Caterina Cornaro

Caterina Cornaro
	Gentile Bellini portree, u 1500
Küprose kuninganna
	Ametiaeg; 26. august 1474 – 26. veebruar 1489
Eelnev	Jakob III
Isikuandmed
Sünniaeg	25. november 1454; Veneetsia, Veneetsia Vabariik
Surmaaeg	10. mai 1510 (55-aastaselt); Asolo, Veneetsia Vabariik
Abikaasa	Jakob II
Vanemad	Marco Cornaro, Fiorenza Crispo
Lapsed	Jakob III

See artikkel räägib Küprose kuningannast; ooperi kohta vaata Caterina Cornaro (ooper).

Caterina Cornaro (25. november 1454 Veneetsia – 10. juuli 1510 Asolo) oli Küprose viimane kuninganna aastatel 1474–1489.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Caterina oli pärit Corneri aadlisoost. Ta oli patriits Marco Corneri (kelle samanimeline vanaisa oli Veneetsia doodž aastatel 1365–1368) ja tema abikaasa Fiorenza Crispo, Naxose hertsogi Francesco I Crispo lapselapse, vanim tütar. Caterina perekonnal olid Küprosega põlvkondade vältel ärisuhted; nad tootsid saarel suhkrut ja eksportisid Veneetsiasse mitmesuguseid kaupu.

Küprose kuninganna[muuda | muuda lähteteksti]

Jakob II Lusignan oli tõusnud Küprose troonile 1463. aastal pärast konflikti oma poolõe Charlotte'iga. Ta oli sõber Caterina isa ja onuga, kes teda tõenäoliselt rahaliselt toetasid, ning ta valis Caterina 1468. aastal oma naiseks. Pulmad – peigmehe äraolekul – toimusid 30. juulil 1468 Veneetsias. Abielu oli mõlemale poolele kasulik: samal ajal kui Veneetsia sai kindlustada oma kaubandusõigused ja muud privileegid Küprosel, suutis Jakob oma valitsemist kindlustada, sest tema ebaseaduslik troonitaotlus oli väga vastuoluline.

1472. aasta novembris purjetas Caterina Küprosele, kus ta abiellus taas Jakobiga. Enne oma lahkumist oli teda nimetatud "Püha Markuse tütreks" – sel moel pretendeeris Veneetsia saareõigusele Jakobi surma korral. Vaid kaheksa kuud hiljem suri kuningas lühikese haiguse tõttu, siis kui Caterina oli rase. Varsti pärast seda sünnitas Caterina poja, kelle eest ta võttis regentuuri üle. Jakob III suri aga imikuna (ta elas vaid umbes aasta vanuseks), arvatavasti haiguse, kuid võimalik, et ka mürgituse tagajärjel.

Caterina krooniti nüüd ametlikult Küprose kuningannaks. Tema valitsemine oli siiski vähe konsolideeritud; oma valitsemisasjades nõustasid ja jälgisid teda pidevalt Veneetsia esindajad. Genova toetatud opositsioon püüdis teda veenda uuesti abielluma, lootuses saada troonipärija, kes päästaks saare Veneetsia haardest. Veneetsia nurjas aga need plaanid: Küprose vallutamise eesmärgil ähvardas Veneetsia Caterina troonist kõrvaldada; saare juures ankrusse jäänud laevastik rõhutas seda. Pärast oma venna Giorgio sekkumist andis ta lõpuks järele ja loobus troonist. Küpros langes seega 1489. aastal Veneetsia vabariigi kätte.^[1]

Asolo[muuda | muuda lähteteksti]

Tagasi Veneetsiasse naastes sai ta kompensatsiooniks Asolo linna ja lossi Ülem-Itaalias, kus ta elas järgmised kakskümmend aastat. Kuigi tal lubati säilitada kuninganna tiitel ja auaste, ei olnud tal de facto mingeid suverääni õigusi, vaid ta oli vabariigi järelevalve all. Caterina elas ümbritsetuna luuletajatest, teadlastest ja kunstnikest. Tema ringi silmapaistev liige oli humanist Pietro Bembo. Tema raamat "Gli Asolani" on õukondlaste dialoog armastusest, milles ta puudutab renessansi üht keskset teemat, mõtisklust idealiseeritud ja spirituaalsest armastusest vastavalt florentiinlase Marsilio Ficino kontseptsioonile.

Caterina suri 10. juulil 1510 ja maeti Santi Apostoli kirikusse. Sealt viidi tema surnukeha 1584. aastal üle San Salvadori kirikusse, kus tema perekond oli omandanud matmispaiku. Tema matmispaika tähistab sealse hauamonumendi ees olev põrandaplaat ladinakeelse raidkirjaga, mis nimetab teda Küprose, Jeruusalemma ja Armeenia kuningannaks. Monumendi keskne reljeef kujutab Caterinat pärast tema sunnitud troonist loobumist 1489. aastal koos doodži Agostino Barbarigoga, kes kingib Veneetsia Vabariigile oma krooni, mis oli tema tagasipöördumise eeltingimus.