Kose

Allikas: Vikipeedia

Kose

Elanikke: 2034 (1. jaanuar 2014)

Koordinaadid: 59° 11′ N, 25° 10′ E59.18638888888925.168055555556koordinaadid: 59° 11′ N, 25° 10′ E
Kose (Eesti)
Kose

Kose on alevik Harju maakonnas, Kose vallas, Pirita jõe orus. Esimest korda juba 1241. aastal mainimist leidnud asula on Kose valla keskus ning ühtlasi suurim viiest vallas paiknevast alevikust Ardu, Habaja, Kose-Uuemõisa ja Ravila kõrval.

Kose kirik on üks vanemaid kirikuid Harjumaal ja Eestis. Alevikus tegutsevad gümnaasium, raamatukogu, lasteaed, kunstikool ja muusikakool.

Rahvastikuregistri andmetel elas Kosel 2014. aasta 1. jaanuaril 2034 inimest.

Kose aleviku kaart.
Kose alevik koos lähiümbrusega.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jalakäijate sild üle Pirita jõe.

Kose asula paikneb Pirita jõe lammorus, mis on asula juures kärestikulisem ja kiirema veevooluga, kui seda on jõgi ümberkaudsematel aladel. Pirita jõel paikneb Kose aleviku keskel ka väike juga, mida ületab jalakäijate sild, ning sealt edasi allavoolu suundub jõgi kosena mööda kivisemat ning madalamat põhja. Sellel jõelõigult pärineb arvatavasti ka nimi "Kose".

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose ajalugu

Kose asula algusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ürikutes on Koset (Cosius) esimest korda külana mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae). Kose suuruseks hinnati 9 adramaad, mis jäi küll alla mitmele teisele tänapäeval endise Kose kihelkonna territooriumil paiknevale asulale (Harmi 25, Kõue 19, Ravila 18, Kirivalla 15 ja Karla 14 adramaad). Taani hindamisraamat valmis küll 1241. aastal, aga seal leiduv oli kirja pandud 1219. ja 1220. aastal. Umbes samast ajast pärines ka Kose kirik, mis on üks vanemaid kirikuid Harjumaal.

Pirita jõe kiiresti voolavat vett kasutati ka vesiveski käimapanemiseks. 1346. aastast on teateid vesiveski kohta.

Jüriöö ülestõusust 1343. aastal võtsid osa ka Kose kihelkonna elanikud. Tagajärjeks oli aga Ordu karistusretk 1344. aastal, mille käigus tehti arvatavasti Kose ja selle ümbrus, nagu muu Harjumaagi, inimestest lagedaks ja sajand hiljem mainiti Koset endiselt 9 adramaa suuruse külana, kus asusid kirik ja veski.

Laadaplats kirikumäel. Näha on ka Kose kirik koos kahe kabeliga ja lõik veel süvendamata Pirita jõge.
Foto: Kose-Uuemõisa Koduloomuuseum.

Kultuurielu algus ja esimesed seltsid[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandi lõpul, kui Kosest hakkas kujunema alevik, hoogustus ka kultuurielu.

Esimesed andmed Kose kooride kohta on 1870. aastast, millal meeskoor esines pastor Hörschelmanni ametijuubeli puhul kirikus.

Kose meeskoor võttis 1879. aastal osa teisest üldlaulupeost Tartus. Kooris laulsid ka Tuhala, Oru ja Tammiku vallakooli õpetajad.

1881. aastal asutati Kose pasunakoor. Aastail 1881–1890 juhatas pasunakoori Kose-Uuemõisa kooli õpetaja Siim Oja. 1890. aastal asus pasunakoori juhtima talupoeg ja viiulimeister August Kristal, kes oskas mängida kõiki instrumente. 1892. aasta augustikuus asutati Kose Muusikaselts ja pasunakoor liitus sellega. Neil aastatel korraldati palju pidusid ja kontserte. 1896. aastal telliti pasunakoorile Saksamaalt uued instrumendid. Samal aastal võeti osa ka üldlaulupeost Tallinnas.

20. sajandi esimesel kümnendil tegutses Kosel neli seltsi: Kose Muusikaselts, Kose karskusselts "Aade", Aleksandri (Triigi) valla Kooliselts ja Kose Põllumeeste Selts. Seltsidest olid kõige tegusam Kose Põllumeeste Selts, kes asutas 1909. aastal Kose Laenu- ja Hoiuühisuse ja 1911. aastal korraldas põllumajandusnäituse.

Seltsitegevus sai kannatada 1905. aastal, kui rahvas võttis revolutsioonist aktiivselt osa ja karistussalgad põletasid karskusseltsi maja maha ja mitmeid tegelasi karistati. Nii olid järgnevatel aastatel seltsid peaaegu varjusurmas.

Kose karskusselts "Aade" tegutses aastatel 19011908. Seltsis tegutsesid ka mitmed kirjanikud, näiteks Jakob Mändmets (1871–1930), Ernst Peterson-Särgava (1868–1958) ja ajakirjanik J. Reinthal. Selts üüris 1904. aastal eraseltsimaja Roobul, kus peeti kõnesid ka 1905. aasta revolutsiooni päevil ning seetõttu põletasid karistussalklased maja maha.

Muusika- ja karskusseltside ühendamisega moodustati Kose Haridusselts, mis alustas tööd alustas tööd 5. augustil 1907. Seltsi esimeheks valiti Kose-Uuemõisa kooliõpetaja Jaan Jürgenson. Haridusseltsi raamatukogu, mis täna kannab nime Kose Raamatukogu, avati 1908. aastal. Kose kihelkonnas olid raamatukogud veel Paunkülas ja Triigis. Suurim raamatukogu oli kirjanik Voldemar Uexküllil Kose-Uuemõisas.

Ettevõtluse algusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Laenu- ja Hoiuühisuse pangamaja.
Foto: Kose-Uuemõisa Koduloomuuseum.

