Mine sisu juurde

Võidupüha (9. mai)

Allikas: Vikipeedia
Võidupüha
Võidupäeva tähistamine Donetskis 2016. aastal
Teised nimetused võidupäev
Tähistavad Venemaa Föderatsioon, Iisrael
Kuupäev 9. mai
Võidupüha paraadi rivistus Moskvas 2019. aastal

Võidupüha ehk võidupäev (vene keeles День Победы) on tähtpäev, millega tähistatakse liitlasvägede võitu teises maailmasõjas natsionaalsotsialistliku Saksamaa üle. Sel päeval 8. mail 1945 kell 22.43 Kesk-Euroopa aja järgi (Moskva aja järgi 9. mail 1945 kell 00.43) kirjutati Berliinis alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise aktile.

Nõukogude Liidus ning selle lagunemise järel Venemaal ja teistes Nõukogude Liidu endistes liiduvabariikides on võidupühaga tähistatud Punaarmee ja Nõukogude rahva võitu fašistliku Saksamaa üle Suures Isamaasõjas aastatel 1941–1945. 9. mail korraldatakse Moskvas ja mujal endiste liiduvabariikide pealinnades ja teistes linnades suur võidupühaparaad.[1]

Vladimir Putin pidamas kõnet 2023. aasta paraadil

Ajalooline taust

[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aasta mais lähenes teine maailmasõda Euroopas lõpule. 30. aprillil 1945 sooritas Saksamaa füürer ja riigikantsler Adolf Hitler enesetapu. Saksa vägede hallatavad territooriumid olid muutunud liitlasvägede poolt üksteisest äralõigatud saarekesteks. Aprillis-mais 1945 kapituleerusid mitmed sissepiiratud Saksa üksused. 29. aprillil kapituleerusid Caserta kuningalossis Itaalias olevad Saksa väed, 4. mail kapituleerusid Lüneburgi Nõmmel Loode-Saksamaal, Hollandis ja Taanis viibivad Saksa väed, 5. mail kapituleerusid Baieris ja Lõuna-Saksamaal viibivad väed Müncheni eeslinnas Haaris. Samal ajal aga nõudis Karl Dönitzi valitsus vastupanu jätkamist Nõukogude vägedele. Sõda läänerindel oli aga läbi. Lääneliitlasvägede ülemjuhataja kindral Dwight Eisenhower keeldus nüüd Saksa vägede osalistest kapitulatsioonidest ja nõudis Saksamaa ühtset üldist allaandmist kõigile liitlasvägedele, sealhulga Nõukogude vägedele. Selleks nõudis ta Dönitzi valitsuselt oma esindaja saatmist liitlasvägede peakorterisse Kesk-Prantsusmaal asuvasse Reimsi. 6. mail saatiski Dönitz sinna Saksa kindralstaabi operatiivosakonna ülema kindralooberst Alfred Jodli.

7. mai öösel 1945 kell 2.41 Kesk-Euroopa aja järgi kirjutati Reimsis liitlasvägede peakorteris alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumisaktile. Saksamaa poolt kirjutas alla kindralooberst Alfred Jodl, lääneliitlaste poolt Ameerika Ühendriikide kindral Walter Bedell Smith, Nõukogude Liidu poolt Nõukogude Liidu esindaja liitlasvägede peakorteri juures kindral Ivan Susloparov, kes küsis Nõukogude Liidu juhilt Jossif Stalinilt vastavat allakirjutamise luba. Kuna Stalinilt polnud allakirjutamise ajaks luba tulnud, nõudis Nõukogude Liit uue kapituleerumistseremoonia korraldamist.

Reimsi kapitulatsioon oli toonud relvarahu läänerindel, kuid Nõukogude-Saksa rindel jätkusid 7. ja 8. mail lahingud. Saksa relvajõudude viimane ülemjuhataja feldmarssal Ferdinand Schörner käskis veel 8. mail jätkata Nõukogude vägedele vastupanu osutamist: "Võitlus läänes on igal juhul läbi, kuid siin ei saa olla mingit küsimust alistumises bolševikele."[2]

