Rooma Itaalia

	Italia (ladina keeles)
	Rooma keisririik selle suurimas ulatuses u. 117 pKr, Itaalia punasega ja provintsid roosaga
Pealinn	Rooma, Mediolanum ja Ravenna
Riigikeeled	ladina keel

Italia (ladina ja itaalia keeles Apenniini poolsaare nimi) oli antiikajal roomlaste kodumaa ja Rooma keisririigi metropol. Vanarooma mütoloogia kohaselt oli Itaalia esivanemate kodu, mille Jupiter andis Trooja Aeneasele ja tema järglastele, kes asutasid Rooma. Lisaks legendile oli Rooma itaalikute linnriik, mis muutis oma valitsemisvormi kuningriigist vabariigiks ja kasvas siis poolsaare kontekstis, kus domineerisid keldid põhjas, etruskid ja umbrid keskel ning messapid (Illüüria kolooniad) ja kreeka kolooniad lõunas.

Itaalia koondumine üheks tervikuks toimus Rooma laienemise ajal poolsaarel, kui Rooma moodustas püsiva liidu enamiku kohalike hõimude ja linnadega. Itaalia konföderatsiooni tugevus oli otsustava tähtsusega tegur Rooma tõusus, alates Puunia ja Makedoonia sõdadest 3. ja 2. sajandi vahetusel eKr. Kui provintse loodi kogu Vahemere piirkonnas, säilitas Itaalia eristaatuse, mis tegi temast "mitte provintsi, vaid provintside Domina (valitseja)". Selline staatus tähendas seda, et Rooma kohtunikud rakendasid pigem Imperium domi (politseivõimu) Itaalias, kui välismaal kasutatavat Imperium militiae (sõjalist võimu). Itaalia elanikel olid ladina õigused, samuti usulised ja rahalised privileegid.

Periood 2. sajandi lõpu ja 1. sajandi vahel eKr oli rahutu, alustades Orjasõdadega, jätkates aristokraatliku eliidi vastuseisuga populistlikele reformijatele ja viies Liitlassõjani Kesk-Itaalias. Siiski anti konflikti lõpuks Rooma kodakondsus ülejäänud itaalikutele ja laiendati siis Gallia Cisalpinasse, kui Julius Caesarist sai Rooma diktaator. Vabariigilt printsipaadile ülemineku kontekstis vandus Itaalia truudust Augustusele ja korraldati seejärel üheteistkümneks piirkonnaks Alpidest Joonia mereni.

Järgnes rohkem kui kaks sajandit stabiilsust, mille jooksul Itaaliat tähistati kui rectrix mundi (maailma kuninganna) ja omnium terrarum parens (kõigi maade kodumaa). Mitmed keisrid tegid sel perioodil märkimisväärseid saavutusi: Claudius liidendas Rooma keisririiki Britannia, Vespasianus surus maha suure Juudamaa mässu ja reformis rahandussüsteemi, Traianus vallutas Daakia ja võitis Partiat ning Marcus Aurelius kehastas filosoof-kuninga ideaali.

Kolmanda sajandi kriis tabas Itaaliat eriti raskelt ja jättis keisririigi idapoole jõukamaks. 286. aastal viis Rooma keiser Diocletianus Lääne-Rooma keisririigi pealinna Roomast Mediolanumisse. Sellegipoolest liitis Diocletianus 292. aastal Korsika, Sardiinia, Sitsiilia ja Malta saared Itaaliaga ning Itaalia linnad Mediolanum ja Ravenna jätkasid lääneosa pealinnadena.

Rooma piiskop omandas tähtsuse Constantinuse valitsemise ajal ja Theodosius I ajal anti talle Tessaloonika ediktiga usuline ülimuslikkus. Itaaliasse tungisid mitu korda barbarid ja see langes Odoakeri kontrolli alla, kui 476. aastal kukutati Romulus Augustulus. 6. sajandil oli Itaalia territoorium Ida-Rooma keisririigi ja germaanlaste vahel jaotatud. Pärast seda jäi Itaalia jaotatuks 1861. aastani, kui see Savoia dünastia poolt taasühendati Itaalia kuningriiki, millest 1946. aastal sai tänane Itaalia vabariik.

