Hardi Tiidus
Hardi Tiidus (sünninimi Harde Tiitus 8. november 1918 Tallinn – 21. märts 1999 Tallinn) oli eesti teleajakirjanik, ajaloolane ja tõlkija. Hardi Tiidus on maetud Tallinna Metsakalmistule, kolleeg Valdo Pandi naabrusse.[1]
Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]
Tiidus õppis algul Tallinna 1. Algkoolis ning lõpetas 1937. aastal Gustav Adolfi Gümnaasiumi[2]. Ta soovis astuda Tallinna Konservatooriumi, kuid isa nõudel õppis siiski aastatel 1937–1941 Tallinna Tehnikaülikoolis ehitusteaduskonnas ning astus 1938. aastast korporatsiooni Tehnola liikmeks.[3] Tehnola liikmed kuulusid kõik ka Kaitseliitu. Kuna Tiidus hiljem seda oma parteiliikme ankeedis ei maininud, sai ta EKP Keskkomitee büroolt parteilise karistuse.[4]
Aastatel 1946–1952 õppis ta kaugõppes Tartu Riikliku Ülikoolis ajalugu.[5]
Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]
Teisest maailmasõjast võttis ta 1941. aastal osa Oranienburgi platsdarmil (Leningradi blokaadi ajal) Punaarmee 8. armee staabi juures olnud I üksikus side-telegraafiroodus teenides ja 1942. aastast sõja lõpuni Eesti Laskurkorpuse koosseisus. Peale ÜK(b)P liikmeks astumist 1943. aastal (partei liige oli Tiidus 1990. aastani) oli ta 7. Eesti Laskurdiviisi 23. Suvorovi ordeniga suurtükipolgu 1. divisjoni ülema asetäitja poliitalal[6], seejärel ka Laskurkorpuse divisjoni partorg ning hiljem diviisi poliitosakonna vaneminstruktor-klubiülem, kellena organiseeris diviisis meelelahutust ja korraldas isetegevust.[5]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Peale sõda töötas Hardi Tiidus ajalehes Noorte Hääl, Vabariikliku Noorte Maja direktorina ja lektorina ELKNÜ Keskkomitees. Eesti Raadios töötas ta vastutava toimetajana aastatel 1948.–1950. ning 1956.–1960. Tiidus oli vastutava toimetajana 1950.–1955. aastal tööl Eesti Riiklikus Kirjastuses. Aastatel 1956–1978 töötas Tiidus Eesti Televisioonis, kus ta oli mitme toimetuse peatoimetaja ning toimetaja.[7][5]
Lisaks juhtis Hardi Tiidus telesaateid, neist tuntuim oli 7 aasta jooksul toimetatud 135 osaline telesari "Vana hõbe", mille kaudu oli ta antiikajaloo propageerija. Tiidus oli Eesti Reklaamfilmi egiidi all toimunud telemälumängusarjade "Trips-traps-trull", "Reis ümber maailma", "Viis viie vastu", "Viimane langeb välja", "Parem pääseb edasi", "Kes keda?" jt üks algatajaid ning žürii liige. Ta osales aastatel 1966–1970 Soome-Eesti telemälumängudes "Naapurivisa". Tiidus kuulus aastaid Eesti Raadio "Mnemoturniiri" tarkade klubisse ning osales saates üle 800 korra. Ta oli populaarseks külaliseks kõikvõimalikel mälumängudel ja ka kultuuriüritustel.[8]
Ilukirjanduse tõlkimisega alustas Tiidus 1940. aastate lõpul, kokku tõlkis enam kui poolsada raamatut, Kirjanike Liidu liige oli ta 1951. aastast. Tema poolt on tõlgitud Estonia teatrile neli ooperit - "Carmen", "Padaemand", "Nikita Veršinin" ja "Boriss Godunov", muu hulgas on ta tõlkinud kreeka keelest eesti keelde ka olümpiahümni.[9][5]
Muud[muuda | muuda lähteteksti]
Koolipoisina kogus ta eri riikide lippe, vappe ja hümne, milliseid sai ta ka Tallinnas asunud välisriikide esindustest. Elu lõpul ütles ta end oskavat mängida 110 riigi hümni.[10] Enda sõnul suutis Hardi Tiidus vestelda kaheksas keeles, lugeda ja aru saada kõnest veel umbes sama paljudes keeltes.[11]
Hardi Tiidus mängis paljusid pille ning komponeeris ka laule nagu omal ajal tuntud "Hõbedane sõlg" ja "Sünnipäevalaul". Lisaks oli ta sadade kupleede esitaja, esimesed kupleed ja laulud sündisid juba Eesti Laskurkorpuse ajal ("Erika", "Seitse patja, neli tekki" jt). Soomlane Kauko Röyhkä on temast teinud laulu "Hardi Tiidus".[12]
2000. aastal valmis temast dokumentaalfilm "Tere, kallis inimene!", mille režissööriks oli Mati Talvik. Koolinoortele korraldatakse Hardi Tiiduse nimelisi mälumänge "Uus Hõbe". Eesti individuaalsetel mälumängu meistrivõistlustel antakse välja auhinda Kuldne Hardi.[13]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Hardi Tiiduse isa oli August Eduard Tiidus (Tiitus) ja ema Eliise Tiidus. Hardi isa ja lelled olid kõik kaugsõidukaptenid. Tal oli noorem õde Valve (Märtson) ja vanem vend Erich (suri noormehena). Abikaasad olid Klaudia Ojatar (1917–1996, nende tütar Tiiu sündis Tallinnas veebruaris 1942.a.) ja Salme Akel (1926–2010). Viimasest abielust Margi Tiidusega (1942–2013) sündis tal tütar Maria Tiidus (1981).[14]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- 1995 "Tere, Inimene" (koos Olev Remsuga). Meelejahutaja raamatukogu nr 6(28), Meelejahutaja AS
