Wilhelm Keitel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Wilhelm Keitel
Bundesarchiv Bild 183-L18173, Wilhelm Keitel.jpg
Sündinud 22. september 1882
Saksamaa
Surnud 16. oktoober 1946
Nürnberg, Saksamaa
Teenistused Saksamaa 1914–1945
Auaste Kindralfeldmarssal
Juhtinud Oberkommando der Wehrmacht
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda, Teine maailmasõda
Autasud Raudristi Rüütlirist

Wilhelm Bodewin Gustav Keitel (22. september 188216. oktoober 1946) oli Saksamaa kindralfeldmarssal ja Relvajõudude ülemjuhatuse esimees. Mõisteti Nürnbergi protsessil surma.

Relvajõudude ülemjuhatus ja Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Keitel allkirjastamas Saksamaa ülemjuhatuse nimel kapituleerumisakti Berliinis 8. mail 1945

1937. aastal ülendati Keitel kindraliks. Pärast Blombergi-Fritschi afääri asendati sõjaministeerium (Reichskriegsministerium) Relvajõudude ülemjuhatusega (Oberkommande der Wehrmacht, mille etteotsa nimetati Wilhelm Keitel.

Oktoobris 1938 oli Keitel mõnda aega Sudeedimaa sõjakuberner. Veebruaris 1939 hakkas ta taas tegutsema OKW ülemjuhatajana. Sellel ametipositsioonil püsis ta Teise maailmasõja lõpuni.

Teise maailmasõja ajal oli Keitel üks peamisi Wehrmachti kampaaniate organisaatoreid.

Pärast sissetungi Prantsusmaale 1940. aastal ülendati Keitel koos veel mitme kindraliga feldmarssaliks. Samal ajal sai ta ka oma kõrge autasu – Raudristi Rüütliristi.

Ta ei vaielnud ühelegi Hitleri otsusele vastu, mistõttu kutsusid kaasohvitserid teda "väikeseks lakeiks" (saksa keeles Lakeitel).

8. mail 1945 andis Karl Dönitz Keitelile volituse allkirjastada Saksamaa tingimusteta kapituleerumine. Kuigi Saksamaa oli juba päev varem lääneliitlastele (kuhu kuulus muu hulgas ka Nõukogude Liit) kapituleerunud, siis Stalini nõudmisel – Saksamaa peab alistuma Berliinis – tuli Keitelil Saksa ülemjuhatuse ja kogu Saksamaa nimel kapituleeruda ka teist korda.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Wilhelm Keitel anti Nürnbergi tribunali ette. Kuigi Keitel kinnitas protsessil, et ta vaid kuuletus füüreri käskudele, ent kohtunikud sellega ei nõustunud. Ta mõisteti surma ning ta poodi 16. oktoobril 1946. aastal. Hukkamisel viibinud Ameerika Ühendriikide ajakirjankik Howard K. Smith kirjeldas hukkamist nii: "Wilhelm Keitel sisenes ruumi kaks minutit pärast seda, kui luuk oli avanenud von Ribbentropi all, kes ikka veel oma köie otsas rippus. Näha oli ainult pingul köit. Keitel ei paistnud nii suurs pinges olevat nagu von Ribbentrop. Ta langetas pea, kui ta käsi seoti, ja läks sõjaväelaslikult sirge seljaga võlla juurde. Kui küsiti tema nime, vastas Keitel viivitamatult valjusti ja selgelt ning tõusi tapalavale, nagu olnuks see tribüün, mille ees seistes ta oli vastu võtnud Saksa armee auavaldusi. Kui ta ümber pööras, silmitses ta kokkutulnuid Preisi ohvitseri kõigutamatu ülbusega. Tema viimased, selge võimsa häälega öeldud sõnad olid: "Ma palun kõikvõimsat jumalat, et ta näitaks üles halastust saksa rahva vastu. Kaks miljonit Saksa sõdurit suri enne mind oma kodumaa eest. Nüüd järgnen mina oma poegadele. Kõik Saksamaa eest!"[1]

  1. Rasch, Ebbe (2022). "Hukkamised Nürnbergis". Imeline Ajalugu (5/2022 trükk). Tallinn: Äripäev. Lk 39, 41.