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Italia põhja- ja lõunaosa Augustuse ja järglaste ajal

Pärast Liitlassõja lõppu 88. aastal eKr andis Rooma oma Itaalia liitlastele täielikud õigused Rooma kogukonnas ning andis Rooma kodakondsuse kõigile itaalikutele.

Olles sajandeid olnud Rooma keisririigi süda, hakkasid valitsemis- ja kultuurikeskus 3. sajandist itta liikuma: esiteks laiendas Caracalla edikt 212. aastal Rooma kodakondsust kõigile vabadele meestele keisririigi piires. Siis sai kristlus Constantinuse valitsemise ajal (306–337) domineerivaks religiooniks, tõstes teiste ida poliitiliste keskuste võimu. Ehkki seda 330. aastal pealinnana ei rajatud, kasvas Konstantinoopoli tähtsus. Lõpuks saavutas see idapealinna auastme, kui talle 359. aastal anti Praefectus urbi ja senaatorid, kes olid clari, said madalaima astme senaatoriteks clarissimi.

Selle tagajärjel hakkas Itaalia provintside kasuks alla käima, mille tagajärjel jagunes keisririik 395. aastal kaheks haldusüksuseks: Lääne-Rooma keisririik pealinnaga Mediolanumis (nüüd Milano) ja Ida-Rooma keisririik pealinnaga Konstantinoopolis (nüüd Istanbul). 402. aastal viidi pealinn Milanost Ravennasse, mis kinnitas Rooma linna allakäiku (mida rüüstati 410. aastal esimest korda seitsme sajandi jooksul).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nimi Italia hõlmas piirkonda, mille piirid aja jooksul arenesid. Straboni Geographica järgi kasutasid kreeklased enne Rooma vabariigi laienemist seda nime, et tähistada maad Messina väina ja joone vahel, mis ühendab Salerno ja Taranto lahte (vastab laias laastus praegusele Calabria piirkonnale); hiljem laiendasid roomlased mõistet Apenniini poolsaarele kuni Rubico jõeni Põhja- ja Kesk-Itaalia vahel.

49. aastal eKr andis Julius Caesar Lex Rosciaga Rooma kodakondsuse Gallia Cisalpina inimestele; samas kaotati 42. aastal eKr seni eksisteerinud provints, seega laiendades Itaaliat põhjas Alpide lõunajalamini.

Augustuse ajal allutati tänase Valle d'Aosta ning Lääne- ja Põhja-Alpide inimesed (nii viidi Rooma Itaalia läänepiir Varuse jõeni) ning Itaalia idapiir toodi Arsia jõeni Istrias. Viimaks 3. sajandi lõpul hõlmas Itaalia ka Sitsiilia, Korsika ja Sardiinia saari, samuti Reetiat ja osa Pannooniast. Emona linn (nüüd Ljubljana Sloveenias) oli Itaalia idapoolseim linn.

Augustuse korraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma keisririigi ajastu algul oli Itaalia erinevate poliitiliste staatustega territooriumite kogum. Mõned linnad (munitsiipiumid) omasid Roomast teatud sõltumatust, samas teised (kolooniad) asutati roomlaste endi poolt. 7. aasta paiku eKr jaotas Augustus Itaalia üheteistkümneks regiones, nagu teatab Plinius Vanem oma teoses Naturalis historia:

Regio I Latium et Campania
Regio II Apulia et Calabria
Regio III Lucania et Bruttium
Regio IV Samnium
Regio V Picenum
Regio VI Umbria et Ager Gallicus
Regio VII Etruria
Regio VIII Aemilia
Regio IX Liguria
Regio X Venetia et Histria
Regio XI Transpadana

Augustus ja tema pärijad eelistasid Itaaliat, ehitades koos teiste avalike rajatistega tiheda Rooma teede võrgustiku. Itaalia majandus õitses: põllumajanduses, käsitöös ja tööstuses oli mõistlik kasv, mis võimaldas kaupu teistesse provintsidesse eksportida. Võib-olla kasvas ka Itaalia elanikkond: Augustus korraldas kolm rahvaloendust, et registreerida Rooma kodanike arv kogu keisririigis. Säilinud arvud olid 4 063 000 aastal 28 eKr, 4 233 000 aastal 8 eKr ja 4 937 000 aastal 14 pKr, kuid endiselt vaieldakse selle üle, kas need loendasid kõik kodanikud, kõik täiskasvanud meessoost kodanikud või kodanikud sui iuris. Itaalia mandriosa, sealhulgas Gallia Cisalpina elanikkonna hinnangud 1. sajandi alguses ulatuvad 6 000 000-st Karl Julius Belochi järgi 1886. aastal 14 000 000-ni Elio Lo Cascio järgi 2009. aastal.

