Alzira
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2018) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2018) |
"Alzira" on Giuseppe Verdi ooper proloogi ja kahe vaatusega, mille libreto on kirjutanud Salvatore Cammarano ning mis põhineb Voltaire'i 1736. aasta näidendil "Alzire, ou les Americains".
Esietendus toimus 12. augustil 1845 (Teatro San Carlo) San Carlo teatris Napolis. Tolleaegsed retsensioonid varieerusid ja ooperit mängiti veel ainult neli etendust.
Ooper räägib armukolmnurgast tenori, sporani ja baritoni vahel, tegevus leiab aset Lima linnas Peruus.[1]
Teose saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kui Verdi lõpetas teose "Giovanna d'Arco", alustas ta tööd "Alzira" kallal. Üks osa, mis Verdit kokkuleppe juures tõmbas, oli omada Salvatore Cammarano, Napoli maja poeedi ning kogu Itaalia pealibretisti teenuseid. Kasutades kirjastajat Giovanni Ricordit oma esindajana, said Verdi nõudmised kirja pandud. Need sisaldasid saada üks kolmandik rohkem raha kui I Lombardi eest ja veel tähtsamana, saada Cammaranolt valmis libreto neli kuud enne produktsiooni.
Verdi sai valmis ooperi kokkuvõtte Cammaranolt. 23. veebruaril 1845 kirjutatud kirjas, väljendas Verdi oma optimismi, et Voltaire'i tragöödiast saab oivaline melodraama. Kirjas väljendus lootus, et libretist muudab libreto kirglikuks ja et tema, Verdi, kirjutaks muusika, mis ühendaks neid. Nende varasest kirjavahetusest tuleb välja, et Cammarano oli juba saatnud mõned näitesalmid, sest Verdi 23. veebruari kiri sisaldas tema entusiasmi saamaks rohkem.
Mis puutub libretosse, siis see oli Verdile vastuvõetav. Seevastu kogu intellektuaalne sisu Voltaire'i näidendist oli redutseeritud miinimumini ning religioon ja poliitika, kaks draama põhikomponenti, olid vaevu mainitud; ja erinevate usundite, tsivilisatsioonide ning maailmade vastuseis muutus ebaoluliseks. 1845. aasta kevadel sundis Verdi tervis lükkama edasi näidendit vähemalt tulevase augustini, ent oli piisavalt terve, et juuli lõpus sõita Napolisse ja jälgida proove. 30. juuli kirjas väljendab ta oma optimismi, et ooper võetakse vastu hästi, aga tähendas, et kui see kukuks läbi, siis ei morjendaks see teda liialt.
Etendamise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]
Esietenduse järel sai ka kinnitust Napoli Gazzetta Musicalelt: “Muusika oli nii delikaatselt loodud, et kõrv said vaevu seda kuulata”. Üleüldine reaktsioon Napolis ei olnud positiivne ning tagasiside oli isegi hullem pärast seda, kui "Alzira" etendus Roomas novembris 1845 ja veel hullem pärast etendusi aastal 1846 La Scalas. Verdi sai pärast esitlusi kõige hullemat kriitikat, mis ta on elus saanud. Viimane "Alzira" ooper toimus 1847 kevade karnevali hooajal, peale viimast esitlust kadus ooper teatmekogust.
20. sajandil ja hiljem[muuda | muuda lähteteksti]
Enne aastat 1940 "Alzirat" ei esitatud eriti palju, kuid Berliinis korraldati aastal 1938 kontsertetendus, kus võis ka "Alzirat" kuulda. Pärast 2000. aastat ongi "Alzirat" hakatud esitama just kontsertetendusena. Eelnevaid lavastusi on toimunud vähe.
17. jaanuaril 1968 jõudis "Alzira" USAsse: New Yorgis Carnegie Hallis toimus kontsert, kus ooper jõudis lavale. Suurbritannias Londonis toimus "Alzira" kontsertetendus 10. veebruaril 1970. Aastal 1981 toimus Parma linnas Itaalias "Alzira" lavastus ning 1996. aastal lavastati "Alzirat" legendaarses Londoni ooperimajas.
Märtsis 1998 toimus "Alzira" kontsertetendus Saksamaal Passau linnas. Ooperit on veel saanud näha aastal 2002 ja 2010. Viimane lavastus toimus Londonis juunis 2013, ooperi kandis kontsertetendusena ette Chelsea Ooperi trupp.
Rollid[muuda | muuda lähteteksti]
| Roll | Hääleliik |
|---|---|
| Alvaro; Gusmano isa, alguses Peruu kuberner | Bass |
| Gusmano; Peruu kuberner | Bariton |
| Ovando; Hispaania hertsog | Tenor |
| Zamoro; Peruu hõimu juht | Tenor |
| Ataliba; Peruu hõimu juht | Bass |
| Alzira; Atliba tütar | Sopran |
| Zuma; Alzira teenija | Metsosopran |
| Otumbo; Ameeria sõdalane | Tenor |
Ooperi kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Paik: Peruu
Aeg: 16. sajand
Proloog[muuda | muuda lähteteksti]
Peruu indiaanlased tirivad Hispaania kuberneri Alvaro hukkamiseks väljakule. Ootamatult saabub hukkamise eel kohale Inkade juht Zamoro, kes palub indiaanlastel mees vabastada ja nad teevad seda. Zamoro räägib indiaanlastele, et ta püüti kristlaste kuberneri Gusmano poolt kinni ja et teda piinati, kuni kõik pidasid teda juba surnuks (aaria: „Un Inca, eccesso orribile!”). Otumbo räägib Zamorole, et tema armastatu Alzira on koos oma isa Atalibaga hispaanlaste poolt kinni võetud. Ta loodab, et indiaanlased korraldavad ülestõusu (aaria: „Risorto fra le tenebre”).
