Kose
See artikkel on asulast Harju maakonnas. Teiste tähenduste kohta vaata täpsustuslehekülge Kose (täpsustus). |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
|
Kose |
|
|
  |
Kose on alevik Harju maakonnas, Kose vallas, Pirita jõe orus. Esimest korda juba 1241. aastal mainimist leidnud asula on Kose valla keskus ning ühtlasi suurim kolmest vallas paiknevast alevikust Ravila ja Kose-Uuemõisa kõrval.
Ajalugu [muuda]
Pikemalt artiklis Kose ajalugu
Kose asula algusaeg [muuda]
Ürikutes on Koset (Cosius) esimest korda külana mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae). Kose suuruseks hinnati 9 adramaad, mis jäi küll alla mitmele teisele tänapäeval endise Kose kihelkonna territooriumil paiknevale asulale (Harmi 25, Kõue 19, Ravila 18, Kivivalla 15 ja Karla 14 adramaad). Taani hindamisraamat valmis küll 1241. aastal, aga seal leiduv oli kirja pandud 1219. ja 1220. aastal. Umbes samast ajast pärines ka Kose kirik, mis on üks vanemaid kirikuid Harjumaal.
Pirita jõe kiiresti voolavat vett kasutati ka vesiveski käimapanemiseks. 1346. aastast on teateid vesiveski kohta.
Jüriöö ülestõusust 1343. aastal võtsid osa ka Kose kihelkonna elanikud. Tagajärjeks oli aga Ordu karistusretk 1344. aastal, mille käigus tehti arvatavasti Kose ja selle ümbrus, nagu muu Harjumaagi, inimestest lagedaks ja sajand hiljem mainiti Koset endiselt 9 adramaa suuruse külana, kus asusid kirik ja veski.
Foto: Kose-Uuemõisa Koduloomuuseum
Kultuurielu algus ja esimesed seltsid [muuda]
19. sajandi lõpul, kui Kosest hakkas kujunema alevik, hoogustus ka kultuurielu.
Esimesed andmed Kose kooride kohta on 1870. aastast, millal meeskoor esines pastor Hörschelmanni ametijuubeli puhul kirikus.
Kose meeskoor võttis 1879. aastal osa teisest üldlaulupeost Tartus. Kooris laulsid ka Tuhala, Oru ja Tammiku vallakooli õpetajad.
1881. aastal asutati Kose pasunakoor. Aastail 1881–1890 juhatas pasunakoori Kose-Uuemõisa kooli õpetaja Siim Oja. 1890. aastal asus pasunakoori juhtima talupoeg ja viiulimeister August Kristal, kes oskas mängida kõiki instrumente. 1892. aasta augustikuus asutati Kose Muusikaselts ja pasunakoor liitus sellega. Neil aastatel korraldati palju pidusid ja kontserte. 1896. aastal telliti pasunakoorile Saksamaalt uued instrumendid. Samal aastal võeti osa ka üldlaulupeost Tallinnas.
20. sajandi esimesel kümnendil tegutses Kosel neli seltsi: Kose Muusikaselts, Kose karskusselts "Aade", Aleksandri (Triigi) valla Kooliselts ja Kose Põllumeeste Selts. Seltsidest olid kõige tegusam Kose Põllumeeste Selts, kes asutas 1909. aastal Kose Laenu- ja Hoiuühisuse ja 1911. aastal korraldas põllumajandusnäituse.
Seltsitegevus sai kannatada 1905. aastal, kui rahvas võttis revolutsioonist aktiivselt osa ja karistussalgad põletasid karskusseltsi maja maha ja mitmeid tegelasi karistati. Nii olid järgnevatel aastatel seltsid peaaegu varjusurmas.
Kose karskusselts "Aade" tegutses aastatel 1901–1908. Seltsis tegutsesid ka mitmed kirjanikud, näiteks Jakob Mändmets (1871–1930), Ernst Peterson-Särgava (1868–1958) ja ajakirjanik J. Reinthal. Selts üüris 1904. aastal eraseltsimaja Roobul, kus peeti kõnesid ka 1905. aasta revolutsiooni päevil ning seetõttu põletasid karistussalklased maja maha.
Muusika- ja karskusseltside ühendamisega moodustati Kose Haridusselts, mis alustas tööd alustas tööd 5. augustil 1907. Seltsi esimeheks valiti Kose-Uuemõisa kooliõpetaja Jaan Jürgenson. Haridusseltsi raamatukogu, mis täna kannab nime Kose Raamatukogu, avati 1908. aastal. Kose kihelkonnas olid raamatukogud veel Paunkülas ja Triigis. Suurim raamatukogu oli kirjanik Voldemar Uexküllil Kose-Uuemõisas.
Ettevõtluse algusaeg [muuda]
Revolutsioonist läks mööda mitu aastat, enne kui Kose majanduselu hoogustus.
1909. aastal asutati Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Laenu- ja Hoiuühisus. Ühisus asus esialgu kirikumõisa ruumides ja seega kerkis peagi päevakorda pangamaja ehitamine. Selleks rentis Kose Piimaühing 2 vakamaad 99 aastaks, kuna tolleaegne seadus ei lubanud nõnda väikest maatükki osta ega müüa.
Pangamaja ehitas Jüri Jõffert 1914. aasta suvel. Majas asus veel postkontor, mis tegutseb selles hoones tänase päevani. Hoones asunud saali kasutas enne seltsimaja valmimist Kose Haridusselts ja hiljem Kose 6-klassiline algkool. Kose Laenu- ja Hoiuühisuselt said laenu omale majade ehitamiseks nii Kose Piimaühing, Kose Haridusselts kui ka teised ümberkaudsed asutused.