Revolutsioonist läks mööda mitu aastat, enne kui Kose majanduselu hoogustus.

1909. aastal asutati Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Laenu- ja Hoiuühisus. Ühisus asus esialgu kirikumõisa ruumides ja seega kerkis peagi päevakorda pangamaja ehitamine. Selleks rentis Kose Piimaühing 2 vakamaad 99 aastaks, kuna tolleaegne seadus ei lubanud nõnda väikest maatükki osta ega müüa.

Pangamaja ehitas Jüri Jõffert 1914. aasta suvel. Majas asus veel postkontor, mis tegutseb selles hoones tänase päevani. Hoones asunud saali kasutas enne seltsimaja valmimist Kose Haridusselts ja hiljem Kose 6-klassiline algkool. Kose Laenu- ja Hoiuühisuselt said laenu omale majade ehitamiseks nii Kose Piimaühing, Kose Haridusselts kui ka teised ümberkaudsed asutused.

Panka peeti usaldusväärseks ja iga järgneva aastaga kasvas ka panga liikmete arv. 1909. aastal oli 32 liiget, 1910. aastal 108 liiget, 1917. aastal 298 liiget ja 1934. aastal 961 liiget.

9. novembril 1911 loodi Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Piimaühing. Kose Piimaühingu tootmishoone, kus tänapäeval asub AS Kohuke, kerkis kohe pangamaja vastu. Piima kogumine toimus külade kaupa ja piim veeti kordamööda Kosele. Kuna veoraha ei makstud, põhjustas see hiljem Äksi meeste lahkumise ühingust ja oma meierei asutamise Äksi.

1926. aastast avati ühisuse juures 4 koorejaama: Kiisa (töötas ainult mõne aasta), Kolu, Pikavere ja Palvere.

Kuna ühing oli aeg-ajalt majanduslikes raskustes, siis kõikus pidevalt ühingu liikmete arv. Arusaamatused ühingu juhatuse ja selle liikmete vahel põhjustasid samuti aeg-ajalt probleeme, kuid kohalikud talumehed pidasid ühingu olemasolu ikkagi vajalikuks ja toetasid seda igati.

1912. aastal oli ühingul 98 liiget. 1913. aastal oli ühingu liikmete arv vähenenud kuuekümneni. Aastatel 1916–1918 püsis liikmete arv stabiilselt (57 liiget). 1930. aastal oli liikmete arv kasvanud juba 262-ni ja 1935. aasta andmete kohaselt oli ühingul 256 liiget.

Iseseisvusaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Eesti iseseisvumist hoogustus ka ehitustegevus ja ettevõtlus. 1922. aastal valmis Kose Seltsimaja, mille pidulik avamine toimus 22. augustil. Alevikus alustasid tegevust mitmed kauplused ja bussijaam. Sellest olenemata oli alevik endiselt väike oma üksikute taludega ja ilma suuremate ettevõteteta.

Üheks suuremaks ettevõtteks kasvas Johannes Kruusemendi autobussijaam, mille kümme autobussi vedasid inimesi mitmel liinil ja millel oli Kose keskel suur bussigaraaž ja köetav bussijaam, mis aga hävisid Teises maailmasõjas.

Kose aleviku areng okupatsiooniajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tagasilöök saabus kui Punaarmee 1941. aastal Eestist taganedes süütas Kose suuremad majad. Kokku hävis 25 maja (näiteks Haridusseltsi maja, mille kohal asub tänapäeval Kose Gümnaasium).

19501959, kui Kose oli samanimelise rajooni keskus, kiirenes taas ehitustegevus. Näiteks alustati täitevkomitee hoone ehitusega, mis aga 1960. aastal valmides läks Kose Keskkoolile, kuna Kose rajoon oli liidetud Harju rajooniga

Pirita jõe kevadine üleujutus Kosel.

Kose aardeleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose aardeleid

Eesti suurim teadaolev noorema rauaaja hõbeaare. Avastati 1982. Kokku 1716 münti 8.12. sajandist kogumassiga 1,9 kg.

Hõbemündid leidis Kose elanik Meelis Pärsik, kes oma koduõues kaablikraavi kaevas.

Kose alevik taasiseseisvunud Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. jaanuaril 1992. aastal moodustati praegune Kose vald. Kose alevik säilitas oma koha valla halduskeskusena.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haridusasutustest tegutsevad Kosel gümnaasium, lasteaed, kunstikool ja muusikakool. 1983–2007 töötas alevikus ka Kose Teeninduskool, mis rajati 1980ndatel varjamaks Eesti NSV kõrgema juhtkonna majutamiseks mõeldud Kose varjendit. Tänapäeval kuulub endise teeniduskooli hoonekompleks Kose vallale ja selle ruumides asuvad nii kunstikool kui ka muusikakool, osa lasteaiast ja Kose Gümnaasiumi algklassid.

Kose Gümnaasiumi peasissepääs 2013. aastal.

Kose Gümnaasium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Gümnaasium

Kose Gümnaasiumi (endise Kose Keskkooli) sünniajaks võib pidada 1923. aastat, kui Harju maakonna haridusnõukogu asus uue maakonna koolivõrku koostama ning peeti vajalikuks kooli avamist Kosel. Varem oli Kosel töötanud ainult kirikukool, mida mainiti esmakordselt 1840. aastal.

Esimesel aastal oli ette nähtud I–IV klassi avamine 2 õpetajakohaga. 30. aprill 1928 laiendati koolikohustus Ravila vallavolikogu otsusega 5 õppeaasta peale ja 1929. aastast 6 õppeaasta peale. Esimesena lõpetasid 6. klassi 1928. aastal 6 õpilast, kes vahepeal olid õppinud Kose-Uuemõisa algkoolis.

1938. aasta lõpuks valmis uus algkoolihoone. 15. detsembril võeti maja vastu ja anti sissekolimisluba. Õppetöö algas uues koolimajas 9. jaanuaril 1939. Tänasel päeval asub selles hoones Kose Raamatukogu.