Diocletianuse ja Constantinuse ümberkorraldused[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmanda sajandi kriisi ajal varises Rooma keisririik sissetungide, sõjaväelise anarhia ja kodusõdade ning hüperinflatsiooni kombineeritud surve all peaaegu kokku. 284. aastal taastas keiser Diocletianus poliitilise stabiilsuse. Korra hoidmiseks viis ta läbi põhjalikud haldusreformid. Ta lõi niinimetatud tetrarhia, kus keisririiki valitsesid kaks vanemat keisrit (augustused) ja kaks nooremat asekeisrit (tseesarid). Ta vähendas Rooma provintside suurust, kahekordistades nende arvu, et vähendada provintsikuberneride võimu. Ta koondas provintsid mitmesse diötseesi (ladina: diocesis) ja pani need keiserliku vicariuse (asevalitseja) järelevalve alla, kes oli diötseesi juht. Kolmanda sajandi kriisi ajal langes Rooma tähtsus, kuna linn oli probleemsetest piirialadest kaugel. Diocletianus ja tema kaasvalitsejad elasid tavaliselt neljas keiserlikus paigas. Augustused Diocletianus ja Maximianus, kes vastutasid vastavalt ida ja lääne eest, seadsid end sisse vastavalt Nikomeedias Loode-Anatoolias (Pärsia piiriala lähedal idas) ja Milanos Põhja-Itaalias (Euroopa piirialade lähedal). Tseesarite asukohad olid Augusta Treverorum (Reini jõe piirialal) Constantius I Chloruse jaoks ja Sirmium (Doonau jõe piirialal) Galeriuse jaoks, kes resideeris ka Thessalonikis.

Diocletianuse ajal sai Itaaliast Dioecesis Italiciana. See hõlmas Reetiat. See jagunes järgmisteks provintsideks:

- Liguria (tänased Liguuria ja Lääne-Piemonte)
- Transpadana (Ida-Piemonte ja Lombardia)
- Rhaetia (Ida-Šveits, Lääne- ja Kesk-Austria, osa Lõuna-Saksamaast ning osa Kirde-Itaaliast)
- Venetia et Histria (tänased Veneto, Friuli-Venezia Giulia ja Trentino-Alto Adige ning Istra maakond)
- Aemilia (Emilia-Romagna)
- Tuscia (Etruria) et Umbria (Toscana ja Umbria)
- Flaminia (Picenum ja endine Ager Gallicus, tänapäeva Marche)
- Latium et Campania (Lazio ja Campania rannikualad)
- Samnium (Abruzzo, Molise ja Irpinia)
- Apulia et Calabria (tänane Apuulia)
- Lucania et Bruttium (Basilicata ja Calabria)
- Sicilia (Sitsiilia ja Malta)
- Corsica et Sardinia

Constantinus jaotas keisririigi neljaks pretoriaanide prefektuuriks. Diocesis Italicianast sai Itaalia pretoriaanide prefektuur (praefectura praetoria Italiae) ja jaotati kaheks diötseesiks. See hõlmas ka Reetiat. Kaks diötseesi ja nende provintsid olid:

Diocesis Italia annonaria (annona Itaalia – selle elanikud pidid valitsust ja vägesid Milanos varustama annonaga – toit, vein ja puit).

- Alpes Cottiae (tänapäeva Liguuria ja Lääne-Piemonte)
- Liguria (Lääne-Lombardia ja Ida-Piemonte)
- Venetia et Histria (Istria [mis on nüüd Horvaatia, Sloveenia ja Itaalia osa], Friuli-Venezia Giulia, Trentino-Alto Adige, Veneto ning Ida- ja Kesk-Lombardia)
- Rhaetia I (Ida-Šveits ja Lääne-Austria)
- Rhaetia II (Kesk-Austria, osa Lõuna-Saksamaast ja osa Kirde-Itaaliast)
- Aemilia (Emilia-Romagna Emilia osa)
- Flaminia et Picenum Annonarium (Romagna ja Põhja-Marche)

