Neoon

Allikas: Vikipeedia
10





8
2
Ne
20,183
Neoon

Neoon (keemiline sümbol Ne) on keemiline element järjenumbriga 10.
Tal on kolm stabiilset isotoopi massiarvudega 20, 21 ja 22.

Keemilised omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Omadustelt on neoon väärisgaas. Ta on praktiliselt inertne. Laboratooriumis on saadud üks ühend fluoriga. Pole teada, kas seda looduses esineb.

Füüsikalised omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõõguv neoon

Ta kondenseerub temperatuuril 27,1 kelvinit ja tahkub temperatuuril 24,6 kelvinit.

Neoon on värvitu. Elektronlampides ja neoonlampides hõõgub ta punakas-oranžilt.

Neoon on väärisgaasidest heeliumi järel kõige kergem (väiksema tihedusega).

Külmutusvõime ruumalaühiku kohta on neoonil vedela heeliumi omast üle 40 korra suurem ja vedela vesiniku omast kolm korda suurem.

Tavaliste pingete ja voolutugevuste korral annab neoon haruldaste gaaside seas kõige intensiivsema elektrilahenduse.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õhus sisaldub teda normaalolukorras 0,0012 protsenti.

Rakendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neoonlampide punakas-oranži valgust kasutatakse laialdaselt neoonreklaamis. Sõna "neoon" kasutatakse selles seoses ka teiste gaaside puhul, mis annavad teisi värve.

Vedelat neooni kasutatakse ka odava krüogeense külmutusagensina. Enamikus rakendustes on ta odavam külmutusagens kui heelium.

Neooni kasutatakse veel:

Heeliumi ja neooni kasutatakse heelium-neoonlaseris.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neooni avastasid William Ramsay ja Morris Travers 1898. Element sai nime kreeka sõnast neos 'uus'.

Keemiliste elementide perioodilisussüsteem
Metallid Poolmetallid Väärisgaasid Mittemetallid Leelismetallid Leelismuldmetallid Lantanoidid Aktinoidid
Heelium - Neoon - Argoon - Krüptoon - Ksenoon - Radoon