1956. aastal muudeti kooli nime: Kose koolist sai Kose Keskkool. Järgmine nimemuutus toimus 1. jaanuaril 2003, kui kooli uueks nimeks sai Kose Gümnaasium.

1960. aastal kolis Kose Keskkool uude majja, millele tehti suurem juurdeehitus 1975. aastal. 2000. aastal avati uus tänapäevanõuetele vastav võimla, mis paiknes varasema kaarhalli asemel. 20062007 toimus uue tiiva ehitus, kuhu tõsteti ümber eesti keele, matemaatika ja tööõpetuse klassid. Alguses oli plaanis ehitada selle tiivaga ühendatav suur saal aga rahapuudusel sellest loobuti. Samal ajal tehti korda ka koolistaadion. 1. septembril 2008 liitus Kose Gümnaasium eKooli süsteemiga.

Kose Gümnaasiumis töötab 2013/14 õppeaastal 46 õpetajat[1] ja 27 täiendavat personaliliiget.[2]

Kose Kunstikooli joonistamisklass.

Kose Kunstikool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Kunstikool

Kose Kunstikool alustas tegevust 2001. aasta septembrikuus paiknedes Pikk tänav 15 asuvas majas ja kandes nime Kose Kunstikeskus. Neljanda õppeaasta alguses 2004. aastal koliti uutesse ruumidesse, mis paiknevad endise Kose Teeninduskooli ühes tiivas.

2005. aasta augustis, seoses riikliku loaga, muutus Kose Kunstikeskus kunstikooliks. Samuti lõpetas 2005. aasta kevadel kunstikooli esimene lend. Esimese lennu lõpetas kuus õpilast[3], mida on sama palju, kui 1928. aastal oli tänase Kose Gümnaasiumi esimesi lõpetajaid (tollal kuuenda klassi).

2006. aastal tegutses kunstikoolis kuus ringi (algklasside kunstiring, performance group, inglise keel, keraamika, klaasvitraaž ja tarbekunstiring), mille töös osales 98 inimest (nii lapsed, noored kui täiskasvanud).

2009. aastal sattus kool mõningatesse majanduslikesse raskustesse ning uut kursust vastu ei võetud. Samas kompenseeris selle suurem tung eelkooli rühma ning tänu viimasele on kunstikoolis 2009. aasta lõpu seisuga üle saja õpilase, mis on suurim arv kooli senises ajaloos.

Kose Muusikakool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Muusikakool

Kose Muusikakool tegutseb aastast 1978. Koolis on 4 osakonda – akordioni-, klaveri-, viiuli- ja puhkpilliosakond ja õpetajaid kümmekond. Alates asutamisest on kooli direktor olnud Tiit Helilaid. Muusikakool asub vanas puumajas aadressil Pikk tn 8, ent kavas on kolimine endise Kose Kutsekeskkool nr 40 ruumidesse.

Endise Kose Teeninduskooli hoone.

Kose Teeninduskool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Teeninduskool

Harju rajooni ametikooli rajamine Kosele otsustati 1979. aastaks. Kose Kutsekeskkool nr 40 avati 1983 ja see oli mõeldud 720 õpilasele. Esimesele õppeaastale suunduti nelja põllumajandusliku ja kahe ehituserialaga.[4]

Õpilaste arv vähenes 2000ndate algul ja teeninduskool liideti 2004. aastal Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooliga.[5] Selle järel lõpetati 2006. aasta sügisest alates tegevus Kose Teeninduskoolis, kus suure õppehoonete kompleksi renoveerimine ja üleval pidamine oleks nõudnud liiga suuri kulutusi.[6]

Kose Teeninduskooli hoone kuulus Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes andis vara üle Kose vallale (koos maa-aluste varjenditega).

Selle hoone eri osades tegutsevad Kose Kunstikool, Kose Päevakeskus, Kose Äriteeninduse osaühing, OÜ Kose Tervisekeskus, Kose Loomakliinik, fotograaf, massöör, Kose konstaablipunkt, Kose kiirabi (kuni 2011, nüüd Kose Tuberkuloosi haiglas) ja Kose Hambaravi OÜ. Varem tegutses seal ka kino ning pehme mööbli valmistamisele spetsialiseerunud ettevõte Cicada AS. Lisaks asuvad hoones ka valla sotsiaalkorterid.

Kose vallavalitsus plaanis sinna üle kolida Kose Gümnaasiumi algklasside osa, ühe lasteaiarühma, kultuurimaja, raamatukogu kui ka noortekeskuse. Selle teostamiseks taodeldi abi Euroopa Liidu fondidest ning samuti lubas vald omafinantseeringuid mahus 13 miljonit krooni.[7] Ehitustöödega alustati 2012. aastal ja sissekolimine sai võimalikuks 2013. aasta sügisel.

Üks sissepääs Eesti NSV valitsusele ehitatud varjendisse

Teeninduskooli alused Kose varjendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose varjendid

Kosel paikneb mitmeid varjendeid, kuid neist olulisim ja suurim on endise Kose Teeninduskooli maa-alal paiknev ning Eesti NSV kõrgema juhtkonna majutamiseks mõeldud umbes 2500 m² suurune varjend.

Selles on kokku 144 ruumi. Nende seas ka umbes 120 ühiselamu toa tüüpi kambrit. Kõige luksuslikum oli Ministrite Nõukogu ja hiljem Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile mõeldud tuba, mis oli ka ainuke, kus põrand oli kaetud tammeparketiga.[8]

Varjend ehitati 1982–1983 (siseseadega läks kauem) ning kuni 1991. aastani oli see väga heas korras. 1993 leiti, et selle ülevalpidamine on ebaotstarbekas. Sisustus viidi Eesti sõjaväe poolt minema ning sellele järgneval ajal leidis palju aset vandaalitsemist ning metallivargusi.[8]

2009. aastal asutati MTÜ Valitsuse Varjend, mis plaanib selle kordategemist ning nii muuseumina eksponeerimist kui ka kasutuselevõttu kultuuri- ja tegevuskompleksina.[8]

Kose Päevakeskus tegutseb ühes endise Kose Teeninduskooli tiivas, teisel korrusel.