Teine Saksamaa tingimusteta kapituleerumise tseremoonia toimuski 8. mai hilisõhtul Berliini äärelinnas Karlshorstis Nõukogude Liidu marssali Georgi Žukovi peakorteris. Kuna kapituleerumisakt tuli tõlkida mitmesse keelde, jõuti allakirjutamiseni 8. mail kell 22.43 Kesk-Euroopa aja järgi (Moskva aja järgi 9. mail kell 00.43). Saksamaa poolt kirjutas alla Saksa relvajõudude kindralstaabi ülem feldmarssal Wilhelm Keitel, Nõukogude Liidu poolt marssal Žukov ja lääneliitlaste poolt Briti õhujõudude marssal Arthur Tedder, kes oli sel ajal lääneliitlasvägede ülemjuhataja Eisenhoweri asetäitja. Tunnistajatena kirjutasid alla USA Strateegiliste Õhujõudude Komandör Euroopas kindral Carl Spaatz ja Prantsuse Esimese Armee ülem kindral Jean de Lattre de Tassigny. Juures viibisid Saksa Sõjalaevastiku ülem kindraladmiral Hans-Georg von Friedeburg ja Saksa õhujõudude kindralstaabi ülem kindralooberst Hans-Jürgen Stumpff.

Enamasti alistusidki Saksa üksused järgmisel päeval, 9. mail. Eranditeks olid Tšehhimaa, kus sissepiiratud Saksa väed üritasid välja murda lääneliitlaste juurde, ja Horvaatia, kus väegrupp E üritas välja murda Tito partisanide haardest.

Reimsis allakirjutatud tingimusteta kapitulatsiooniakti hoiti esialgu saladuses ja lääneriikide riigijuhid hoidusid avalikest deklaratsioonidest, oodates kapitulatsiooni allakirjutamist Berliinis.

Ameerika ajakirjanik Associated Pressi (AP) Pariisi toimetuse juhataja Edward Kennedy, kes viibis Reimsi kapitulatsiooniakti allakirjutamise juures, kuulis sellest 7. mai hommikul lääneliitlaste kontrolli all olevast Flensburgi raadiost (Reichssender Flensburg), kus esines Dönitzi valitsuse riigikantsler ja välisminister Johann Schwerin von Krosigk. Arvates, et asja avalikustamiskeeld on tühistatud, informeeris ta telefoni teel asjast AP Londoni toimetust, rikkudes sõjaaegseid tsensuurireegleid. Kell 9.36 Kesk-Euroopa aja järgi avalikustas AP Londoni toimetus Reimsis toimunu.[3] Saksamaa kapituleerumine oli loomulikult järgmisel päeval, 8. mail, lääneriikide meedia peateema. 8. maid hakatigi lääneriikides tähistama teise maailmasõja lõpupäevana Euroopas.

Reimsi kapitulatsiooni kohaselt pidi relvarahu saabuma 8. mail kell 23.01 Kesk-Euroopa aja järgi. Kogu Nõukogude Liidu territooriumil oli selleks ajaks juba uus päev, 9. mai.

Võidupüha Nõukogude Liidus

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidu valitsus ei kommenteerinud kuidagi Reimsi kapitulatsiooni, mida ta ametlikult ei tunnustanud, vaid luges sõja ametliku lõpu kuupäevaks 9. maid. 8. mail 1945 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu seaduse, millega sätestati 9. mai võidupühaks (Праздник Победы) ja töövabaks päevaks.[4][5] 9. mai hommikul 1945 andis Stalin välja käskkirja, millega 9. mai tehti võidupühaks, päev lõppes suurejoonelise saluudiga. Võiduparaad toimus Moskvas 24. juunil 1945.

Võidupüha oli riigipüha aastatel 1945–1947. 23. detsembril 1947 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse, millega loodi uus töövaba püha 1. jaanuaril – uusaasta. Selle seaduse esimene punkt aga muutis 9. mai tööpäevaks.[6] On kahtlustatud, et asja taga seisis Stalin, kes kadestas marssal Žukovit liigse populaarsuse pärast.[7]

Aastatel 1945–1947 eksisteeris Nõukogude Liidus veel üks töövaba võidupüha – Jaapani üle 1945. aasta septembris saavutatud võidu tähistamiseks, mida peeti 3. septembril. Seda võidupüha tähistati küll ainult ühe korra töövaba päevana – 1946. aasta septembris, sest juba 7. mail 1947 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse, millega 3. september muudeti jälle tööpäevaks.[7] Selle kaotamise taga seisid tollased rahuläbirääkimised Jaapaniga. Siiski tähistati 3. septembril 1965 võitu Jaapani üle suurtükisaluutidega Moskvas, liiduvabariikide pealinnades, kangelaslinnades, Habarovskis, Vladivostokis, Tšitas, Petropavlovsk-Kamtšatskis ja Južno-Sahhalinskis.

