Auruvedur

Allikas: Vikipeedia
Richard Trevithicki auruvedur (1804)

Auruvedur on aurujõul töötav vedur. Auruveduri paneb liikuma iseseisev aurujõuseade, mis koosneb aurukatlast ja aurumasinast[1].

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed auruvedurid ehitasid Suurbritannias Richard Trevithick (1803) ja George Stephenson (1814). Venemaal ehitasid esimesed auruvedurid isa ja poeg Jefim ja Miron Tšerepanovid 183334.[1]

NSV Liidus lõpetati auruvedurite tootmine 1956. Nad asendati suurema kasuteguriga elektri- ja mootorveduritega.[1]

Auruvedurid Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Surnukskuulutatud auruvedur ei mõtlegi alla vanduda. Aurukatla kasuteguri tõstmises, aurumasina võime väljaarendamises, kahjulikkude takistuste võitmises ja ehitusdetailide parandamises on mõne viimase aasta jooksul tehtud otse uskumatuid edusamme. Kui viis aastatki tagasi oleks ennustatud neid säästuprotsente ja seda võimetõusu, mida praegu tegelikult annavad kõige võimsamad vedurid, siis oleks seda raske olnud uskuda isegi spetsialistil. Selles veenda mittetehnikuid, kes aga vajalikkude kapitalide nõutamisel tihti suurema kaaluga on, kui asjatundjad, oleks veelgi raskem olnud." Otto Sternbeck. Ta siiski elab. Eesti Raudtee, 12. veebruar 1937, nr. 1, lk. 1.

1930. aastate keskel oli Eestis iga päev liikvel keskmiselt 65 laia- ja 55 kitsarööpmelist vedurit, sealhulgas isegi 70-aastasi. Veduri keskmine eluiga oli 40–50 aastat[2]. 1. jaanuaril 1969 oli Eestis 126 auruvedurit [3]. Veel 1990. aastail oli Eestis kümneid auruvedureid, mis seejärel vanarauaks müüdi.

Aastatel 1931–1940 ehitati Franz Krulli masinatehases 26 auruvedurit[4].

Auruvedureid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Auruvedur Su 252-94 Haapsalu raudteejaamas

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tehnikaleksikon, lk. 39
  2. Raudruuna hing. Rahvaleht, 7. juuli 1931, nr. 78, lk. 4.
  3. Martin Hillebard. Eestis kasvab huvi raudteekultuuri vastu. Eesti Päevaleht, 18. detsember 2008, nr. 49, lk. 9.
  4. TEA entsüklopeedia (e-väljaanne: [1] (vaadatud 03.08.2013))

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jüri Loog. Eesti raudteeveeremi ajalugu. I–II osa. Tallinn, 2009–2012.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]