Panka peeti usaldusväärseks ja iga järgneva aastaga kasvas ka panga liikmete arv. 1909. aastal oli 32 liiget, 1910. aastal 108 liiget, 1917. aastal 298 liiget ja 1934. aastal 961 liiget.
9. novembril 1911 loodi Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Piimaühing. Kose Piimaühingu tootmishoone, kus tänapäeval asub AS Kohuke, kerkis kohe pangamaja vastu. Piima kogumine toimus külade kaupa ja piim veeti kordamööda Kosele. Kuna veoraha ei makstud, põhjustas see hiljem Äksi meeste lahkumise ühingust ja oma meierei asutamise Äksi.
1926. aastast avati ühisuse juures 4 koorejaama: Kiisa (töötas ainult mõne aasta), Kolu, Pikavere ja Palvere.
Kuna ühing oli aeg-ajalt majanduslikes raskustes, siis kõikus pidevalt ühingu liikmete arv. Arusaamatused ühingu juhatuse ja selle liikmete vahel põhjustasid samuti aeg-ajalt probleeme, kuid kohalikud talumehed pidasid ühingu olemasolu ikkagi vajalikuks ja toetasid seda igati.
1912. aastal oli ühingul 98 liiget. 1913. aastal oli ühingu liikmete arv vähenenud kuuekümneni. Aastatel 1916–1918 püsis liikmete arv stabiilselt (57 liiget). 1930. aastal oli liikmete arv kasvanud juba 262-ni ja 1935. aasta andmete kohaselt oli ühingul 256 liiget.
Iseseisvusaastad [muuda]
Pärast Eesti iseseisvumist hoogustus ka ehitustegevus ja ettevõtlus. 1922. aastal valmis Kose Seltsimaja, mille pidulik avamine toimus 22. augustil. Alevikus alustasid tegevust mitmed kauplused ja bussijaam. Sellest olenemata oli alevik endiselt väike oma üksikute taludega ja ilma suuremate ettevõteteta.
Üheks suuremaks ettevõtteks kasvas Johannes Kruusemendi autobussijaam, mille kümme autobussi vedasid inimesi mitmel liinil ja millel oli Kose keskel suur bussigaraaž ja köetav bussijaam, mis aga hävisid Teises maailmasõjas.
Kose aleviku areng okupatsiooniajal [muuda]
Tagasilöök saabus kui Punaarmee 1941. aastal Eestist taganedes süütas Kose suuremad majad. Kokku hävis 25 maja (näiteks Haridusseltsi maja, mille kohal asub tänapäeval Kose Gümnaasium).
1950–1959, kui Kose oli samanimelise rajooni keskus, kiirenes taas ehitustegevus. Näiteks alustati täitevkomitee hoone ehitusega, mis aga 1960. aastal valmides läks Kose Keskkoolile, kuna Kose rajoon oli liidetud Harju rajooniga
Kose alevik taasiseseisvunud Eestis [muuda]
16. jaanuaril 1992. aastal moodustati praegune Kose vald. Kose alevik säilitas oma koha valla halduskeskusena.
Kose aardeleid [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose aardeleid
Eesti suurim teadaolev noorema rauaaja hõbeaare. Avastati 1982. Kokku 1716 münti 8.–12. sajandist kogumassiga 1,9 kg.
Hõbemündid leidis Kose elanik Meelis Pärsik, kes oma koduõues kaablikraavi kaevas.
Nimi [muuda]
Kose asula paikneb Pirita jõe lammorus, mis on asula juures kärestikulisem ja kiirema veevooluga, kui seda on jõgi ümberkaudsematel aladel. Pirita jõel paikneb Kose aleviku keskel ka väike juga, mida ületab jalakäijate sild, ning sealt edasi allavoolu suundub jõgi kosena mööda kivisemat ning madalamat põhja. Sellel jõelõigult pärineb arvatavasti ka nimi "Kose".
Kose varjendid [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose varjendid
Kosel paikneb mitmeid varjendeid kuid neist olulisim ja suurim on Kose Teeninduskooli maa-alal paiknev ning Eesti NSV kõrgema juhtkonna majutamiseks mõeldud umbes 2500 m² suurune varjend.
Selles on kokku 144 ruumi. Nende seas ka umbes 120 ühiselamu toa tüüpi kambrit. Kõige luksuslikum oli Ministrite Nõukogu ja hiljem Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile mõeldud tuba, mis oli ka ainuke, kus põrand oli kaetud tammeparketiga.[1]
Varjend ehitati 1982–1983 (siseseadega läks kauem) ning kuni 1991. aastani oli see väga heas korras. 1993 leiti, et selle ülevalpidamine on ebaotstarbekas. Sisustus viidi Eesti sõjaväe poolt minema ning sellele järgneval ajal leidis palju aset vandaalitsemist ning metallivargusi.[1]
2009. aastal asutati MTÜ Valitsuse Varjend, mis plaanib selle kordategemist ning nii muuseumina eksponeerimist kui ka kasutuselevõttu kultuuri- ja tegevuskompleksina.[1]
Haridus [muuda]
Kose Gümnaasium [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose Gümnaasium
Kose Gümnaasiumi (endise Kose Keskkooli) sünniajaks võib pidada 1923. aastat, kui Harju maakonna haridusnõukogu asus uue maakonna koolivõrku koostama ning peeti vajalikuks kooli avamist Kosel. Varem oli Kosel töötanud ainult kirikukool, mida mainiti esmakordselt 1840. aastal.