20 aasta jooksul peeti ainult üks võiduparaad – 24. juunil 1945 Moskvas. Võidu 10. aastapäev 1955. aastal oli tavaline tööpäev, kuigi õhtul lasti Moskvas, liiduvabariikide pealinnades ja kangelaslinnades suurtükisaluuti.

Valmistudes tähistama 20 aasta möödumist võidust Hitleri-Saksamaa üle, võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium 26. aprillil 1965 vastu seaduse, millega 9. mai muudeti jälle vabaks päevaks.[8] Esimest korda pärast 1945. aastat toimus nüüd Moskvas Punasel väljakul sõjaväeparaad, mis muutus nüüd iga-aastaseks. Paraadid toimusid ka kõigi liiduvabariikide pealinnades ja kangelaslinnades. Kõige pompoossem oli paraad muidugi Moskvas, kus maailmale demonstreeriti Nõukogude Liidu sõjalist võimsust.

Kolmas Võidupüha paraad toimus Moskva Punasel väljakul 9. mail 1985. aastal, et tähistada võidu 40. aastapäeva.[9] Paraadi jälgis juhtkond eesotsas peasekretär Mihhail Gorbatšovi ja kaitseminister Sergei Sokoloviga.

Viimane Nõukogude-aegne sõjaväeparaad toimus Punasel väljakul 9. mail 1990. 1991. aastal otsustas tollane Nõukogude juhtkond keerulist sisepoliitilist olukorda arvestades paraadi ära jätta (7. novembril 1990 toimunud oktoobrirevolutsiooni aastapäeva paraadi ajal üritas demonstrantide kolonnis üle Punase väljaku liikunud Aleksander Šmonov kahe püssilasuga Gorbatšovi tappa; 1. mail 1991 maidemonstratsiooni ajal karjusid üle Punase väljaku liikunud demonstrandid Lenini mausoleumi tribüünil seisnud Nõukogude juhtkonnale solvanguid).

Võidupüha Venemaa Föderatsioonis

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist iseseisvunud Venemaa Föderatsioonis on 9. mai töövaba püha 1991. aastast peale. 1990. aastate esimesel poolel küll sellel päeval sõjaväeparaade ei korraldatud. 1995. aastal, kui teise maailmasõja lõpust möödus 50 aastat, tähistati sündmust 9. mail Moskvas kahe paraadiga: jalgsimarsi paraadiga Punasel väljakul ja sõjaväetehnika paraadiga Võidu Pargis Poklonnaja Goral Moskvas. Sealt alates on sõjaväeparaadid 9. mail Punasel väljakul toimunud igal aastal. Kuni 2008. aastani toimusid need ilma sõjaväetehnikata, kuid sestpeale on paraadil esindatud sõjaväetehnika ja ka Venemaa õhujõud. 9. mai paraadid toimuvad ka kõigis kangelaslinnades ja sõjaväeringkondade keskustes.

Suurejoonelisemalt tähistati 9. maid 2005. aastal, kui möödus 60 aastat teise maailmasõja lõpust Euroopas. Kutsutud olid paljud maailma riigijuhid, sealhulgas ka Eesti president Arnold Rüütel, kes siiski ei võtnud kutset vastu. Suurriikide juhtidest olid 9. mail 2005 Moskvas Punasel väljakul kohal Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Hiina president, Saksamaa kantsler ning Jaapani ja India peaminister. Paraadil oli kaks osa: ajalooline (veteranid sõitsid veoautodel) ja kaasaegne. Paraadil kasutati sümbolina Georgi linti.

