Campo Formio rahu

Allikas: Vikipeedia
Rahuleping

Campo Formio rahu on 1797. aasta 18. oktoobril[1] (Prantsuse revolutsioonikalendri järgi 27. vandemjääril) allkirjastatud rahuleping, mille allkirjastasid ühelt poolt Prantsusmaa Esimese Vabariigi esindajad Napoleon I ja krahv Philipp von Cobenzl ning teiselt poolt Austria monarhia.[2] Rahu tähistas Prantsuse revolutsioonisõdade Itaaliasse suunatud sõjakäikude võidukat lõpptulemust, esimese koalitsiooni lagunemist ja revolutsioonisõdade esimese faasi lõppu.

Campo Formio, mida tänapäeval tuntakse nimega Campoformido, on Itaalia kirdeosas Udine linnast läänes asuv küla, mis asus tollal Udines asunud Austria peakorteri ja Bonaparte'i residentsi vahel. Prantslaste väejuht resideerus Codroipo lähedal olevas Villa Manin'is, mis oli viimase Veneetsia doodži Ludovico Manini maahäärber. Just seal allkirjastas Napoleon rahulepingu.[3]

Rahulepingu tingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Kaart, mis kujutab Kesk-Euroopat peale Campo Formio rahu.

Lisaks tavapärastele punktidele "kindlast ja puutumatust rahust" läksid rahuga mitmed Austria alad Prantsusmaa kätte. Loovutatud alade hulka kuulusid Austria Madalmaad (suurem osa tänapäevasest Belgiast) ja teatud Vahemere saared, sealhulgas Korfu ja teised Aadria meres olevad Veneetsia saared. Veneetsia ja selle alad (Venetia) jagati kahe riigi vahel: Veneetsia, Istria ja Dalmaatsia läksid Austria keisrile. Austria tunnustas Tsisalpiini vabariiki ja Genova aladest moodustatud vastloodud Liguuria vabariiki kui sõltumatuid jõude. Lisaks sellele ei olnud Itaalia kuningriiki kuuluvatel riikidel enam läänitruudust Püha Rooma keisrile, lõpetades viimaks selle kuningriigi formaalse eksistentsi.

Leping sisaldas ka Napoleon Bonaparte'i ja Austria keisri esindajate poolt allkirjastatud salajasi klausleid[4], mis jaotasid ära teatud teisi alasid, tegid Liguuria iseseisvaks ja millega nõustuti ka Prantsusmaa piiride laiendamisega kuni Reini, Nette ja Ruri jõgedeni. Veel tagati prantslastele vaba laevatamine Reini, Maasi ja Moseli jõgedel. Sellega laienes Prantsusmaa Vabariik aladele, mis ei olnud kunagi varem Prantsusmaa kontrolli all olnud.

Rahu koostati ja allkirjastati peale viie kuu pikkuseid läbirääkimisi. Põhilises osas oli tegemist sellega, milles oli juba varem 1797. aasta aprillis Leobeni rahu sõlmimisel kokku lepitud, kuid läbirääkimised venisid erinevatel põhjustel. Läbirääkimiste käigus olid prantslased sunnitud septembris suruma maha ka rojalistide riigipöördekatse. Riigipööret kasutati ettekäändena arreteerimaks ja pagendamaks Prantsusmaa Direktooriumi rojalistlikke ja mõõdukaid saadikuid.

Napoleoni biograaf Felix Markham on kirjutanud: "Veneetsia tükeldamine ei olnud mitte ainult moraalne plekk rahulepingul, vaid jättis Austriale Itaaliasse tugipunkti, mis võis viia vaid täiendava sõjani". Kuigi Campo Formio rahu kujundas ümber Euroopa kaarti ja märkis olulist sammu Napoleoni kuulsusele, oli tegemist vaid ajutise kergendusega. Selle üks tagajärgi oli 1798. aastal Lõuna-Madalmaades puhkenud Talupoegade sõda (1798), mis järgnes sellele, et prantslased kehtestasid seal ajateenistuse.[5]

Rahu tulemusena vabastati ka Prantsuse revolutsiooni aegne vang Gilbert du Motier de La Fayette austerlaste vangistusest.

Andes Kreekas asunud Veneetsia valdused (näiteks Joonia saared) üle Prantsusmaale, oli Campo Formio rahul Kreeka hilisemale ajaloole selline mõju, mida sel hetkel oodata ei osatud. Väikese Prantsuse garnisoni paigutamine varem veneetslaste võimu all olnud Préveza linna, mis asus Ottomani impeeriumi äärealadel, osutus põhjendamatuks sammuks ning sel olid katastroofilised tagajärjed nii Prantsuse sõduritele kui linnaelanikele.

Austria väed sisenesid Veneetsiasse 1798. aasta 18. jaanuaril ning sama kuu 21. päeval peeti Doodžide palees ametlik vastuvõtt, kus aukülalisena viibis ka endine doodž Ludovico Manin, kelle villas oli leping allkirjastatud.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jones, p.512.
  2. Lefebvre, p.199–201.
  3. Le traité de Campo-Formio, artikkel prantsuskeelses Vikipeedias.
  4. Paul Fabianek. "Folgen der Säkularisierung für die Klöster im Rheinland – Am Beispiel der Klöster Schwarzenbroich und Kornelimünster". 2012, Verlag BoD, ISBN 978-3-8482-1795-3, lk 8 (koopia rahu salakauslitega lehekülje originaalist koos allkirjade ja pitseritega).
  5. Ganse, Alexander. "The Flemish Peasants War of 1798". World History at KMLA. Korean Minjok Leadership Academy. Vaadatud 29.09.2014. 
  6. Perocco & Salvadori, p 1171.

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]