Esimesel aastal oli ette nähtud I–IV klassi avamine 2 õpetajakohaga. 30. aprill 1928 laiendati koolikohustus Ravila vallavolikogu otsusega 5 õppeaasta peale ja 1929. aastast 6 õppeaasta peale. Esimesena lõpetasid 6. klassi 1928. aastal 6 õpilast, kes vahepeal olid õppinud Kose-Uuemõisa algkoolis.
1938. aasta lõpuks valmis uus algkoolihoone. 15. detsembril võeti maja vastu ja anti sissekolimisluba. Õppetöö algas uues koolimajas 9. jaanuaril 1939. Tänasel päeval asub selles hoones Kose Raamatukogu.
1956. aastal muudeti kooli nime: Kose koolist sai Kose Keskkool. Järgmine nimemuutus toimus 1. jaanuaril 2003, kui kooli uueks nimeks sai Kose Gümnaasium.
1960. aastal kolis Kose Keskkool uude majja, millele tehti suurem juurdeehitus 1975. aastal. 2000. aastal avati uus tänapäevanõuetele vastav võimla, mis paiknes varasema kaarhalli asemel. 2006–2007 toimus uue tiiva ehitus, kuhu tõsteti ümber eesti keele, matemaatika ja tööõpetuse klassid. Alguses oli plaanis ehitada selle tiivaga ühendatav suur saal aga rahapuudusel sellest loobuti. Samal ajal tehti korda ka koolistaadion. 1. septembril 2008 liitus Kose Gümnaasium eKooli süsteemiga.
Kose Gümnaasiumis töötab 2012/13 õppeaastal 49 õpetajat[2] ja 26 täiendavat personaliliiget.[3]
Kose Kunstikool [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose Kunstikool
Kose Kunstikool alustas tegevust 2001. aasta septembrikuus paiknedes Pikk tänav 15 asuvas majas ja kandes nime Kose Kunstikeskus. Neljanda õppeaasta alguses 2004. aastal koliti uutesse ruumidesse, mis paiknevad endise Kose Teeninduskooli ühes tiivas.
2005. aasta augustis, seoses riikliku loaga, muutus Kose Kunstikeskus kunstikooliks. Samuti lõpetas 2005. aasta kevadel kunstikooli esimene lend. Esimese lennu lõpetas kuus õpilast[4], mida on sama palju, kui 1928. aastal oli tänase Kose Gümnaasiumi esimesi lõpetajaid (tollal kuuenda klassi).
2006. aastal tegutses kunstikoolis kuus ringi (algklasside kunstiring, performance group, inglise keel, keraamika, klaasvitraaž ja tarbekunstiring), mille töös osales 98 inimest (nii lapsed, noored kui täiskasvanud).
2009. aastal sattus kool mõningatesse majanduslikesse raskustesse ning uut kursust vastu ei võetud. Samas kompenseeris selle suurem tung eelkooli rühma ning tänu viimasele on kunstikoolis 2009. aasta lõpu seisuga üle saja õpilase, mis on suurim arv kooli senises ajaloos.
Kose Muusikakool [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose Muusikakool
Kose Muusikakool tegutseb aastast 1978. Koolis on 4 osakonda – akordioni-, klaveri-, viiuli- ja puhkpilliosakond ja õpetajaid kümmekond. Alates asutamisest on kooli direktor olnud Tiit Helilaid. Muusikakool asub vanas puumajas aadressil Pikk tn 8, ent kavas on kolimine endise Kose Kutsekeskkool nr 40 ruumidesse.
Kose Teeninduskool [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose Teeninduskool
Harju rajooni ametikooli rajamine Kosele otsustati 1979. aastaks. Kose Kutsekeskkool nr 40 avati 1983 ja see oli mõeldud 720 õpilasele. Esimesele õppeaastale suundusti nelja põllumajandusliku ja kahe ehituserialaga.[5]
Õpilaste arv vähenes 2000ndate algul ja teeninduskool liideti 2004. aastal Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooliga.[6] Selle järel lõpetati 2006. aasta sügisest alates tegevus Kose Teeninduskoolis, kus suure õppehoonete kompleksi renoveerimine ja üleval pidamine oleks nõudnud liiga suuri kulutusi.[7]
Kose Teeninduskooli hoone kuulus Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes andis vara üle Kose vallale (koos maa-aluste varjenditega).
Selle hoone eri osades tegutsevad Kose Kunstikool, Kose Päevakeskus, Kose Äriteeninduse osaühing, OÜ Kose Tervisekeskus, Kose Loomakliinik, fotograaf, massöör, Kose konstaablipunkt, Kose kiirabi (kuni 2011, nüüd Kose Tuberkuloosi haiglas) ja Kose Hambaravi OÜ. Varem tegutses seal ka kino ning pehme mööbli valmistamisele spetsialiseerunud ettevõte Cicada AS. Lisaks asuvad hoones ka valla sotsiaalkorterid.
Kose vallavalitsusel on plaanis sinna üle kolida Kose Gümnaasiumi algklasside osa, üks lasteaiarühm, kultuurimaja, raamatukogu kui ka noortekeskus. Selle teostamiseks on taotletud abi Euroopa Liidu fondidest ning samuti on vald lubanud omafinantseeringuid mahus 13 miljonit krooni.[8] Ehitustöödega alustati 2012. aastal.