2010. aasta paraadil osalesid lisaks Venemaa üksustele ka Hitleri-vastasesse koalitsiooni kuulunud riikide (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA, Poola) ja endiste liiduvabariikide sõjaväelased.[10]

2012. aastal sai Tomskist alguse Surematu polgu marss, millest osavõtjad kannavad 9. mai rongkäigus teisest maailmasõjast osavõtnud sugulaste portreesid. See niiöelda "altpoolt" alguse saanud üritus võeti 2014. aastal Venemaa juhtkonna poolt üle ja nüüd korraldatakse sellised rongkäike riiklikult organiseerituna kõigis suuremates Venemaa linnades, aga ka paljudes linnades väljaspool Venemaad, sealhulgas Tallinnas. 2015. aasta marsiga oli seotud üle 12 miljoni venemaalase. Sõjaväeparaadil Moskvas osales üle 15 000 sõjaväelase, rohkelt oli uuemat tehnikat ning demonstreeriti ka uusimat, T-14 – Armata tanki.[11]

2015. aasta pidustusest võttis osa umbes 30 riigijuhti, sealhulgas Hiina ja India liidrid, samal ajal kui lääneriikide juhid boikoteerisid tseremooniaid Venemaa sõjalise sekkumise tõttu Ukrainas.[12]

2019. aastal peeti võidupüha puhul sõjaväeparaade peale Moskva veel 27 Venemaa linnas ning sõjaväe-tsiviilparaade kokku üle 50 Venemaa linnas. Sõjaväe juhtkond demonstreeris Moskvas paraadautosid Aurus, sõdurid kandsid uusi automaatrelvi AK-12.

Koroonapandeemia tõttu lükati 2020. aasta paraad, millega tähistati 75 aasta möödumist Natsi-Saksamaa üle saavutatud võidust, edasi.[13] See toimus 24. juunil Kremli ees Punasel väljakul.[14][15] 9. mail toimus Moskvas koroonapandeemia tõttu vaid õhusõidukite ülelend.[16]

9. mail 2023 oli võidupüha Moskva paraad publikule suletud. Paraadist osa võtnud üksuste arv oli väikseim alates 2008. aastast. Mitmed eelmisel aastal kohal olnud formeeringud paraadil ei osalenud.[17] Arvatavalt Ukrainaga peetava sõja tõttu tühistati Venemaa linnades Surematu polgu marsid "turvakaalutlustel", ilmselt kartuses, et inimesed tulevad välja Vene-Ukraina sõjas hukkunute portreedega.[18]

2024. aastal peeti kolmandat korda 9. mai paraadi pärast Venemaa ulatuslikku sissetungi Ukrainasse. Paraadil osales umbes 9000 sõjaväelast, sealhulgas tuhatkond Ukraina sõjast osavõtjat, kellest oli moodustatud eraldi paraadsalk (nende hulgas seitse Venemaa kangelase tähega autasustatut). Paraadi kestus oli lühem kui eelmistel aastatel, umbes pool tundi. Surematu polgu marss jäeti taas turvakaalutlustel ära. Ajakirjanikud nimetasid 2024. aasta võiduparaadi tänapäeva Venemaa ajaloo kõige tagasihoidlikumaks paraadiks. Mitme Venemaa piirkonna elanikud kaebasid aga, et võiduparaadi ülekandesse häkkisid Smart TV kaudu tundmatud isikud. Väidetavalt said Omski ja Irkutski oblasti, aga ka Baškortostani elanikud paraadi asemel vaadata opositsioonivideot ning lugusid endistest vangidest, kellele anti armu Ukraina sõjas osalemise eest.[19]

2025. aasta võidupüha tähistamisele saabusid riigijuhid või kõrgemad riigiametnikud vähem kui 30 riigist. Tähtsaimad külalised olid Hiina president Xi Jinping ning Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva. Esimest korda pärast 2012. aastat ei võtnud paraadijuhatajalt paraadi vastu Sergei Šoigu, vaid uue kaitseministrina Andrei Beloussov. Paraadil osalesid 13 välisriigi sõjaväeüksused või sõjalised esindajad (s.h. Sõltumatute Riikide Ühenduse üksused).[20]

Mai alguses teatasid Läti, Leedu ja Eesti, et ei luba kasutada oma õhuruumi lendudeks Moskvasse neile, kes soovisid osaleda 9. mail toimuval sõjaväeparaadil. 6.–8. maini toimusid Ukraina droonide rünnakud lennujaamadele Venemaa mitmes piirkonnas, mis tekitas lennujaamade töös tõsiseid häireid. Moskvas peatati neli lennujaama – Vnukovo, Domodedovo, Šeremetjevo ja Žukovski töö. Lende ei võetud vastu, osa väljuvaid lende tühistati ja lükati edasi, reisijad veetsid tunde juba maandunud lennukites.[21] Sõjaväeparaadi eelsetel päevadel oli mobiilne internet terves Moskva linnas piiratud (ka välja lülitatud), mis põhjustas elanikele suuri ebamugavusi. Esimest korda ajaloos suleti kõik restoranid, kohvikud ja kauplused tänavatel, mida läbisid sõjaväeparaadist osa võtvad üksused.[22]

