Vespasianus
| Vespasianus | |
|---|---|
 | |
| Sündinud | 17. november 0009 (vanus 2012) |
| Abikaasa(d) | Domitilla vanem |
| Lapsed | Titus, Domitianus |
| Pereliikmed | Titus Flavius Sabinus |
Vespasianus (Imperator Caesar Flavii Sabini Titus Flavii Petronis Vespasianus Augustus; sünninimi Titus Flavius Vespasianus; 17. november 9 Rieti, Latium – 23. juuni 79) oli Vana-Rooma keiser 1. juulist 69 kuni surmani.
Ta oli tagasihoidlikust perest, kuid temast sai Flavia dünastia rajaja, kui ta keiser Nero järgse segaduste aja järel keisriks sai. Tema eelarvereformid ja impeeriumi kindlustamine lõid poliitilise stabiilsuse ja ka ulatusliku Rooma ehitusprogrammi.
Vespasianus suri loomulikku surma.
Varasem elu[muuda | muuda lähteteksti]
Vespasianuse isa oli Flavius Sabinus, kes oli Rooma sõjamees ja maksukoguja. Tema ema oli Vespasia Polla, kes ei olnud samuti ühiskonnas eriti kõrgel sotsiaalsel tasemel, kuid kelle vend kuulus senatisse. Varajases nooruses jäi Vespasianus oma vanema venna Flavius Sabinuse varju, kes tõusis 48. aastal tähtsaks juhiks Doonaul ning oli aastaid Rooma prefekt keiser Nero ajal. Vespasianuse karjäär ei pidurdunud ka kuidagi, kuigi väidetavalt kõhkles ta enne kui astus venna jälgedes senatisse. Pärast sõjaväekarjääri Traakias, oli ta kvestor (rahandusametnik) Kreetal ning sai preetoriks kohe, kui seadus seda võimaldas, nimelt 39. aastal sünids tal esimene poeg Titus.[1]
Vespasianus proovis Caligula valitsemisajal keisri poolehoidu võita ning järgmise keisri, Claudiuse võimuperioodil võitis ta ühe võimuka vabakslastud orja, Narcissuse poolehoiu. Vespasianusest sai Legio II Augusta komandör. See leegion osales 43. aastal sissetungil Britanniasse. Ta osales seal edukalt ning ta sai oma saavutuste eest triumfiauhindu. 51. aastal sai Vespasianusest konsul. Pärast Claudiuse surma 54. aastal langes ka Narcissuse positsioon ja mõjuvõim, mis viisid lõpuks mehe enesetapuni. Mõnda aega ei saanud Vespasianuse enam ühtegi olulist ametiposti. Umbes 63. aastal sai temast Aafrika prokulaadi juht, kuid tema sealne range rahanduspoliitika viis tema populaaruse väga madalale. Ühel korral pildusid vihased inimesed teda koguni kaalikatega. Ahne maine saatis Vespasianust sellest ajast elu lõpuni, kuigi pole alust kahtlustada teda positsiooni ära kasutamises ja rahva arvelt rikastumises. [1]
66. aasta sügisel oli Vespasianus keiser Neroga Kreekas, kus ta mõtlematult jäi keisri kunstilavastuse ajal magama. Samas ei mõjutanud see intsident Vespasianuse määramist juutide mässu maha surumise juhiks Juudamaal 67. aasta veebruaris, kus Rooma oli juba eelnevatel aastatel kaks hävitavat kaotust saanud. See ametisse nimetamine oli erakordne, sest Juudamaale ei oldud varem leegionäridest koosnevat garnisoni saadetud, kuid Vespasianusele anti kolm leegionit ning lisaks veel abivägesid. Selle töö jaoks peeti Vespasianust turvaliseks valikuks, sest ta oli ühest küljest väga pädev kindral, kuid samas piisavalt alandlik, et mitte seal kaugel Nero vastu üles tõusta. Vespasianus viis 67. ja 68. aastal läbi kaks edukat sõjalist kampaaniat, mille käigus vallutati peaaegu kogu Juudamaa, välja arvatud Jeruusalemm. Peale Nero surma 68. aasta juunis lõpetas Vespasianus võitluse Juudamaal.[1]