Kose kirik [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose kirik
Kose Püha Nikolause kirik on üks Eesti vanimaid kirikuid, mille asutamisajaks loetakse 1231. aastal. Algselt oli tegemist puukirikuga, hiljemalt 1370. aastal valmis kivikirik. Esialgsest kirikust on säilinud vaid müürid.
Katolikuaegne kirik hävis 1482. aasta tulekahjus. Ülesehitamisel on kiriku põhiplaan jäänud läbi aegade üldiselt samaks, kui välja arvata kiriku põhjapoolne juurdeehitus 1858. aastal (1856–1858 lammutati kiriku põhjaküljel paiknenud käärkamber – selle asemele kerkis suurem leerisaal, mida sai vajadusel tarvitada ka kiriku laiendusena).
Uus torn ehitati kirikule 1873. aastal (pühitseti sisse 16. augustil). Torni otsa kaunistab kuldne muna, mille peal paiknevad rist ja kukk-tuulelipp.
Kirikutornis on praegu kaks kella, millest vanem pühitseti sisse 22. detsembril 1716. aastal siis veel vanas kirikutornis. Kella kinkis Joh. Knorring, Habajalt. Teine kell telliti uue torni tarvis ja seati vanema ning väiksema kella kõrvale 1879. aastal.
Kose kiriku kunstimälestised on ristimisvaagen (15. sajand), vasklühter (17. sajand), kantsel (Tallinna tisleri Tobias Heintze vanema töö 1630. aastast), paest hauaplaat (15. sajand) jm.
1774. aastal kinkis Carl Zoege von Mannteuffel kirikule altariseina. Altariseinal asetses puulaudadele maalitud "Kristus ristil", mis oli vahepeal mitu aastakümmet kinnikaetud praegu kiriku käärkambris paikneva Carl Sigmund Waltheri samasüžeelise maaliga (valminud 1855).
12. aprillil 1859. aastal seati üles leerisaali altarimaaliks mõeldud "Jeesuse haudapanek" (Carl Timoleon von Neffi järgi Otto Zoege von Mannteuffel), mis asub nüüd kiriku lõunaserval.
Kirikus paiknev orel on ehitatud 1890. aastal Gustav Normanni poolt. Orelile tehti 2002. aastal OÜ Olev Kentsi Orelitöökoja poolt põhjalik remont.
Kiriku kell seati torni 1921. aastal.
Kirikuaias neli rõngasristi. Rõngasristid on müüritud ka kahele poole Kose kiriku portaali. Kose kirik on arhitektuurimälestisena kaitse all.
Kirikuajas asuvad ka kaks kabelit, millest vanem pärineb Rootsi aja algusest ning paikneb keset kirikuaeda piiravat piirdemüüri. Uuem kabel on Ravila mõisniku Paul von Kotzebue kingitus Kose kirikule (valmis 1898).
Kiriku kõrval asub pastoraat, mis on alates 1997. aastast taas aktiivselt koguduse kasutuses.
Kose kalmistu [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose kalmistu
Kose kalmistu on suur kihelkondlik kalmistu, kuhu on maetud nii Kose ja Kõue aga ka Rae ja Anija valla surnuid. Kalmistu vanem osa paikneb ümber vana kabeli, mis on tänapäeval kasutuses hoidlana matusetarvete ja tööriistade tarvis.
Kalmistu vanimad hauatähised, milleks on paeristid ja üks peakivist hauaplaat, paiknevad vana kabeli läheduses. Hauaplaadil on kirjas nimi Emilie Adelhelt ja selle juurde on surma-aastana märgitud 1826.
Kalmistut ümbritseb maakividest laotud kiviaed, mille lõunapoolses osas on kolm väikest väravat. Peavärav, mille moodustab kolm väravaposti koos nendevaheliste sepistatud väravatega, paikneb kalmistu idaküljes.
Mälestussammas sõjas langenud Kose kihelkonna meestele [muuda]
- Pikemalt artiklis Mälestussammas sõjas langenud Kose kihelkonna meestele
Kose kalmistu keskel asub mälestussammas Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas langenud Kose kihelkonna meestele. Mälestussammas avati 5. juulil 1925. aastal. 1941. aastal ausammas lõhuti ning mälestussamba tükid veeti Pirita jõkke. 1989. aastal püstitati Kose Muinsuskaitse Seltsi aktiivsemate liikmete poolt endisele kohale samasugune mälestussammas osaliselt ka originaalsamba tükkidest, mis jõest välja tõmmati. Sammas avati taas 17. juunil.
Kose Lasteaed [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose Lasteaed
1930ndatel ja 1940ndatel oli mitmetel aastatel kahe kolme kuu jooksul avatud suvelasteaed, mis töötas Kose Seltsimajas. Suvelasteaeda leiti kasvatajad kas spetsiaalsete koolituste läbinute hulgast või Tallinna Kodumajandusinstituudist. Lastel oli võimalik mängida lasteaia poolt võimaldatud mänguasjadega, kuid söök tuli ise kaasa võtta. Suve lõppedes esitasid lapsed suvega õpitud laule ja luuletusi oma vanematele.
Lasteaed avati Kosel 1954. aastal. Lapsi oli seal alguses 15 ja töötas kaks lasteaiarühma.
1961. aastal avati lasteaed endise kahe asemel 4 rühmaga, mis oli mõeldud 100-le lapsele. Sõimerühmad asusid Kehra maantee 5 ja kaks vanemat rühma paiknesid Pikk tänav 8 asuvas vastremonditud majas. Lasteaiatöötajaid oli kahe maja peale kokku 27.