Võidupüha endistes Nõukogude Liidu vabariikides

[muuda | muuda lähteteksti]

9. mai on olnud riiklik püha ja vaba päev kõigis endistes Nõukogude Liidu vabariikides (v.a Balti riigid): Aserbaidžaanis (alates 1994), Armeenias (1991), Gruusias (1991), Kasahstanis (1991), Kõrgõzstanis (1991), Moldovas (1991–2023), Tadžikistanis, Türkmenistanis (1991), Usbekistanis (1999), Valgevenes (1991) ja Venemaal.

Ukraina

[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsioloogilised uuringud näitasid, et 2010. aastal oli võidupüha 9. mail üks olulisemaid pühi, kuna nii arvas 58% ukrainlastest. Kuid 2011. aastal pidas seda oluliseks pühaks vaid 30% ukrainlastest. Võidupüha populaarsuse langust Ukrainas seletati asjaoluga, et seda päeva tähistatakse Venemaal väga aktiivselt militaristliku pühana.[23]

2015. aastal nimetas Ukraina Ülemraada 9. mail tähistatava võidupäeva ümber teises maailmasõjas natsismi üle saavutatud võidu päevaks ning 8. mai mälestus- ja leppimispäevaks.[24] Samast aastast alates on Ukrainas keelatud nõukogude sümboolika. Võidupüha tähistamine klassikalises versioonis toimus seejärel mitmel pool aga mitteametlikult – 2017. aastal olid Ukraina piirkondlikes keskustes Surematu polgu marsid. Võidupüha tähistamist keelatud sümboolika kasutamise eest toimusid vahistamised.[25]

2022. aastal, pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, oli vaid 13% ukrainlastest valmis 9. maid tähistama.[26]

2023. aasta 8. mai hommikul peetud kõnes teatas Ukraina president Volodõmõr Zelenski, et edaspidi peaks Ukraina tähistama teise maailmasõja lõppu 8. mail. Ta esitas vastava eelnõu ka Ukraina parlamendile.[27] Seejärel hakati Ukrainas tähistama 9. maid Euroopa päevana.[28]

Kiievi Rahvusvahelise Sotsioloogiainstituudi 2024. aasta veebruaris läbi viidud uuringu kohaselt selgus, et vaid 11% ukrainlastest tähistab võidupüha kõige populaarsema pühana, samas kui jõule peab tähtsamaks pühaks 70%, lihavõttepühasid 68% ja Uusaastat 47% inimestest.[29]

Võidupüha teistes riikides

[muuda | muuda lähteteksti]

Iisrael

[muuda | muuda lähteteksti]

26. juulil 2017 võttis Iisraeli parlament Knesset vastu seaduse võidupüha 9. mai riiklikust tähistamisest.[30][31] Selle kohaselt tähistatakse võitu natsionaalsotsialistliku Saksamaa üle Iisraeli rahvuspühana 9. mail. Tänu Nõukogude sõjaveteranide rohkearvulisele immigratsioonile endistest Nõukogude liiduvabariikidest on selle püha tähistamine suurejoonelisim väljaspool endist Nõukogude Liitu. Teises maailmasõjas langenud punaarmeelastele püstitatud monument on suurim kõigist teisele maailmasõjale pühendatud monumentidest Iisraelis.[32] Võidupüha tähistamisega seotud rituaalid on paljuski sarnased Venemaa omadega: toimuvad Surematu polgu marsid jne. Pidupäeva tähistamine algab hommikul kell 4 (kell 4 Moskva aja järgi ründasid 22. juunil 1941 Saksa väed Nõukogude Liitu) autoparaadiga Iisraeli põhjapoolseimast linnast Metulast lõunapoolseimasse linna Eilatisse. Teises maailmasõjas võitles Punaarmee ridades üle 500 000 juudi.[33]

Bulgaaria

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1989. aastast on kõik 9. mai ametlikud pidustused tühistatud. Nagu teisteski tEuroopa Liidu riikides, on ka Bulgaarias võidupüha 8. mail, 9. mai on Euroopa päev. Siiski kogunetakse ka mitteametlikult, et tähistada 9. mail võidupüha.[34] Lilled asetatakse Sofias Nõukogude armee monumendile.