Võitlus võimu pärast[muuda | muuda lähteteksti]
Sõjategevuse katkemine Juudamaal oli üllatav. Samal ajal lahendas ta ka erimeelsusi Süüria Gaius Licinius Mucianusega. Pole teada, mida need kaks komandöri arutasid, kuid on pakutud, et võibolla arutati juba siis võimule pääsemist. Vespasianus nõudis, et sõjalise operatsiooni jätkamine Juudamaal nõuab uue keisri Galba käskkirja. See võis olla ka poliitiline käik, sest Vespasianus otsustas aktsepteerida Galba võimu, kuna keiser pärines auväärsest perekonnast, kellega vastuollu astumine oleks olnud ohtlik. Vespasianus hoidis madalat profiili ning saatis talvel 68.–69 oma poja Tituse Galbat õnnitlema.[1]
Uudised Galba mõrvast 15. jaanuaril 69 jõudsid Tituseni, kui ta oli Korinthose saarel, teel Galbat õnnitlema, mille järel Titus naasis Vespasianuse juurde. Kodusõda Roomas oli vältimatu, kuid peamised troonile pretendeerijad, Otho ja Vitellius olid mõlemad mehed, kellega Vespasianus oleks võinud konkureerida. Pärast Otho lüüasaamist hakkas ta toetajaid koguma. 1. juulil kuulutasid kindla plaani alusel kaks Egiptuse leegionit Vespasianuse keisriks ning paar päeva hiljem tegid seda ka Süüria ja Juudamaa leegionid. Vaevalt, et impeeriumi teiste osade reageerimine oli planeerimata, kuid Vespasianus väitis, et tema toetus põhines Vitelliuse valel juhtimisel.[1]
.jpg)
Oma positsiooni kindlustamiseks viis ta 69. aasta kesksuvel läbi põgusa kampaania juutide vastu. Ta saatis ka oma laevastiku välja, millel oli käsk kohtuda Mucianusega. Vespasianus ise suundus Aleksandriasse, kus hoidis kinni maisivarusid, mis olid mõeldud Rooma saatmiseks. Augustis 69. aastal avaldasid Vespasianusele toetust ka Balkanil asuvad väed ning üks sealne komandör, Antonius Primus sisenes viie leegioniga Itaaliasse, kus purustas Cremona lähedal peamised Vitelliuse väed ning linn rüüstati. Seejärel võttis Antonius suuna lõunasse ning sisenes Rooma 20. detsembril. Vitellius võeti kinni ja hukati. Siiski ei suutnud Antonius jõuda linna õigeaegselt, et hoida ära Vespasianuse venna Sabinuse hukkamist, kes oli okupeerinud Kapitooliumi ja kaitses seda Vitelliuse vägede eest. Väideti ka, et ilma Antoniuse sissetungita oleks Vespasianus suutnud võimu võtta vereta, mis on pigem ebatõenäoline. Mingit tänu Antoniusele ei järgnenud. Kiirelt jõudis kohale Mucianus, kes haaras Roomas ohjad enda kätte.[1]
Vespasianuse valitsemisaeg[muuda | muuda lähteteksti]
21. detsembril 69 kinnitas senat Vespasianuse ametlikult keisriks, kuid jäi üsna avameelselt kriitiliseks tema võimu sõjalise päritolu suhtes. Hiljem sai Vespasianus seadustega hulga volitusi, mis andisid talle suurema võimu, kui oli tema eelkäijatel. Vespasianuse jaoks oli äärmiselt oluline tema autoriteedi ja äsjaloodud perekonna (dünastia) asutamine ja tunnustamine. Ta avalikustas hoolikalt oma ametisseastumisega seotud jumalikke märke ja endale määratud auväärseid tiitleid. Ta lasi sõjaväel endale ja ka oma poeg Titusele au anda. Kogu oma valitsemisaja vältel oli ta veendunud, et tema pojad võtavad temalt keisriameti üle järgemööda, sest vanemal pojal Titusel polnud meessoost järglast. Eelneva tõttu oli keisril vaidlused päriliku järjestuse tõttu ka senaatoritega. Näiteks hukati umbes aastal 76 senaator Helvidius Priscus keisriga vastuollu minemise tõttu. Heldivius ja tema sõbrad olid Vespasianuse juhtimise suhtes üldist rahulolematust näidanud juba 70. aasta esimestel kuudel.[1]