Tänasel päeval kasutatavasse majja, mis on ehitatud spetsiaalselt lasteaiaks, kolis tollane Kose Lastepäevakodu 1978. aastal.
2008. aasta sügisel on Kose Lasteaias 6 rühma, kus käib kokku 126 last vanuses 2–7. Töötajaid on Kose Lasteaias 31.
Kose Päevakeskus [muuda]
Kose Päevakeskus asub aadressil Hariduse tänav 2. Kose päevakeskuse juhataja on Malle Lambasaar.
Päevakeskuses tegutsevad mitmed ringid (näiteks: kabe-male ring, laulumängutunnid väikelastele, tervisevõimlemine eakatele) ja seal pakutakse ka sotsiaalteenuseid.
Rahvastik [muuda]
Kose alevikus, kui Kose valla keskuses, elas 1. märtsi 2006 seisuga Statistikaameti andmetel 2156 elanikku, mida on enam kui kolmandik valla rahvastikust.
| Aasta | 2000 | 2001 | 2002 | 2003 | 2004 | 2005 | 2006 | 2007 | 2008 | 2009 |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Elanike arv | 2213 | 2151 | 2182 | 2151 | 2200 | 2166 | 2251 | 2148 | 2266 | 2180 |
| Põhineb Kose vallavalitsusest saadud andmetel (erineb Statistikaameti vastavatest andmetest). | ||||||||||
Kultuur [muuda]
Kose Raamatukogu [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose Raamatukogu
Kose Raamatukogu asutati 1908. aastal. Kogu raamatukogu hävis 1941. aastal sõjas. Taastati 1949.
1993. aastal muutus Kose Raamatukogu Kose valla eelarveliseks asutuseks. 1. juulil 1996. aastal alustati tegevust tänastes ruumides, mis paiknevad aadressil Ravila maantee 12.
2004. aastal oli Kose raamatukogus 26 975 raamatut. 2005. aastal sooritati Kose raamatukogust 30 316 laenutust 15 885 külastuse jooksul. Seda 1199 lugeja poolt.[9]
Kose Lauluväljak [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose Lauluväljak
Kose Lauluväljak asub Aasumäel. 1984. aastal põles ära laululava kõlakoda. Säilinud on betoonist trepistik.
23. mail 2009 avati laululava taga paiknev Kose Noortelava.[10]
Kose Pasunakoor [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose Pasunakoor
Kose Pasunakoor tegutseb juba 1881. aasta kevadest.
Kose Pasunakoori juhendaja on Olev Roosa.
Kose Kammerkoor [muuda]
Kose Kammerkoor on loodud 12. septembril 1989. aastal. Selle juhendajad on Heli Sepp ja Inta Roost.[11]
Rahvatantsurühm Kirilind [muuda]
- Pikemalt artiklis Kose Kirilind
Kirilind on rahvatantsuga tegelev naisrühm, mille algusajaks võib pidada 1971. aasta sügisest. Alates 1973. aastast osa võetud kõigist üldtantsupidudest. Suurimateks saavutusteks on teine koht Vabariiklikul naisrühmade võistutantsimisel (2000), esimene koht ja publiku preemia Maie Orava tantsude võistutantsimisel (2001), kolmas koht Kai Leete tantsude võistutantsimisel (2002 ja 2006) ning kolmas koht Vabariiklikul naisrühmade võistutantsimisel (2003).
Folkansambel "Pillipiigad" [muuda]
Kose Muusikakooli folkansambel "Pillipiigad" tegutseb alates 1987. aasta maikuust.
Juhendajad on Juta Helilaid ja Angelika Kadarik.
Kose valla naiskoor "Krõõt" [muuda]
Naiskoor "Krõõt" loodi 1981. aasta septembris Juta Helilaiu poolt. Koori praegune dirigent on Tiina Steinberg ning selles laulavad naised nii Kose vallast kui ka Tallinnast.[12]
Alates 1985. aastast on koos osalenud kõigil üldlaulupidudel ning laulnud vabariiklikel naiskooride laulupäevadel Haapsalus (1984), Põlvas (1989), Elvas (1993), Viljandis (1998) ja Narvas (2001). Tihti on esinemas käidud ka välismaal.
Kultuurimälestised [muuda]
Kose alevikus on kultuurimälestistena arvele võetud peamiselt kirikuga seotud objekte. Lisaks Kose kirikule endale on kaitse all nii kirikuaed, pastoraadi hoone, mõlemad kirikuaia kabelid, kirikuaia piirdemüür väravaga kui ka aias paiknev Otto von Kotzebue haud. Samuti paikneb kirikus hulgaliselt kunstimälestisi. Väljaspoolt kirikuaeda on kaitse all Kose kalmistu, kalmistul paiknev Vabadussõja mälestussammas ja Pirita jõe äärde jääv II maailmasõjas hukkunute ühishaud.
II maailmasõjas hukkunute ühishaud [muuda]
Aadressil Pikk tn 27a asub Teises maailmasõjas hukkunute ühishaud, kuhu on maetud 1941. ja 1944. aasta lahingutes langenuid. 1950. aastal püstitati samasse mälestussammas, mis kujutab endast kaheosalisest alusest, postamendist ja dolomiidist sambast koosnevat obeliski. Samba ülemisse ossa on raiutud viisnurk. Samba esiküljel on eesti- ja tagaküljel venekeelne tekst.[13]
Kose Vallamaja [muuda]
Vallamaja, milles töötavad volikogu, vallavalitsus ja haldusaparaat, asub Kose alevikus aadressil Hariduse 1.