Poola

[muuda | muuda lähteteksti]

Poola oli 9. mai ametlik riigipüha aastatel 1945–2015. Alates 24. aprillist 2015 tunnustab Poola Võidupüha asemel ametlikult seda päeva kui Riiklik võidupüha (ehk Euroopa võidupüha).[35]

Rumeenia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Rumeenia iseseisvuspäev 1877. aastal Osmani impeeriumist vabanemisel langeb kokku võidupühaga 9. mail, tähistati päeva kahekordselt, eriti Nicolae Ceaușescu ajal, kes püüdis kujutada kommunismi rajamist Rumeenias eelmiste sajandite iseseisvusvõitluse jätkuna. Võidupüha tähistatakse Rumeenias nüüd 8. mail, samas kui 9. mail tähistatakse Euroopa päeva. Siiski kogunevad mõned russofiilid, euroskeptikud ja vasakpoolsed mitteametlikele kohtumistele, et tähistada võidupüha 9. mail.

Tšehhi

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1948–1993 tähistas Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik püha 9. mail koos Nõukogude Liiduga. Seda tähistati peamiselt Tšehhoslovakkia Rahvaarmee (ČSLA) sõjaväeparaadiga Letnás iga viie aasta tagant, et tähistada Teise maailmasõja lõppu ja Praha ülestõusu aastapäeva (esimest korda 1951. aastal, viimast korda 1985. aastal).[36] Alates Tšehhoslovakkia lagunemisest 1993. aastal on Tšehhi Vabariik ametlikult kuulutanud 8. mai vabastamispäevaks (Den osvobození). Viimastel aastatel on Praha ülestõusu ja Plzeňi vabastamist Ameerika vägede poolt tähistatud 5. mail.

Saksamaa

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa Demokraatlik Vabariik tunnustas Tag der Befreiungi (vabanemispäeva) 8. mail, seda tähistati riigipühana aastatel 1950–1966 ja 40. aastapäeval 1985. aastal. Alles 1975. aastal muutus 9. mai ametlikuks pühaks ja seda nimetati seda võidupühaks (Tag des Sieges). Saksamaa Liitvabariigis korraldatakse 8. mail üritusi, et mälestada Teises maailmasõjas natsismi vastu võidelnud ja hukkunuid.

Jugoslaavia

[muuda | muuda lähteteksti]

Jugoslaavia tunnustas ametlikult 9. maid alates 1965. aastast kuni oma lagunemiseni pärast Jugoslaavia sõdu. Esimene võiduparaad toimus marssal Josip Broz Tito juuresolekul 1965. aastal ja seda peeti pärast tähistati seda iga 5 aasta tagant (välja arvatud 1980. aastal) kuni viimase paraadini 1985. aastal.

Horvaatia

[muuda | muuda lähteteksti]

Horvaatia on alates 2019. aastast ametlikult tunnustanud 9. maid fašismi üle võidupühana mälestuspäevana. See on seaduslikult tunnustatud päev, kuid mitte riigipüha.

Mongoolia

[muuda | muuda lähteteksti]

