Karl-Johann Laurits

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Karl Laurits)

Karl-Johann Laurits VR II/2, VR II/3 (1. märts (18. veebruar vkj) 1892 Mätta talu, Tõstamaa kihelkond, Pärnumaa23. juuni[1] või 29. juuni[2] 1941 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonel, 1933). Teda on nimetatud Eesti sõjaväeluure rajajaks.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Peterburis koduõpetajaks, esimese maailmasõja alguses mobiliseeriti ja õppis Põhjarinde lipnikekoolis. Sõdis Daugavpilsi ja Riia lähistel nooremohvitseri, roodu- ja pataljoniülemana.

1917. aastal oli ta tegev XII armee eesti sõjaväelaste komitees Riias, olles mõnda aega, juunist 1917 komitee esimees. Hiljem oli ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esindaja Põhjarinde staabis.

1918. aastal tuli ta Eestisse ning ta määrati 16. novembrist 1918 Kaitseliidu Pärnu ja Pärnumaa maleva ülemaks.

Vabadussõja puhkedes saadeti ta aprillis 1919 Pärnu kaitsepataljoni. 9. jalaväepolgus oli leitnant Laurits II pataljoni ülem. Ta võitles Lõunarindel nii Läti kui ka Nõukogude Venemaa Punaarmee ning Landeswehriga.

1920 – 15. märtsini[3] 1921, oli Karl Laurits Politsei Peavalitsuse ülem.

31. jaanuarist 1928 kuni 1. juulini 1934 oli sõjaväeluure ülem (Kindralstaabi, hiljem Kaitseväe staabi, II osakonna ülem).

Õppis aastatel 1933–1935 Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis.

1. juunil 1934. aastal määrati ta kaitseväe esindajaks Prantsusmaal ja Belgias arvates 1. juulist samal aastal.[4]

Arreteeriti NKVD poolt 20. septembril 1940 ja hukati Tallinnas 23. juunil 1941.[1] Teistel andmetel hukati 29. juunil.[2]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõja teenete eest anti Lauritsale II liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusrist ning Läti Karutapja III järgu orden.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

23. juunil 2010 avati Tõhelas Lauritsa sünnikodus Mätta talus temale mälestusmärk.[5]

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Lauritsale kuulus Mätta talu Männikuse külas Tõstamaa vallas[6]

Abikaasa alates 24. juunist 1920 Maria Laurits (sündinud Kangur, 1896–1981), tütar Naima Laurits (1921–1991) ja poeg Orm Laurits (1924–1999).

Karl-Johann Laurits oli korporatsioon Ugala vilistlane.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "INDIVIDUALS SENTENCED TO DEATH AND EXECUTED IN ESTONIA IN 1940–1941 BY DIFFERENT WAR TRIBUNALS" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 28. jaanuar 2016. Vaadatud 1. augustil 2013.
  2. 2,0 2,1 Eesti ohvitserid 1918-1940
  3. Politsei peavalitsuse ülem Karl Laurits, Kaja, nr. 51, 5 märts 1921 tr. 1
  4. Riigivanema käskkirjad kaitsevägede koosseisude paigutamise kohta 5. märts 1934 - 21. detsember 1934. ERA31.5.370
  5. "Tõhelas avatakse kolonel Lauritsa mälestusmärk" Pärnu Postimees, 20. juuni 2010
  6. "Pärnumaal põles maha kolonel K. Lauritsa talu". Rahvaleht nr 156, 6. juuli 1939, lk 5

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]