Kose Päevakeskus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Päevakeskus asub aadressil Hariduse tänav 2. Kose päevakeskuse juhataja on Malle Lambasaar.

Päevakeskuses tegutsevad mitmed ringid (näiteks: kabe-male ring, laulumängutunnid väikelastele, tervisevõimlemine eakatele) ja seal pakutakse ka sotsiaalteenuseid.

Kose Lasteaed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Lasteaed öösel.
Next.svg Pikemalt artiklis Kose Lasteaed

1930ndatel ja 1940ndatel oli mitmetel aastatel kahe kolme kuu jooksul avatud suvelasteaed, mis töötas Kose Seltsimajas. Suvelasteaeda leiti kasvatajad kas spetsiaalsete koolituste läbinute hulgast või Tallinna Kodumajandusinstituudist. Lastel oli võimalik mängida lasteaia poolt võimaldatud mänguasjadega, kuid söök tuli ise kaasa võtta. Suve lõppedes esitasid lapsed suvega õpitud laule ja luuletusi oma vanematele.

Lasteaed avati Kosel 1954. aastal. Lapsi oli seal alguses 15 ja töötas kaks lasteaiarühma.

1961. aastal avati lasteaed endise kahe asemel 4 rühmaga, mis oli mõeldud 100-le lapsele. Sõimerühmad asusid Kehra maantee 5 ja kaks vanemat rühma paiknesid Pikk tänav 8 asuvas vastremonditud majas. Lasteaiatöötajaid oli kahe maja peale kokku 27.

Tänasel päeval kasutatavasse majja, mis on ehitatud spetsiaalselt lasteaiaks, kolis tollane Kose Lastepäevakodu 1978. aastal.

2008. aasta sügisel oli Kose Lasteaias 6 rühma, kus käis kokku 126 last vanuses 2–7. Töötajaid oli Kose Lasteaias 31.

Kose kirik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose kirik.
Next.svg Pikemalt artiklis Kose kirik

Kose Püha Nikolause kirik on üks Eesti vanimaid kirikuid, mille asutamisajaks loetakse 1231. aastat. Algselt oli tegemist puukirikuga, hiljemalt 1370. aastal valmis kivikirik. Esialgsest kirikust on säilinud vaid müürid.

Katolikuaegne kirik hävis 1482. aasta venelaste süüdatud tulekahjus ja seda asuti taastama hiljemalt Rootsi ajal.[9]

Ülesehitamisel on kiriku põhiplaan jäänud läbi aegade üldiselt samaks, kui välja arvata kiriku põhjapoolne juurdeehitus 1858. aastal (1856–1858 lammutati kiriku põhjaküljel paiknenud käärkamber – selle asemele kerkis suurem leerisaal, mida sai vajadusel tarvitada ka kiriku laiendusena).

Uus torn ehitati kirikule 1873. aastal (pühitseti sisse 16. augustil). Torni otsa kaunistab kuldne muna, mille peal paiknevad rist ja kukk-tuulelipp. Kirikutornis on praegu kaks kella, millest vanem pühitseti sisse 22. detsembril 1716. aastal siis veel vanas kirikutornis. Kella kinkis Joh. Knorring, Habajalt. Teine kell telliti uue torni tarvis ja seati vanema ning väiksema kella kõrvale 1879. aastal.

Kose kiriku interjöör.

Kose kiriku kunstimälestised on ristimisvaagen (15. sajand), vasklühter (17. sajand), kantsel (Tallinna tisleri Tobias Heintze vanema töö 1630. aastast), paest hauaplaat (15. sajand) jm.

1774. aastal kinkis Carl Zoege von Mannteuffel kirikule altariseina. Altariseinal asetses puulaudadele maalitud "Kristus ristil", mis oli vahepeal mitu aastakümmet kinnikaetud praegu kiriku käärkambris paikneva Carl Sigmund Waltheri samasüžeelise maaliga (valminud 1855). 12. aprillil 1859 seati üles leerisaali altarimaaliks mõeldud "Jeesuse haudapanek" (Carl Timoleon von Neffi järgi Otto Zoege von Mannteuffel), mis asub nüüd kiriku lõunaserval.

Kirikus paikneva oreli ehitas 1890. aastal Gustav Normann. Orelile tehti 2002. aastal OÜ Olev Kentsi Orelitöökojas põhjalik remont.

Kiriku kell seati torni 1921. aastal.

Kirikuaias on neli rõngasristi ning rõngasristid on müüritud ka kahele poole Kose kiriku portaali. Kirikuajas asuvad kaks kabelit, millest vanem pärineb Rootsi aja algusest ning paikneb keset kirikuaeda piiravat piirdemüüri. Uuem kabel on Ravila mõisniku Paul von Kotzebue kingitus Kose kirikule (valmis 1898). Kiriku kõrval asub pastoraat, mis on alates 1997. aastast taas aktiivselt koguduse kasutuses.

Kose kirik on arhitektuurimälestisena kaitse all.

Kose kalmistu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestussammas Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas langenud Kose kihelkonna meestele.
Next.svg Pikemalt artiklis Kose kalmistu

Kose kalmistu on suur kihelkondlik kalmistu, kuhu on maetud nii Kose ja Kõue aga ka Rae ja Anija valla surnuid. Kalmistu vanem osa paikneb ümber vana kabeli, mis on tänapäeval kasutuses hoidlana matusetarvete ja tööriistade tarvis.

Kalmistu vanimad hauatähised, milleks on paeristid ja üks peakivist hauaplaat, paiknevad vana kabeli läheduses. Hauaplaadil on kirjas nimi Emilie Adelhelt ja selle juurde on surma-aastana märgitud 1826.