70. aasta oktoobris naasis Vespasianus Aleksandriast Rooma. Egiptuses tegeles Vespasianus raha kogumisega, näiteks käskis ta riigivarasid müüa, mis tekitas egiptlaste seas rahulolematust. Vespasianus teatas, et umbes kolme kordsed impeeriumi tulud on tarvis suunata riigi õigussüsteemi. Nii enne kui ka pärast tagasitulekut edendas ta oma finantsprogrammi. Ta suurendas ning teatud juhtudel lausa kahekordistas provintside maksustamist. Lisaks tühistas ta erinevate kreekakeelsete provintside ja linnade puutumatused. Ta nõudis skvotteritelt (vaba ülesharimata maad kasutav asunik - EKI) Itaalias maad riigigi omandiks ja kehtestas mitmesuguseid uusi makse. Veel suunas ta juutide Jeruusalemma templisse makstud maksud otse Rooma riigikassasse. Need sammud olid vajalikud, sest keiser Nero kulutused ja järgnenud kodusõda olid riigikassa puudujääki viinud. Kaasaegsed kirjutasid need sammud siiski keisri ahnuse arvele. See süüdistus polnud asjakohane.[1]
Vespasianuse riiklikeks vahenditeks kogutud summad ei ole teada, kuid tal jätkus raha, et rajada oma Foorum, Rahutempel, alustada Colosseumi ehitamist Nero Kuldse maja vundamendile ning taastada kapitoolium. Vespasianuse elulookirjutaja Suetonius väidab, et keiser jälgis kindlat ehituspoliitikat: "Esmalt taastada kõdunevas olekus stabiilsus ning seejärel seda kaunistada." Hoonete ehitusest ja heldekäelisusest sõprade vastu hoolimata pärandas ta oma järeltulijatele heas seisus riigikassa.[1]
Samasuguse stabiilsuse poole püüdles ta ka sõjanduses. Esimene ülesanne oli taastada distsipliin sõjaväes pärast 68.-89. aasta sündmusi. Juba enne Vespasianuse jõudmist Rooma vähendas Mucianus pretoriaanide arvu, mille keiser Vitellius oli viinud liiga suureks. Piiridel asunud Vitelliuse eest võidelnud leegionid reorganiseeriti, et kõrvaldada oht. Olulised muutused tehti idas, kus Vespasianus asendas Süürias paiknenud armee (kus oli Nero ajast vaid neli leegionit) kolme armeega, kokku kuue leegioniga Kappadookias, Süürias ja Juudamaal. Titus lõpetas edukalt sõja Juudamaal Jeruusalemma vallutamisega augustis 70. aastal. Samal ajal surus Vespasianuse nõbu Petilius Cerealis maha murettekitava mässu Reinimaal. Nüüd oli tee avatud arengute tegemiseks teatud piiridel. Näiteks annekteeriti edukalt territoorium Agri Decumates Lõuna-Saksamaal. Britannias tehti veelgi olulisemaid edusamme. Põhja-Inglismaal asuv Brigantia kuningriik liideti impeeriumiga ja liideti Britannia provintsile. Walesis summutati mäss ning 78. aastal alustas kindral Gnaeus Agrivola seitsmeaastast valitsemisaega, mis viis Rooma armee Šoti mägismaale.[1]
