Mine sisu juurde

Apekalnsi kihelkond

Allikas: Vikipeedia
Apekalnsi kirik
Apekalnsi kihelkonna mõisad 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904)

Apekalnsi kihelkond ehk Oppe kihelkond[1] (saksa keeles Kirchspiel Oppekaln, läti keeles Apekalna draudzes novads, vene keeles приход Оппекальн) oli haldusüksus Liivimaal Võnnu, Võnnu-Valga ja Valga kreisis.

Apekalnsi kihelkond Ludwig August Mellini "Liivimaa atlases" (1793)

Kihelkond eraldati Aluliina kihelkonnast aastal 1732.[2] Selle keskuseks oli Apekalnsi kirik (ehitati aastatel 1774−1779), mis on Läti kõige kõrgemal üle merepinna asuv kirik.[3]

Vabadussõja lõpul olid kihelkonna alad Eesti-Läti piiri korraldamisel Valga-Valka kõrval teiseks vaidlusaluseks kohaks. Võrumaa Rõuge kihelkonna piiril asunud Vana-Laitsna vald jagati kahe riigi vahel: 1/3 jäi Eestile, 2/3 Läti riigile.

Nüüdisajal kuuluvad endise kihelkonna alad peamiselt Läti Smiltene ja Alūksne piirkonda. Apekalnsis puudub oma kogudus; kihelkonna kogudus lagunes nõukogude ajal.[4] Kihelkonna aladel tegutseb tänapäeval kogudus Hopas, samuti on taas loodud kogudus kiriku juurde Jaunlaicene valda, mis kannab aga tänapäeval Opekalnsi koguduse nime.

Apekalnsi kihelkonna mõisad

[muuda | muuda lähteteksti]

Mellini atlases on selle kihelkonna territooriumil veel märgitud taoline mõis nagu Bolschak, ent see mõis puudub nii August Wilhelm Hupeli mõisanimistus, Eckardti tabelis kui ka veidi hilisemas postiaadresside raamatus.[5]

  1. Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas (KNAB), Eesti Keele Instituut, vaadatud 19.06.2014
  2. Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch lk. 549
  3. Opekalnsi Evangeelne Luterlik Kirik
  4. http://www.zudusilatvija.lv/objects/object/1113/
  5. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 279.
  • Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826. Lk 278-9 [1].
  • Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 381 [2].
  • Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 261-5 [3].
  • Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 213-5 [4].
  • Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.
  • Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialien zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843. Lk 81-2 [5].

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]