Tehnilised infrastruktuurid ja maa Kose alevikus [muuda]
Alevikus toimib keskküttesüsteem, mida teenindab U-M Soojus OÜ (Kose vallale kuuluv osaühing). Küttena kasutatakse valdavalt põlevkiviõli.
Kosel paikneb elektri jaotusvõrgu 35 kV alajaam.
Alevik on varustatud ühisveevärgiga. Kose valla vee-ettevõte on OÜ Kose Vesi, mis kuulub täies mahus vallale ja osutab veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenust lisaks Kosele ka Kose-Uuemõisa ja Ravila alevikes ning Oru, Sepa, Karla, Vardja ja Palvere külades.[14]
Kose alevik on üks kümnest suuremast Kose valla asulast ning elamurajoonist, mis on varustatud tänavavalgustusega. Teised on Ravila, Kose-Uuemõisa, Palvere, Oru, Karla, Vardja, Sepa, Männimäe ja Heinamäe (kaks viimast on elamurajoonid Oru külas).
Kose vallas on maa jagatud kolme maksutsooni, millest Kose alevik moodustab ühe tsooni. Maamaks Kose alevikus on 2,0% maa maksustamise hinnast aastas.
Tervishoid [muuda]
Tervishoiualast abi osutavad Kosel 3 perearsti, kellel on ka harukabinette Kose-Uuemõisas ja Orus. Tegemist on Kose valla ainukeste perearstidega.
Eriarstide juurde suunatakse Kose aleviku (ja ka Kose valla) elanikke valdavalt Tallinna meditsiiniasutustesse.
Kiirabiteenust osutab Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabibrigaadi, mis paikneb Kosel vanas teeninduskooli hoones (Hariduse 2).
Tervishoiualased kulud Kose valla eelarves on väga väikesed – 2006. aastal oli eelarves tervishoiule ette nähtud 130 000 krooni, mis kulus perearstikeskuste toetamiseks ja eriarsti vastuvõttudele.[15]
Foto: Kose-Uuemõisa Koduloomuuseum
Apteek [muuda]
Karl Alfred Ellrich avas Ravila mõisas 1884. aastal oma apteegi. Varsti peale seda lasi mõis Ravilast ühe maja Kosele vedada, mis ehitati 1888. aastal ümber apteegiks.
20. sajandi alguses asus apteek vana koolimaja ja tänase raamatukoguhoone koha peal, kust peale Esimest maailmasõda koliti aga uude asupaika (Kehra mnt 6), kus paiknes apteek 2002. aastani. Siis kolis AS Kose Apteek aadressile Pikk tänav 15.
Hambaravi [muuda]
Kosel pakuvad hambaravi võimalust kaks ettevõtet: OÜ Hambaravi Malle Veering (asub samas majas, kus postkontor) ja OÜ Kose Hambaravi (asukohaga Hariduse 2, esimesel korrusel).
Kose sanatoorium [muuda]
Esimesed haiged võeti Kose sanatooriumisse 25. mail 1966. Tänapäeval kuulub sanatoorium sihtasutusele Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja seal on 100 voodikohta.
Kose sanatooriumis ravitakse tuberkuloosihaigeid.[16]
Veterinaaria [muuda]
Veterinaaria alast teenust pakub Priit Koppeli Kose Loomakliinik asukohaga Hariduse 2.
Ettevõtlus [muuda]
Kose aleviku ning ühtlasi ka Kose valla suurimaks tööandjaks on vald (Kose Gümnaasium, Kose Lasteaed jm.).
Aleviku üks suurim tööandja oli Tere AS tütarfirma AS Kohuke, mis rajati 1996. aastal endistesse Kose Piimaühingu meierei ruumidesse postkontori vastas, kuid mis koliti 2010. aasta suvel Viljandisse. Majandussurutisega kaasnenud raskuste tõttu on Koselt tootmise minema kolinud või pankroti läinud veel mitu ettevõtet.
Radix Hoolduse OÜ on olmejäätmete veo ja käitlemisega tegelev ettevõte, mis tegutseb Kose, Keila, Kuusalu ja Anija vallas.[17]
Ecoterm AS on asutatud 1993. aastal. Ettevõtte tegevusalaks on komplektsete automatiseeritud soojussõlmede ja avatavate plaatsoojusvahetite valmistamine.[18]
AS Standard on 1944. aastal asutatud mööblitootja. Mööblit toodetakse kahes tehases, millest üks asub Tallinnas Marja tänaval ja teine Kose-Ristil.[19]
Kosel paikneb ka elektri- ja telekommunikatsioonivõrkude projekteerimise, ehitamise ja hooldamisega tegeleva ettevõtte Eltel üks haru.
AS Kose Agro on Ravila ühismajandist 1993. aastal läbiviidud põllumajandusreformi tulemusel välja kasvanud ettevõte, mille põhitegevuse oli ja on taimekasvatus. Ettevõte harida on ligikaudu 900 hektarit maad Kose vallas ning osa sellest jääb ka Kose aleviku piiridesse.
Transport [muuda]
Kohalikud ühistransporditeenused on tihedalt seotud kooliliinidega. Koolipäevadel on bussid kolmel Kose vallas moodustatud liinil 5 korda päevas, koolivaheaegadel 3 korda päevas ja nädalavahetustel ning riiklikel pühadel liiklust ei toimu.
Bussiliine Tallinn–Kose–Ardu ning Tallinn–Kose–Habaja–Kuimetsa kasutavad Tallinnas ja Kosel tööl ning koolis käivad inimesed. Pileti hind Koselt Tallinna kasutades väikebussiliin nr 229 oli mai 2012 seisuga 3 eurot.
