Rameko

Allikas: Vikipeedia

Rameko (ka Rameke; nime tähendus ilmselt "vaikne, rahulik"[1]) oli 13. sajandi latgali ülik Tālavas, Talibaldi poeg.

Andmed Rameko elu kohta pärinevad peamiselt Henriku Liivimaa kroonikast. Esmakordselt mainitakse seal teda seoses ta isa Talibaldi ja venna Waribule röövimisega leedulaste sõjaväe poolt, kui Rameko koos ordumeister Bertoldiga neid jälitama asus. Rameko loobus võimalusest leedulasi selja tagant rünnata, kartes, et nad seepeale ta isa tapavad, ja üritas ebaõnnestunult ringiga mööda minnes neil tee sulgeda. Talibaldil õnnestus hiljem siiski omal jõul põgeneda ja koju jõuda.[2] Lisaks Waribulele oli tal veel vähemalt üks vend – Drivinalde.[3] Kui 1214. aastal hakati ehitama Turaida piiskopilinnust, tuli sinna ka Rameko oma vendadega, kes andsid end Riia piiskopi Alberti võimu ja kaitse alla ning lubasid vahetada oma senise õigeusu Riia kiriku katoliikluse vastu ja maksta piiskopile makse.[4]

Pärast seda, kui 1215. aastal Trikātasse tunginud ugalaste ja sakalaste vägi vangivõetud Talibaldi surnuks piinas, kui ta neile oma poegade raha asupaika keeldus avaldamast, tegi Rameko koos Drivinaldega kättemaksuks mitu rüüsteretke Ugandisse, Jogentaganasse ja Vaigasse, mille käigus olevat nad lisaks teistele tapetutele üle 100 mehe surnuks piinanud.[5] Viimast korda mainib kroonika Ramekot, kui ta 1223. aastal taas puhkenud konflikti ajal käis Ugandit rüüstamas ja pärast seda Tālavasse tunginud ugalaste, sakalaste ja venelaste väega võitles.[6] 1224. aastal Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel sõlmitud Tālava jagamise lepingus tuuakse Rameko välja kui ühe osa sealsete maade valitseja. Tema valdusi mainib ka üks 1259. aastast pärinev dokument. Nende põhjal on arvatud, et talle kuulusid Asti järvest ida poole jäävad alad Säde jõe ja Trikāta vahel ning pärast Talibaldi surma ka Trikāta.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. XVII, kommentaar 4
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. XVII 2, lk 147
  3. Indriķa hronika, XII, kommentaar 15
  4. HLK, XVIII 3, lk 149
  5. HLK, XIX 3, lk 159–161
  6. HLK, XXVI 12, XXVII 1, lk 237–239