Kalmistut ümbritseb maakividest laotud kiviaed, mille lõunapoolses osas on kolm väikest väravat. Peavärav, mille moodustab kolm väravaposti koos nendevaheliste sepistatud väravatega, paikneb kalmistu idaküljes.

Mälestussammas sõjas langenud Kose kihelkonna meestele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mälestussammas sõjas langenud Kose kihelkonna meestele

Kose kalmistu keskel asub mälestussammas Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas langenud Kose kihelkonna meestele. Mälestussammas avati 5. juulil 1925. aastal. 1941. aastal ausammas lõhuti ning mälestussamba tükid veeti Pirita jõkke. 1989. aastal püstitati Kose Muinsuskaitse Seltsi aktiivsemate liikmete poolt endisele kohale samasugune mälestussammas osaliselt ka originaalsamba tükkidest, mis jõest välja tõmmati. Sammas avati taas 17. juunil.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose rahvastikupüramiid 2014. aastal.

Kose alevikus, kui Kose valla keskuses, elas 1. märtsi 2006 seisuga Statistikaameti andmetel 2156 elanikku, mida oli enam kui kolmandik valla rahvastikust.

1. jaanuaril 2014 elas Kosel Rahvastikuregistri andmetel 2034 inimest, mis oli ligi 29% Kose valla elanikest. Seejuures oli valla elanike arv tõusnud 7129 inimeseni, kuna 2013. aasta lõpul ühinesid Kose ja Kõue vald.

Aasta 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009
Elanike arv 2213 2151 2182 2151 2200 2166 2251 2148 2266 2180
Põhineb Kose vallavalitsusest saadud andmetel (erineb Statistikaameti vastavatest andmetest).

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Raamatukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Raamatukogu

Kose Raamatukogu asutati 1908. aastal. Kogu raamatukogu hävis 1941. aastal sõjas. Taastati 1949.

1993. aastal muutus Kose Raamatukogu Kose valla eelarveliseks asutuseks. 1. juulil 1996. aastal alustati tegevust tänastes ruumides, mis paiknevad aadressil Ravila maantee 12.

2004. aastal oli Kose raamatukogus 26 975 raamatut. 2005. aastal sooritati Kose raamatukogust 30 316 laenutust 15 885 külastuse jooksul. Seda 1199 lugeja poolt.[10]

Kose Noortelava vahetult pärast omaalgatusliku noortemuusikali "Üks samm sinnapoole" kolmanda etenduse lõppu.
Noortemuusikali "Suvevärvid" lõpetamine 2010. aastal.

Kose Lauluväljak[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Lauluväljak

Kose Lauluväljak asub Aasumäel. 1984. aastal põles ära laululava kõlakoda. Säilinud on betoonist trepistik.

23. mail 2009 avati laululava taga paiknev Kose Noortelava.[11]

Kose Pasunakoor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Pasunakoor

Kose Pasunakoor tegutseb juba 1881. aasta kevadest.

Kose Pasunakoori juhendaja on Olev Roosa.

Kose Kammerkoor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Kammerkoor on loodud 12. septembril 1989. Selle juhendajad on Heli Sepp ja Inta Roost. Koor on võitnud Tuljaku võistulaulmisel II koha (2001, 2002) ja III koha (1994, 2007).[12]

Kose naisrühm Kirilind 2008. aasta Europeadel Šveitsis.

Rahvatantsurühm Kirilind[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Kirilind

Kirilind on rahvatantsuga tegelev naisrühm, mille algusajaks võib pidada 1971. aasta sügisest. Alates 1973. aastast osa võetud kõigist üldtantsupidudest. Suurimateks saavutusteks on teine koht Vabariiklikul naisrühmade võistutantsimisel (2000), esimene koht ja publiku preemia Maie Orava tantsude võistutantsimisel (2001), kolmas koht Kai Leete tantsude võistutantsimisel (2002 ja 2006) ning kolmas koht Vabariiklikul naisrühmade võistutantsimisel (2003).

Folkansambel "Pillipiigad"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Muusikakooli folkansambel "Pillipiigad" tegutseb alates 1987. aasta maikuust.

Juhendajad on Juta Helilaid ja Angelika Kadarik.

Kose valla naiskoor "Krõõt"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naiskoor "Krõõt" loodi 1981. aasta septembris Juta Helilaiu algatusel. Koori praegune dirigent on Tiina Steinberg ning selles laulavad naised nii Kose vallast kui ka Tallinnast.[13]

Alates 1985. aastast on koos osalenud kõigil üldlaulupidudel ning laulnud vabariiklikel naiskooride laulupäevadel Haapsalus (1984), Põlvas (1989), Elvas (1993), Viljandis (1998) ja Narvas (2001). Tihti on esinemas käidud välismaal.

Kultuurimälestised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose pastoraadi hoone on arvele võetud kultuurimälestisena.

Kose alevikus on kultuurimälestistena arvele võetud peamiselt kirikuga seotud objekte. Lisaks Kose kirikule endale on kaitse all nii kirikuaed, pastoraadi hoone, mõlemad kirikuaia kabelid, kirikuaia piirdemüür väravaga kui ka aias paiknev Otto von Kotzebue haud. Samuti paikneb kirikus hulgaliselt kunstimälestisi. Väljaspool kirikuaeda on kaitse all Kose kalmistu, kalmistul paiknev Vabadussõja mälestussammas ja Pirita jõe äärde jääv II maailmasõjas hukkunute ühishaud.

II maailmasõjas hukkunute ühishaud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aadressil Pikk tn 27a asub Teises maailmasõjas hukkunute ühishaud, kuhu on maetud 1941. ja 1944. aasta lahingutes langenuid. 1950. aastal püstitati samasse mälestussammas, mis kujutab endast kaheosalisest alusest, postamendist ja dolomiidist sambast koosnevat obeliski. Samba ülemisse ossa on raiutud viisnurk. Samba esiküljel on eesti- ja tagaküljel venekeelne tekst.[14]

Kose Vallamaja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vallamaja, milles töötavad volikogu, vallavalitsus ja haldusaparaat, asub Kose alevikus aadressil Hariduse 1.