Alevikku piire läbivad suuremad teed on Kose–Purila maantee, Kose tee, Kose–Jägala maantee, Kose–Ravila–Nõmbra tee ja Kose sanatooriumi tee.
Ehitamisel on Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee Aruvalla–Kose teelõik (kilomeetrid 26,6–40,0), mis peaks parandama transporditingimusi aleviku ja pealinna vahel, ning koostamisel sellele järgneva teelõigu üldplaneering.
Keskkonnakaitse ja prügimajandus [muuda]
Olmejäätmete veoga Kose vallas tegeleb OÜ Radix Hooldus ning jäätmete ladustamiseks kasutatakse Jõelähtme ja Väätsa prügilat ning kuni 1. juuli 2009 leidis kasutust ka Oru lähedal asuv Nõrava prügila, mis on nüüdseks suletud.[15]
Ohtlike jäätmete kogumispunkt asub Kose bensiinijaamas. Samuti on kauplustes on vanade patareide kogumiskonteinerid. Suuregabariidilisi jäätmeid viiakse ära kampaania korras.[15]
Seisuga 1. jaanuar 2008 oli Kosel 6 pakendijäätmete ning 7 paberi- ja papijäätmete kogumiskonteinerit, millele lisandusid veel kooli, lasteaia ja raamatukogu juures olevad konteinerid. Koostöös MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsiooni ja MTÜ Eesti Pakendiringlusega on järgnevate aastate jooksul plaanis pakendijäätmete kogumisvõrgu tihendamine.[20]
Kose territooriumil asub ka potentsiaalseid keskkonnaohtlikku objekte, mis kuuluvad likvideerimisele. Näiteks Kose masuudihoidla.
Suviti on tööl aednik, kes hooldab Kose aleviku haljasaladele istutatud puid-põõsaid ja püsikuid.
Turvalisus [muuda]
Korrakaitsega tegelevad politsei Kose piirkonna konstaablid, keda abistavad abipolitseinikud ja MTÜ Kose korravalve. Viimasena mainitu on valla ja ettevõtjate koostöös loodud ning osaliselt valla eelarvest finantseeritud asutus, kus töötab 7 teenistujat.
Kose alevikus tegutseb Kaasiku naabrivalve piirkond, mis on üks kahest Kose valla territooriumil moodustatud naabrivalvepiirkonnast.
Nii Kose alevikus, kui Kose vallas üldiselt, ei ole ettevõtteid, mis võiksid endast kujutada suurt ohtu ümbruskonnale.
Sport [muuda]
Kose Spordimaja [muuda]
Kose Spordimaja valmis 1993. aastal Kose kutsekooli viimase ehitusjärguna. Kompleks koosneb ujulast, raskejõustiku saalist, kehalise ettevalmistuse saalist ja abiruumidest.
Kose ujula on nelja rajaga 25 meetri pikkune ujula, mis töötab kütteperioodil. Ujulaosa rekonstrueeriti pärast hoone üleandmist Kose vallale 2001. aastal.
Kose Tenniseklubi [muuda]
Kose Tenniseklubi osalusel peaks 2012. aastal lõplikult valmima Kosele tenniseväljakud ausamba ja Pargi poe vahelisele alale.[21]
Kose Korvpalliklubi [muuda]
Kose Korvpalliklubi on asutatud 1992. aastal. Klubi korraldab näiteks Kose meistrivõistlusi korvpallis.[22]
Kose Spordikool [muuda]
Kose Spordikool (tegutseb 1. septembrist 1996) tegeleb kergejõustiku, ujumise ja korvpalliga. Kool allub Kose vallavalitsusele. [23]
Kergejõustikuklubi Kose 2000 [muuda]
Kergejõustikuklubi Kose 2000 tegutseb alates 2000. aastast.[24]
Kose Maadlusklubi "Võimula" [muuda]
Kose Maadlusklubi "Võimula" on oma nime saanud Eesti raskejõustiklase Tõnu Võimula (11. september 1871–1955) järgi, kes elas Kose kihelkonnas, Tuhalas.
Karateklubi "Daigo" [muuda]
Karateklubi "Daigo" tegutseb nii Kosel kui ka Tallinnas Sikupilli Keskkoolis.
Kose staadion [muuda]
1. juulil 2008 avati ümberehitatud Kose staadion BIG Kuldliiga etapiga.[25]
FC Kose [muuda]
FC Kose loodi 1999. aasta kevadel Kose-Uuemõisa ja Oru noorte poolt.[26] Meeskond treenis algselt Kose Gümnaasiumi staadionil aga kuna sealsed tingimused olid viletsad, koliti Oru kooli staadionile. Seda kuni Kose koolistaadioni ümberehitustööde lõpuni, peale mida jätkati treeningutega taas Kosel. Praegu kasutatakse mõlemat staadionit.
Estonian Open [muuda]
Kosel hakkasid alates 2009. aasta novembrist toimuma ka Eesti meistrivõistlused Rubiku kuubiku lahendamises (teise nimega Estonian Open). Tegemist on esimese sellelaadse võistlusega Eestis, kus püstitatud tulemused võivad saada ametlikult tunnustatud nii Eesti kui ka maailma rekorditena. 2009. aasta võistlusel sooritatud kaks maailmarekordit olid arvatavasti esimesed maailmarekordid, mis kunagi Kose alevikus püstitatud.