Esimene vaatus[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene stseen: Lima peaväljak
Alvaro annab teada, et oma vanuse ja jõuetuse tõttu loobub ta kuberneriks olemiseks ning annab trooni üle oma pojale Gusmanole, kes teatab, et tema esimeseks teoks saab olema rahu sõlmimine Inkadega. Ataliba jagab Gusmanole toetust, kuid tõdeb, et tema tütar Alzira pole veel valmis Gusmanoga abielluma. Kuigi Gusmano saab sellest aru (aaria: „Eterna la memoria”), püüab ta siiski Atalibat mõjutada, et vanem mees omakorda selles küsimuses Alzirat veenaks (aaria: „Quanto un moral puo chiedere”).
Teine stseen: Ataliba elamine kuberneri palees
Isa saabudes Alzira küll ärkab, kuid mõtleb siiski veel Zamoro peale. Alzira räägib isale teda häirivast unenäost Gusmanost (aaria: „Da Gusman sul gragil barca”) ja kuigi Zamoro on surnud, usub Alzira, et mees endiselt armastab teda (aaria: „Nell'astro che piu fulgido”). Ataliba püüab tulutult Alzirat veenda Gusmanoga abielluma, kuni ootamatult saabub Zamoro. Uskudes, et mees on kummitus, on Alzira skeptiline, kuid mõistab, et tema armastatu on endiselt elus. Nad tõotavad üksteisele armastust (aaria: „Risorge ne' tuoi lumi l'astro de' giorni miei”).
Gusmano siseneb elamisse, näeb paari koos ja nõuab Zamoro arreteerimist ning kohest hukkamist. Sellele stseenile järgneb sekstett „Nella polve gnuflesso”, kus iga tegelane väljendab oma tundeid: Alvaro palub oma poega näitama üles halastust, Gusmano jääb kangekaelseks, Alzira elab üle äsjast lühikest õnnetunnet, Zamoro väljendab oma usku truudusele ning Zuma (Alzira teenijanna) ja Ataliba omakorda meeleheidet.
Kui Inkade invasioon Limas välja kuulutatakse, kinnitab Alvaro, et Zamoro päästis ta kindlast surmast. Gusmano laseb ta vabastada, et lahingus võidelda ja ütleb: „Me kohtume lahinguväljal, vihatud rivaal!”
Teine vaatus[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene stseen: Lima kaitserajatised
Zamoro on äsja juhtinud lahingut konkistadooride vastu ja kinni püütud. Gusmano laseb ta hukka mõista. Alzira vastuseisust hoolimata sunnib Gusmano naist temaga abielluma, lubades Zamoro sel juhul vastada. Küll vastumeelselt, kuid Alzira nõustub (Gusmano aaria: Colma di gioia ho l'anima”)
Teine stseen: Limast eemal olev koobas
Alistatud Inkad on löödud, kuid nad kuulevad, et Hispaania sõduriks maskeerunud Zamoro on põgenenud. Ta jõuab Inkade juurde koopasse, kuid on meeleheitel (aaria: „Irne lungi ancor dovrei”). Kui ta kuuleb oma kaaslastelt Alzira ja Gusmano peatse abielu kohta ja et viimased ettevalmistused juba käivad, tõotab Zamoro võitlust (aaria: „Non di codarde lagrime”). Ta kiirustab paleesse.
Kolmas stseen: Pidusaal kuberneri palees
Kui Alzira ja Gusmano pulmad on õige pea algamas, pussitab Hispaania sõdur surmavalt Gusmanot. Alzira suureks üllatuseks on see Zamoro. Enne suremist jõuab Gusmano talle öelda, et Alzira nõustus temaga abielluma vaid Zamoro vabastamise korral. Gusmano andestab Zamorole, õnnistab tema koosolemist Alziraga ja saab oma isalt viimase õnnistuse enne kui ta sureb.
Orkestratsioon[muuda | muuda lähteteksti]
"Alzira" orkestratsiooni kuulub pikoloflööt, kaks flööti, kaks oboed, kaks klarnetit, kaks fagotti, neli metsasarve, kaks trompetit, kolm trombooni, cimbasso, timpan, basstrumm ja taldrikud, väike trumm, triangel, lavatagune puhkpillirühm, lavatagune basstrumm, harf ja keelpillid.
Muusika[muuda | muuda lähteteksti]
Mõlemad Budden ja Parker on vaadelnud, siis Verdi viitab sellele ooperile hiljem oma elus kui proprio brutta ehk väga koledale, mis oli ka helilooja reaktsioon nii libretole kui ka muusikale. Ühes näites, Budden tähendab, et Verdi 1. vaatluse armastusduetti seadistus ei läinud kokku tekstiga.
Mõlemad teadlased nõustuvad, et ooper sisaldab huvitavat muusikat, eriti ansamblid. Kohad, kus Verdi läks kaugemale kui konventsionaalne muusika, ei olnud nii edukad, sest konventsionaalseid momente saadab palju suurem edu kui neid, mis võitlevad juba aktsepteeritud normidega.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Giuseppe Verdi - Alzira". Music Web. Vaadatud 07.11.2018.