Tehnilised infrastruktuurid ja maa Kose alevikus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uue veevärgi paigaldamine koos tee-ehitusega 2010. aastal. Kose–Jägala maantee ja selle äärde jääv kergliiklustee.

Alevikus toimib keskküttesüsteem ja küttena kasutatakse valdavalt põlevkiviõli. Kaugkütte teenust pakkus kuni 2013. aasta sügiseni UM Soojus OÜ, mis oli Kose vallale kuuluv osaühing. Siis liideti see teise vallale kuuluva ettevõttega – OÜ Kose Vesi[15].

Kosel paikneb elektri jaotusvõrgu 35 kV alajaam.

Alevik on varustatud ühisveevärgiga. Kose valla vee-ettevõte on OÜ Kose Vesi, mis kuulub täies mahus vallale ja osutab veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenust lisaks Kosele ka Kose-Uuemõisa ja Ravila alevikes ning Oru, Sepa, Karla, Vardja ja Palvere külades.[16]

2010–2012 viidi läbi Kose aleviku ühisvee- ja kanalisatsiooni rekonstrueerimine, mille käigus vahetati välja vee- ja kanalisatsioonitorustikud ning valmisid veetöötlusjaam ja uus reoveepuhasti.[17]

Kose alevik on üks kümnest suuremast Kose valla asulast ning elamurajoonist, mis on varustatud tänavavalgustusega. Teised on Ravila, Kose-Uuemõisa, Palvere, Oru, Karla, Vardja, Sepa, Männimäe ja Heinamäe (kaks viimast on elamurajoonid Oru külas).

Kose vallas on maa jagatud kolme maksutsooni, millest Kose alevik moodustab ühe tsooni. Maamaks Kose alevikus on 2,0% maa maksustamise hinnast aastas.

Tervishoid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariduse tänav.

Tervishoiualast abi osutavad Kosel 3 perearsti, kellel on ka harukabinette Kose-Uuemõisas ja Orus.

Eriarstide juurde suunatakse Kose aleviku (ja ka Kose valla) elanikke valdavalt Tallinna meditsiiniasutustesse.

Kiirabiteenust osutab Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabibrigaadi, mis paikneb Põhja-Eesti Regionaalhaigla Pulmonoloogiakeskuse tuberkuloosi Kose polikliinikus Ravila mnt 29.

Tervishoiualased kulud Kose valla eelarves on väga väikesed – 2006. aastal oli eelarves tervishoiule ette nähtud 130 000 krooni, mis kulus perearstikeskuste toetamiseks ja eriarsti vastuvõttudele.[18]

Vana apteek. Pildistamise hetkel kasutusel Tarbijate ühisuse poena.
Foto: Kose-Uuemõisa Koduloomuuseum

Apteek[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl Alfred Ellrich avas Ravila mõisas 1884. aastal oma apteegi. Varsti pärast seda lasi mõis Ravilast ühe maja Kosele vedada, mis ehitati 1888. aastal ümber apteegiks.

20. sajandi alguses asus apteek vana koolimaja ja tänase raamatukoguhoone kohal, kust pärast Esimest maailmasõda koliti uude asupaika (Kehra mnt 6), kus paiknes apteek 2002. aastani. Siis kolis AS Kose Apteek aadressile Pikk tänav 15.

Hambaravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kosel pakuvad hambaravi võimalust kaks ettevõtet: OÜ Hambaravi Malle Veering (asub samas majas, kus postkontor) ja OÜ Kose Hambaravi (asukohaga Hariduse 2, esimesel korrusel).

Kose sanatoorium.

Kose sanatoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed haiged võeti Kose sanatooriumisse 25. mail 1966. Tänapäeval kuulub sanatoorium sihtasutusele Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja seal on 100 voodikohta.

Kose sanatooriumis ravitakse tuberkuloosihaigeid.[19]

Veterinaaria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veterinaaria alast teenust pakub Priit Koppeli Kose Loomakliinik asukohaga Hariduse 2.

Ettevõtlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nisupõld aleviku territooriumil.

Kose aleviku ning ühtlasi ka Kose valla suurimaks tööandjaks on vald (Kose Gümnaasium, Kose Lasteaed jm.).

Aleviku üks suurim tööandja oli Tere AS tütarfirma AS Kohuke, mis rajati 1996. aastal endistesse Kose Piimaühingu meierei ruumidesse postkontori vastas, kuid mis koliti 2010. aasta suvel Viljandisse. Majandussurutisega kaasnenud raskuste tõttu on Koselt tootmise minema kolinud või pankroti läinud veel mitu ettevõtet.

Radix Hoolduse OÜ on olmejäätmete veo ja käitlemisega tegelev ettevõte, mis tegutseb Kose, Keila, Kuusalu ja Anija vallas.[20]

Ecoterm AS on asutatud 1993. aastal. Ettevõtte tegevusalaks on komplektsete automatiseeritud soojussõlmede ja avatavate plaatsoojusvahetite valmistamine.[21]

AS Standard on 1944. aastal asutatud mööblitootja. Mööblit toodetakse kahes tehases, millest üks asub Tallinnas Marja tänaval ja teine Kose-Ristil.[22]

Kosel paikneb ka elektri- ja telekommunikatsioonivõrkude projekteerimise, ehitamise ja hooldamisega tegelev ettevõtte Corle.

AS Kose Agro on Ravila ühismajandist 1993. aastal läbiviidud põllumajandusreformi tulemusel välja kasvanud ettevõte, mille põhitegevuse oli ja on taimekasvatus. Ettevõte harida on ligikaudu 900 hektarit maad Kose vallas ning osa sellest jääb ka Kose aleviku piiridesse.

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose vaadatuna Tallinna–Tartu maantee suunalt.