Vaitsemisaja alguses oli Vespasianusel mõningaid raskusi oma poegadega. Poeg Domitianus oli olnud vastutustundetu ja ülbe enne isa tagasitulekut ning järgnevatel aastatel hoiti teda kindlakäeliselt teisejärgulisel positsioonil. Tituse juures oli äiriv see asjaolu, et tema väed palusid end juhtida Itaaliasse pärast võitu Juudamaal, kuid Titus otsustas naasta siiski üksi. Kuigi Titusele keelati iseseisev triumf Rooma sisenedes, sai temast praktiliselt Vespasianuse kaasvalitseja. Isa kõrval sai ta vägedelt austusavaldusi ning talle anti juhtida ka pretoriaanide vägi.[1]
73. aastal said Vespasianus ja Titus tsensoriteks. Nad tegid suuri ümberkorraldusi provintsikogukondades, sealhulgas ka mõned varemmainitud maksumuudatused. Nad andsid Ladina õigused kogu Hispaaniale, mis tähendas, et kõik linnaametnikud said Rooma kodakondsuse ja tulu impeeriumi riigikassast. Rooma kodakondsust jagati ka muudes piirkondades heldekäeliselt. Lisaks värvati uusi liikmeid senatisse nii Itaaliast kui ka mujalt provintsidest.[1]
Vespasianusel õnnestus säilitada senatiga sõbralikud suhted hoolimata sellest, et valitsemisaja alguses olid mõned erimeelsused. Ajaloolane Tacitus, kes sai senaatoriks Vespasianuse valitsemisaja lõpus, märkis, et Vespasianus oli ainus keiser, kes oli aja jooksul paremaks muutunud. Vastastega, keda ta pidas ohtlikeks või lepitamatutaks, võis ta käituda halastamatult. Näiteks saatis ta Itaaliast välja filosoofide grupi, keda seostati senaator Helvidus Priscusega, kellega keisril olid vastuolud ning kes hiljem hukati. 78. aastal hukkas ta Eprius Marcelluse, kes oli varem tema üks lähedasemaid toetajaid, sest teda süüdistati vandenõus, mis võis olla suunatud Tituse ja tema armukese, juudi printsessi Berenice'i suhete vastu. Vespasianus näitas üles heasüdamlikku sallivust solvamise vastu, mis ei kahjustanud keisrit otseselt ega olnud ohuks tema valitsemisele.[1]
Vespasianus oli väga otsusekindel ja ambitsioonikas. Kohe oma valitsemisajaalguses koondas ta enda ümber võimsa kaaskonna, mis koosnes peamiselt lähisugulastest. Tema valitsemisaega peetakse küll mõistlikuks, kuid mitte nii heaks kui hilisemate keisrite, näiteks Traianuse või Hadrianuse poliitikat. Juba kaasaegsed uskusid, et Vespasianuse võit kodusõjas peatas impeeriumi lagunemise ja nõustusid, et pax ("rahu") sobib ja peaks olema põhimotiiv tema müntidel. Oma elu lõpus, ütles ta haigestununa: "Vae, puto deus fio" ("Oh kallis, ma arvan, et minust saab jumal") ning pärast vespasianuse surma ta ka jumalikustati.[1]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Portreebüstidelt on näha, et Vespasianuse näojooned olid karmid ja kompromissitud. Ta oli üldiselt populaarne ning tema suur töövõime ja tagasihoidlikkus igapäevaelus olid eeskujuks teistele. Vespasianus oli ka nutikas ja ambitsioonikas.[1]
Ta abiellus Flavia Domitillaga. Neil olid pojad Titus ja Domitian ning tütar Flavia Domitilla, kes hiljem jumalikustati. Nii Vespasianuse naine kui ka tütar surid enne seda, kui temast sai keiser. Peale naise surma naasis Vespasianus oma endise armukese, Caenise juurde, kes oli keiser Tiberiuse õemees. Ka Caenis suri enne kui Vespasianusest sai valitseja.[1]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev: Vitellius |
Vana-Rooma keiser 69-79 |
Järgnev: Titus |