Kose alevikuga seotud silmapaistvaid isikuid [muuda]
Meresõitja-maadeavastaja Otto von Kotzebue (30. detsember 1788 – 3. veebruar 1846) oli Triigi mõisa omanik (Triigi mõis kuulus tollel ajal Kose kihelkonna alla). Ta on maetud Kose kiriku kalmistule.
Anton thor Helle (1683–1743) oli saksa päritoluga vaimulik, keele- ja kirjamees, kes pidas kirikuõpetaja ametit lisaks Jüri kihelkonnale ka Kosel. Ta oli esimese eestikeelse Piibli tõlkija.
Eestimaa konsistooriumis tegutses pietistide grupp. Sinna kuulus ka Hermann Johann Heitzig Koselt. Nad andsid välja eestikeelse Uue Testamendi (1715), kirikliku käsiraamatu (1721) jm.
Kose kirikuaeda on maetud ka Peter August Friedrich von Manteuffel (1768–1842), kes oli Ravila mõisa valitseja kokku 63 aastat. Manteuffel suhtus väga sõbralikult talurahvasse, oskas kõiki talutöid ja olevat lasknud endale isegi mõisatallis mõned piitsahoobid anda, et teada saada, mida talupojad ihunuhtluse ajal tunnevad. Rahva seas "hullu krahvina" tuntu avaldas ka jutukogu "Aiawite peergo walgusel", milles kajastas talurahva elu ja kombeid.
Joachim Cottlieb Schwabe (1754–1800) sündis Kosel pastori pojana. Toimetas 1790-ndail aastail Tallinnas väljaantavat "Eesti Ma-Rahva Kalendrit".
Kose alevikust on pärit arheoloog Marta Schmiedehelm (1896–1981).
Kose kirikuõpetaja Harald Põld (15. november 1874 – 20. august 1939) oli paljude seltside ja ühistute juhatuse esimees, raamatu "Eesti keeleõpetus koolidele" koostaja.
Kosel töötas 20. sajandi aluses 45 aastat arstina Jüri Kaupmees (14. jaanuar 1889 – 22. detsember 1966), kes saavutas rahva hulgas erakordse populaarsuse ja oli valitud paljude seltside auliikmeks.
Valve Ventsel (14. aprill 1925, Kadrina – 23. oktoober 2005, Kose) oli luuletaja ja kunstnik.
Ooperilaulja Mati Kõrts lõpetas 1981. aastal Kose Gümnaasiumi (tollel ajal Kose Keskkooli).
Endine Postimehe ajakirjanik ja praegu Euroopa Komisjoni Eesti esinduses töötav Erkki Bahovski on Kose Gümnaasiumi 29. lennu lõpetaja.
1999 lõpetas 40. lennu koosseisus sama kooli tuntud raadio- ja teleajakirjanik Meelis Kompus.
Alevikus on sündinud ja koolis käinud poliitik ja pedagoog Vallo Reimaa, kes oli ajavahemikus 5. aprill 2007 – 23. jaanuar 2008 Eesti regionaalminister.[27]
Kose alevikus elab plaadifirma TopTen juhataja ja harrastusornitoloog Peep Veedla.
Vaata ka [muuda]
Viited [muuda]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 MTÜ Valitsuse Varjend kodulehekülg
- ↑ Kose Gümnaasium. Pedagoogiline personal
- ↑ Kose Gümnaasium. Teenindav personal
- ↑ Kose Kunstikooli kodulehekülg
- ↑ "Kose vald 20", lk 9
- ↑ Riigi Teataja: Kose Teeninduskooli ja Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli ümberkorraldamine
- ↑ Veiko Pesur: "Kose teeninduskool sureb välja" Ärileht (Eesti Päevaleht), 16. veebruar 2004
- ↑ Kaia Roots: "Endine Kose teeninduskool ärkab elule" Harju Elu, 10 oktoober 2008
- ↑ "100 aastat Kose raamatukogu" Kose Teataja, aprill 2008, lk 7–8
- ↑ "Tegemistest Noortelaval" Kose Teataja, juuni 2009, lk 6
- ↑ Kose Kammerkoori kodulehekülg
- ↑ Kose valla kodulehekülg: Kose valla naiskoor
- ↑ II maailmasõjas hukkunute ühishaud Kultuurimälestiste riiklik register
- ↑ www.kosevesi.ee
- ↑ 15,0 15,1 15,2 Kose Valla arengukava 2006–2013
- ↑ Tuberkuloosiosakond Kosel Regionaalhaigla
- ↑ www.radix.ee
- ↑ www.ecoterm.ee/
- ↑ www.standard.ee
- ↑ Kose vallavolikogu istung 20. detsembril 2007: Kose valla jäätmekava vastuvõtmine
- ↑ "Vello Jõgisoo: lähiaja arengutest Kose vallas" Kose Teataja, 8. mai 2012 (lehel eestielu.ee)
- ↑ www.kosekorvpalliklubi.ee
- ↑ www.spordimaja.ee
- ↑ Kergejõustikuklubi Kose 2000 kodulehekülg
- ↑ Kose staadion avatakse BIG Kuldliiga etapiga Kalev.ee, 1. juuli 2008
- ↑ Jalgpallimeeskonna FC Kose saamis- ja arenemislugu
- ↑ Siseministeeriumi kodulehekülg. Vallo Reimaa
Kirjandus [muuda]
- Hardo Voll ja Helve Voll. Kose, Kose-Uuemõisa, Ravila, Maalehe Raamat: 2002. ISBN 9985641590
- Kose vald 20 : sündmused, faktid, mälestused, Kirilille Kirjastus: 2012. ISBN 9789949439454
Välislingid [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kose |