Diocesis Italia Suburbicaria (Itaalia urbs, s.t Rooma valitsemise all)

- Tuscia (Etruria) et Umbria (Toscana, Umbria ja Lazio ranniku põhjaosa)
- Picenum suburbicarium (Piceno Lõuna-Marches)
- Valeria Sabina (praegune Rieti provints, muud Lazio alad ning Umbria ja Abruzzo alad)
- Campania (Lazio ranniku kesk- ja lõunaosa ning Campania rannik peale praeguse Salerno provintsi)
- Samnium (Abruzzo, Molise ja tänapäeva Campania mägipiirkonnad; s.t praegused Benevento ja Avellino provintsid ning Caserta provintsi osa)
- Apulia et Calabria (tänane Apuulia)
- Lucania et Bruttium (tänane Calabria, Basilicata ja Salerno provints tänapäeva Campanias)
- Sicilia (Sitsiilia ja Malta)
- Sardinia
- Corsica

Lääne-Rooma keisririik[muuda | muuda lähteteksti]

330. aastal avas Constantinus pidulikult Konstantinoopoli. Ta rajas keiserliku õukonna, senati, finants- ja kohtusüsteemi, samuti sõjalised struktuurid. Uus linn sai aga praefectus urbi alles 359. aastal, mis tõstis selle idapealinna staatusse. Pärast Theodosiuse surma 395. aastal ja sellele järgnenud keisririigi jagunemist oli Itaalia Lääne-Rooma keisririigi osa. Alarichi sissetungi tagajärjel 402. aastal viidi läänepealinn Mediolanumist Ravennasse. Läänegootide kuningas Alarich rüüstas 410. aastal Roomat ennast; miski, mida ei olnud juhtunud 8 sajandit. 452. aastal ründasid Põhja-Itaaliat Attila hunnid. Roomat rüüstati taas 455. aastal vandaalide poolt Geiserichi juhtimisel.

Notitia Dignitatumi andmetel, mis oli üks vähestest säilinud Rooma valitsuse dokumentidest, mida on ajakohastatud 420. aastatele, valitsesid Rooma Itaaliat pretoriaanide prefekt, Prefectus praetorio Italiae (kes valitses ka Aafrika diötseesi ja Pannoonia diötseesi), üks vicarius ja üks comes rei militaris. Itaalia piirkondi valitses 4. sajandi lõpus 8 consularist (Venetiae et Histriae, Aemiliae, Liguriae, Flaminiae et Piceni annonarii, Tusciae et Umbriae, Piceni suburbicarii, Campaniae ja Siciliae), 2 correctorit (Apuliae et Calabriae ja Lucaniae et Bruttiorum) ning 7 praesest (Alpium Cottiarum, Rhaetia Prima ja Secunda, Samnii, Valeriae, Sardiniae ja Corsicae). 5. sajandil, kui keisrid olid oma barbaritest kindralite kontrolli all, säilitas lääneosa keiserlik valitsus nõrga kontrolli Itaalia üle, mille rannik oli perioodiliselt rünnakute all. 476. aastal oli Lääne-Rooma keisririik Romulus Augustuluse kukutamisega ametlikult langenud, kui just Konstantinoopoli poolt tunnustatud seaduslikku keisrit Julius Nepost viimaseks ei peeta. Ta mõrvati 480. aastal ja Odoaker võis teda tunnustada. Itaalia jäi Odoakeri ja tema Itaalia kuningriigi ning siis Idagootide kuningriigi alla. Germaani järglasriigid Odoakeri ja Theoderich Suure all jätkasid Rooma riigiaparaadi kasutamist, olles ka Konstantinoopoli idakeisri nominaalsed alamad. 535. aastal tungis Rooma keiser Justinianus I Itaaliasse, mis kannatas 20 aastat katastroofilist sõda. 554. aasta augustis andis Justinianus välja pragmaatilise sanktsiooni, mis säilitas suurema osa Diocletianuse korraldusest. Nii jäi "Itaalia prefektuur" ellu ja sattus Justinianus I Gooti sõja käigus Rooma kontrolli alla. Langobardide sissetungi tagajärjel 568. aastal kaotas Bütsants suurema osa Itaaliast, välja arvatud Ravenna eksarhaadi territooriumid – koridor Veneetsiast Laziosse – ja tugipunktid Lõuna-Napolis ning poolsaare varvas ja kand.