Mongoolia tunnustas ametlikult 9. maid kogu oma eksisteerimise ajaloo jooksul Nõukogude Liidu satelliitriigina. Püha tähistatakse mitteametlikult kogu riigis tänaseni.[37]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ ERR (9. mai 2025). "Narva kindluse müüril vaatab 9. mail Venemaale Putini-Hitleri liitportree". ERR. Vaadatud 9. mail 2025.
  2. ↑ Jones, Michael (2015). After Hitler: The Last Days of the Second World War in Europe. John Murray. p. 259.
  3. ↑ "The Press. The Army Guests." Time 21.05.1945.http://content.time.com/time/magazine/article/0,9171,852243-1,00.html
  4. ↑ http://base.garant.ru/198106/#friends
  5. ↑ Указ Президиума Верховного Совета СССР от 8 мая 1945 г.
  6. ↑ http://base.garant.ru/70819134/
  7. 1 2 https://www.obzor.lt/news/n16003.html
  8. ↑ http://base.garant.ru/6341190/
  9. ↑ KATYUSHAS AND MISSILES IN RED SQUARE. New York Times. May 10, 1985
  10. ↑ На Красной площади состоялся парад в честь 65-й годовщины Великой Победы. 2. mai 2022.
  11. ↑ Парад в честь 70-летия Великой Победы. 2. mai 2022.
  12. ↑ Russia's Victory Day Parade marks new East-West divide. The Daily Telegraph. Archived from the original on 12 January 2022.
  13. ↑ Putin Postpones 75th Victory Day Parade Over Coronavirus. The Moscow Times, April 16, 2020.
  14. ↑ "Russia to hold Victory Day Parade on June 24 — Putin". TASS. 26. mai 2020. Vaadatud 26.05.2020.{{cite news}}: CS1 hooldus: url-olek (link)
  15. ↑ "Putin Orders June 24 Victory Day Parade as Russia Flattens Virus Curve". The Moscow Times. 26. mai 2020. Vaadatud 26.05.2020.{{cite news}}: CS1 hooldus: url-olek (link)
  16. ↑ Парад в честь 75-летия Великой Победы. 2. mai 2022.
  17. ↑ Парад Победы показал истощение российской армии на второй год войны в Украине. Агентство, 9. мая 2023.
  18. ↑ In The Shadow Of War Against Ukraine, Kremlin Scales Back Victory Day Commemorations. Radio Free Europe/Radio Liberty, 2. мая 2023.
  19. ↑ Парад на Красной площади в Москве: Путин вновь критиковал Запад. Радио Свобода. 2024-05-09.
  20. ↑ Какие иностранные военные прошли маршем на параде Победы. MSK1.ru (9. mai 2025).
  21. ↑ Vene luure sõnul üritatakse 9. mai pidu rikkuda. delfi.ee, 7. mai 2025.
  22. ↑ Интернет отключается, магазины закрываются: что происходит в Москве накануне парада 9 мая. Prestime, 8. mai 2025
  23. ↑ Важливість Дня перемоги серед українців знизилась на майже 50% за останні 10 років – КМІС. Радіо Свобода (in Ukrainian). Retrieved 8 May 2024.
  24. ↑ Глава УИНП о 9 мая: После войны с Россией у Украины будет новый день победы - Liga Novosti, 01.05.2022 (vaadatud: 01.05.2022)
  25. ↑ Массовые акции в Украине по случаю Дня Победы. 27. juunil 2018 Wayback Machine'is
  26. ↑ We are returning an honest history to our state": Zelensky addressed Ukrainians on the Day of Remembrance and Reconciliation. Video. Obozrevatel (in Ukrainian). Retrieved 30 May 2023.
  27. ↑ "Zelenski: Ukraina peaks tähistama Teise maailmasõja lõppu 8. mail" ERR, 8. mai 2023
  28. ↑ Zelenskiy Signs Decree On Moving Victory Day From May 9 To May 8 . RFE/RL, 12. juuni
  29. ↑ The importance of Victory Day among Ukrainians has decreased by almost 50% over the past 10 years. Odesa Journal. Retrieved 8 May 2024.
  30. ↑ יום הניצחון על גרמניה הנאצית
  31. ↑ Кнессет принял закон о государственном праздновании Дня Победы 9 мая Новости Кнессета, 26.07.2017 (vaadatud 26.06.2019)
  32. ↑ https://web.archive.org/web/20140727045841/http://voiceofrussia.com/news/2014_05_07/Israel-to-host-widest-Victory-Day-celebrations-outside-of-former-USSR-7753/
  33. ↑ Ceremonies across country commemorate Victory in Europe Day. The Jerusalem Post.
  34. ↑ Bulgaria marks Europe Day and Victory Day. bnr.bg. Retrieved 6 May 2019.
  35. ↑ Mamy nowe święto państwowe. Po raz pierwszy obchodzimy Narodowy Dzień Zwycięstwa. TVN24.pl. Retrieved 8 May 2015.
  36. ↑ Praha zažila vojenskou přehlídku, po 23 letech. Lidovky.cz (in Czech). 28 October 2008. Retrieved 15 July 2019.
  37. ↑ Mongolia marks Victory Day. Archived from the original on 24 June 2018.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
    Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Võidupüha_(9._mai)&oldid=6934956"