Kohalikud ühistransporditeenused on tihedalt seotud kooliliinidega. Koolipäevadel on bussid kolmel Kose vallas moodustatud liinil 5 korda päevas, koolivaheaegadel 3 korda päevas ja nädalavahetustel ning riiklikel pühadel liiklust ei toimu.

Bussiliine Tallinn–Kose–Ardu ning Tallinn–Kose–Habaja–Kuimetsa kasutavad Tallinnas ja Kosel tööl ning koolis käivad inimesed. Pileti hind Koselt Tallinna kasutades väikebussiliin nr 229 oli mai 2012 seisuga 3 eurot.

Alevikku piire läbivad suuremad teed on Kose–Purila maantee, Kose tee, Kose–Jägala maantee, Kose–Ravila–Nõmbra tee ja Kose sanatooriumi tee.

18. novembril 2013 avati Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee Aruvalla–Kose teelõik (kilomeetrid 26,7–40,0)[23], mis parandas transporditingimusi aleviku ja pealinna vahel. Koostamisel on sellele järgneva teelõigu üldplaneering.

Keskkonnakaitse ja prügimajandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olmejäätmete veoga Kose vallas tegeleb OÜ Radix Hooldus ning jäätmete ladustamiseks kasutatakse Jõelähtme ja Väätsa prügilat ning kuni 1. juuli 2009 leidis kasutust ka Oru lähedal asuv Nõrava prügila, mis on nüüdseks suletud.[18]

Ohtlike jäätmete kogumispunkt asub Kose bensiinijaamas. Samuti on kauplustes on vanade patareide kogumiskonteinerid. Suuregabariidilisi jäätmeid viiakse ära kampaania korras.[18]

Seisuga 1. jaanuar 2008 oli Kosel 6 pakendijäätmete ning 7 paberi- ja papijäätmete kogumiskonteinerit, millele lisandusid veel kooli, lasteaia ja raamatukogu juures olevad konteinerid. Koostöös MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsiooni ja MTÜ Eesti Pakendiringlusega on järgnevate aastate jooksul plaanis pakendijäätmete kogumisvõrgu tihendamine.[24]

Kose territooriumil asub ka potentsiaalseid keskkonnaohtlikku objekte, mis kuuluvad likvideerimisele. Näiteks Kose masuudihoidla.

Suviti on tööl aednik, kes hooldab Kose aleviku haljasaladele istutatud puid-põõsaid ja püsikuid.

Detsembritorm 2011. aastal kiskumas katust ühelt Kosel alevikus asuvalt majalt.

Turvalisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korrakaitsega tegelevad politsei Kose piirkonna konstaablid, keda abistavad abipolitseinikud ja MTÜ Kose korravalve. Viimasena mainitu on valla ja ettevõtjate koostöös loodud ning osaliselt valla eelarvest finantseeritud asutus, kus töötab 7 teenistujat.

Kose alevikus tegutseb Kaasiku naabrivalve piirkond, mis on üks kahest Kose valla territooriumil moodustatud naabrivalvepiirkonnast.

Nii Kose alevikus, kui Kose vallas üldiselt, ei ole ettevõtteid, mis võiksid endast kujutada suurt ohtu ümbruskonnale.

Sport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose alevik õhust.

Kose Spordimaja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Spordimaja valmis 1993. aastal Kose kutsekooli viimase ehitusjärguna. Kompleks koosneb ujulast, raskejõustiku saalist, kehalise ettevalmistuse saalist ja abiruumidest.

Kose ujula on nelja rajaga 25 meetri pikkune ujula, mis töötab kütteperioodil. Ujulaosa rekonstrueeriti pärast hoone üleandmist Kose vallale 2001. aastal.

Kose Tenniseklubi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Tenniseklubi osalusel peaks 2012. aastal lõplikult valmima Kosele tenniseväljakud ausamba ja Pargi poe vahelisele alale.[25]

Kose Korvpalliklubi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Korvpalliklubi on asutatud 1992. aastal. Klubi korraldab näiteks Kose meistrivõistlusi korvpallis.

Kose Spordikool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Spordikool (tegutseb 1. septembrist 1996) tegeleb kergejõustiku, ujumise ja korvpalliga. Kool allub Kose vallavalitsusele. [26]

Kergejõustikuklubi Kose 2000[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kergejõustikuklubi Kose 2000 tegutseb alates 2000. aastast.[27]

Kose Maadlusklubi "Võimula"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose Võimula Maadlusklubi on oma nime saanud Eesti raskejõustiklase Tõnu Võimula (11. september 18711955) järgi, kes elas Kose kihelkonnas, Tuhalas. Klubi alustas tegevust 1998. aastal ja selle all võistles edukalt näiteks Magnus Piirits, kes tuli korduvalt oma vanuseklassis Eesti meistriks. 2014. aasta seisuga on klubi tegevus katkenud.

Karateklubi "Daigo"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karateklubi "Daigo" tegutseb nii Kosel kui ka Tallinnas Sikupilli Keskkoolis.

Kodulehekülg

Kose staadion[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose staadion. Kaugemalt paistab Kose ujula.

1. juulil 2008 avati ümberehitatud Kose staadion BIG Kuldliiga etapiga.[28]

FC Kose[muuda | redigeeri lähteteksti]

FC Kose loodi 1999. aasta kevadel Kose-Uuemõisa ja Oru noorte poolt. Meeskond treenis algselt Kose Gümnaasiumi staadionil aga kuna sealsed tingimused olid viletsad, koliti Oru kooli staadionile. Seda kuni Kose koolistaadioni ümberehitustööde lõpuni, pärast mida jätkati treeningutega taas Kosel. Praegu kasutatakse mõlemat staadionit.

Estonian Open[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kosel hakkasid alates 2009. aasta novembrist toimuma ka Eesti meistrivõistlused Rubiku kuubiku lahendamises (teise nimega Estonian Open). Tegemist on esimese sellelaadse võistlusega Eestis, kus püstitatud tulemused võivad saada ametlikult tunnustatud nii Eesti kui ka maailma rekorditena. 2009. aasta võistlusel sooritatud kaks maailmarekordit olid arvatavasti esimesed maailmarekordid, mis kunagi Kose alevikus püstitatud.

