Voyageri programm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kunstniku kujutis Voyageridest ja nende uuritud planeetidest

Voyageri programm on Ameerika Ühendriikide kosmoseprogramm, mille raames saadeti Päikesesüsteemi uurima kaks kosmosesondi, Voyager 1 ja Voyager 2.[1] Sondid startisid 1977. aastal, et uurida Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni.[2] Esialgu pidid sondid ainult planeete uurima, kuid mõlemad sondid on oodatust paremini vastu pidanud ja seetõttu on programmi kolm korda pikendatud ja esialgseid eesmärke muudetud. Voyager 1 ja 2 on tänaseni töökorras ja uurivad nüüd tähtedevahelist ruumi.[3] NASA teadlaste arvutuste kohaselt peaksid programm kestma 2025. aastani[4], sest pärast seda on sondide raadiosignaalid Maale jõudmiseks liiga nõrgad.

Andmeid uurivate teadlaste sõnul sisenes Voyager 1 25. augustil 2012 tähtedevahelisse ruumi ja on seega kaugeimale jõudnud kosmoseaparaat inimkonna ajaloos.[5] Voyager 1 liikub Päikese suhtes kiirusega 17 km/s. Detsembris 2018 teatas NASA, et 5. novembril 2018 sisenes ka Voyager 2 tähtedevahelisse ruumi.[6][7]

Voyageride pildid ja kogutud andmed on andsid uut infot kõigi nelja hiidplaneedi kohta. Jupiterist möödudes pildistasid sondid selle pilvkatet ja torme ning avastasid, et Io on vulkaaniliselt aktiivne. Saturni uurides avastati selle ümber tiirlemas väiksemad rõngakesed. Voyager 2 tuvastas Uraanil magnetvälja ja avastas kümme uut kaaslast. Neptuunist möödudes tuvastas Voyager 2, et sellel on kolm rõngast, magnetväli ja virmalised ning avastas kuus uut kaaslast. Voyager 2 on seni ainus kosmoseaparaat, mis on külastanud Uraani ja Neptuuni.[8]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]