- 1997 "Vana hõbe. Lugusid Vana-Kreekast ja Vana-Roomast". Ilo. ISBN 9985571398
Tõlgitud raamatuid[muuda | muuda lähteteksti]
- Howard Fast. "Viimne piir". Eesti Riiklik Kirjastus 1951
- Heinrich Mann. "Kuningas Henri IV noorus" (värsside tõlge). Eesti Riiklik Kirjastus. 1961
- Mark Twain. "Võhikud võõrsil", Eesti Riiklik Kirjastus. 1963
- Mark Twain. "Kirjad Maa pealt", Eesti Raamat. 1966
- Irwin Shaw. "Noored lõvid", Eesti Raamat. 1969
- Lion Feuchtwanger. "Rebased viinamäel", Eesti Raamat. 1973
- Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia". Eesti Raamat. 1975
- Robert Graves. "Jumal Claudius ja tema naine Messalina". Eesti Raamat. 1978
- Robert Graves. "Mina, Claudius", Eesti Raamat. 1978
Osalemine filmides[muuda | muuda lähteteksti]
- Külmale maale, telemängufilm 1965, filmi toimetaja
- Mis juhtus Andres Lapeteusega?, mängufilm 1966, Sammelselg
- Keskpäevane praam, mängufilm 1967, mees bussis
- Must habe tahab teada, muusikafilm 1967, filmi toimetaja
- Mehed ei nuta, telemängufilm 1968, jahikapten
- Varastati Vana Toomas, mängufilm 1970, rahulik numismaatik
- Kolme katku vahel, telemängufilm 1970, raehärra
- Noor pensionär, telemängufilm 1972, kohtu eesistuja
- Minu naine sai vanaemaks, telemängufilm 1976, mees tänavalt
- Sensatsioon, muusikaline film 1986, turuline[15]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1945 – Isamaasõja II järgu orden[16]
- 1978 – Eesti NSV teeneline kultuuritegelane[5]
- 1993 – huumoripreemia Meie Mats[17]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Metsakalmistu.
- ↑ "arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2011. Vaadatud 21. veebruar 2011.
{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Toivo Tootsen. Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber. 2013. lk. 45. Vaadatud 14.01.2023.
- ↑ Toivo Tootsen. Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber. 2013. lk. 214. Vaadatud 14.01.2023.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Toivo Tootsen. Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber. 2013. lk.318–319. Vaadatud 14.01.2023.
- ↑ Relva ja lauluga, err.ee arhiiv, 25.09.1964
- ↑ Hardi Tiidus. Eesti Entsüklopeedia.
- ↑ Toivo Tootsen. Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber. 2013. lk. 138, lk. 145, lk. 148. Vaadatud 18.01.2023.
- ↑ Toivo Tootsen. Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber. 2013. lk. 134. Vaadatud 18.01.2023.
- ↑ Toivo Tootsen. Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber. 2013. lk.41. Vaadatud 18.01.2023.
- ↑ Multitalent Hardi Tiiduse lugu. Kesknädal, 13.06.2018.
- ↑ Toivo Tootsen. Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber. 2013. lk. 8, lk. 78. Vaadatud 18.01.2023.
- ↑ Hardi oli igas saates nagu kirss tordil. Eesti Naine, 9.11.2017.
- ↑ Genealoogia.
- ↑ Eesti filmi andmebaas.
- ↑ Korpusepoisid, leht 22. Vaadatud 14.01.2023.
- ↑ Meie Hardi: "Meie Mats 1993".
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Olev Remsu. "Legendaarne mälumängur Hardi" (järjejutt). Postimees, 28. oktoober – 10. november 1995
- Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, Tallinn 2000, lk 595, artikli autor Eerik Teder
- Toivo Tootsen. "Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber". Maagiline Ruum. Tallinn 2013, 320 lk; ISBN 9789949940219
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Maailmapilt. Hardi Tiidus. arhiiv.err.ee 1998.
- "Hardi Tiidus 8. XI 1918 - 21. III 1999", Sirp, 26. märts 1999, lk 20
- Hardi Tiiduse menüü: 50 grammi viina ja 6 sigaretti. Õhtuleht, 21. veebruar 2000
- Hardi Tiidus, Ristik 2006
- Vanad noored papad
- Milliseid elutarkusi õpetas Hardi Tiidus tütrele Mariale? Õhtuleht, 8.11.2008.
- "Esko Kivikoski". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 04.05.2018.