Kose alevikuga seotud silmapaistvaid isikuid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mati Kõrts 2009. aastal Kose Noortelaval noortemuusikali "Üks samm sinnapoole" proovis.

Meresõitja-maadeavastaja Otto von Kotzebue (30. detsember 17883. veebruar 1846) oli Triigi mõisa omanik (Triigi mõis kuulus tollel ajal Kose kihelkonna alla). Ta on maetud Kose kiriku kalmistule.

Anton thor Helle (16831743) oli saksa päritoluga vaimulik, keele- ja kirjamees, kes pidas kirikuõpetaja ametit lisaks Jüri kihelkonnale ka Kosel. Ta oli esimese eestikeelse Piibli tõlkija.

Eestimaa konsistooriumis tegutses pietistide grupp. Sinna kuulus ka Hermann Johann Heitzig Koselt. Nad andsid välja eestikeelse Uue Testamendi (1715), kirikliku käsiraamatu (1721) jm.

Kose kirikuaeda on maetud ka Peter August Friedrich von Manteuffel (17681842), kes oli Ravila mõisa omanik kokku 63 aastat. Manteuffel suhtus väga sõbralikult talurahvasse, oskas kõiki talutöid ja olevat lasknud endale isegi mõisatallis mõned piitsahoobid anda, et teada saada, mida talupojad ihunuhtluse ajal tunnevad. Rahva seas "hullu krahvina" tuntu avaldas ka jutukogu "Aiawite peergo walgusel", milles kajastas talurahva elu ja kombeid.

Joachim Cottlieb Schwabe (17541800) sündis Kosel pastori pojana. Toimetas 1790-ndail aastail Tallinnas väljaantavat "Eesti Ma-Rahva Kalendrit".

Kose alevikust on pärit arheoloog Marta Schmiedehelm (18961981).

Kose kirikuõpetaja Harald Põld (15. november 187420. august 1939) oli paljude seltside ja ühistute juhatuse esimees, raamatu "Eesti keeleõpetus koolidele" koostaja.

Kosel töötas 20. sajandi aluses 45 aastat arstina Jüri Kaupmees (14. jaanuar 188922. detsember 1966), kes saavutas rahva hulgas erakordse populaarsuse ja oli valitud paljude seltside auliikmeks.

Valve Ventsel (14. aprill 1925, Kadrina23. oktoober 2005, Kose) oli luuletaja ja kunstnik.

Ooperilaulja Mati Kõrts lõpetas 1981. aastal Kose Gümnaasiumi (tollel ajal Kose Keskkooli).

Endine Postimehe ajakirjanik ja praegu Euroopa Komisjoni Eesti esinduses töötav Erkki Bahovski on Kose Gümnaasiumi 29. lennu lõpetaja.

1999 lõpetas 40. lennu koosseisus sama kooli tuntud raadio- ja teleajakirjanik Meelis Kompus.

Alevikus on sündinud ja koolis käinud poliitik ja pedagoog Vallo Reimaa, kes oli ajavahemikus 5. aprill 2007 – 23. jaanuar 2008 Eesti regionaalminister.[29]

Kose alevikus elab plaadifirma TopTen juhataja ja harrastusornitoloog Peep Veedla.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kose Gümnaasium. Pedagoogiline personal
  2. Kose Gümnaasium. Teenindav personal
  3. Kose Kunstikooli kodulehekülg
  4. "Kose vald 20", lk 9
  5. Riigi Teataja: Kose Teeninduskooli ja Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli ümberkorraldamine
  6. Veiko Pesur: "Kose teeninduskool sureb välja" Ärileht (Eesti Päevaleht), 16. veebruar 2004
  7. Kaia Roots: "Endine Kose teeninduskool ärkab elule" Harju Elu, 10 oktoober 2008
  8. 8,0 8,1 8,2 MTÜ Valitsuse Varjend kodulehekülg
  9. Kose kirik eelk.ee
  10. "100 aastat Kose raamatukogu" Kose Teataja, aprill 2008, lk 7–8
  11. "Tegemistest Noortelaval" Kose Teataja, juuni 2009, lk 6
  12. Kose Kammerkoor rahvakultuur.ee
  13. Kose valla kodulehekülg: Kose valla naiskoor
  14. II maailmasõjas hukkunute ühishaud Kultuurimälestiste riiklik register
  15. Kose Vesi: ajalugu
  16. Kose Vesi: ettevõttest
  17. Kose aleviku ühisvee- ja kanalisatsiooni rekonstrueerimise projekt Kose Vesi
  18. 18,0 18,1 18,2 Kose Valla arengukava 2006–2013
  19. Tuberkuloosiosakond Kosel Regionaalhaigla
  20. www.radix.ee
  21. www.ecoterm.ee/
  22. www.standard.ee
  23. Avati Aruvalla-Kose maanteelõik – 13 kilomeetrit ohutut teed
  24. Kose vallavolikogu istung 20. detsembril 2007: Kose valla jäätmekava vastuvõtmine
  25. Vello Jõgisoo: "Lähiaja arengutest Kose vallas" Kose Teataja, 8. mai 2012 (lehel eestielu.ee)
  26. www.spordimaja.ee
  27. Kergejõustikuklubi Kose 2000 kodulehekülg
  28. Kose staadion avatakse BIG Kuldliiga etapiga Kalev.ee, 1. juuli 2008
  29. Siseministeeriumi kodulehekülg. Vallo Reimaa

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hardo Voll ja Helve Voll. Kose, Kose-Uuemõisa, Ravila, Maalehe Raamat: 2002. ISBN 9985641590
  • Kose vald 20 : sündmused, faktid, mälestused, Kirilille Kirjastus: 2012. ISBN 9789949439454

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]