Vääveldioksiid

Vääveldioksiid (keemiline valem SO₂) on ühest väävli ja kahest hapniku aatomist koosneva molekuliga oksiid, molaarmassiga 64,06 g/mol.

Vääveldioksiid on normaaltingimustel värvitu gaas. Sellel on terav lõhn, mida võib tunda näiteks tuletiku süütamisel.^[1]

Vääveldioksiid tekib väävli ja sulfiidide põlemisel. Vääveldioksiid on happeline oksiid. Vees lahustudes moodustab väävlishappe (H₂SO₃).^[2] Õhkkonnaga lahustudes moodustab tilgad, mis peegeldavad osa päikesekiirgusest kosmosesse, panustades seeläbi Maa temperatuuri jahenemisse^[3].

Vääveldioksiidi tekib nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tulemusena. Peamiseks vääveldioksiidi allikaks on vulkaanid, nende arvele langeb umbes pool loodusliku tekkega vääveldioksiidist^[4]. Lisaks tekib teda metsatulekahjude, ainevahetuse ja kütuse tarvitamise^[3] käigus. Kõik fossiilkütused sisaldavad väikeses koguses väävlit, mistõttu moodustub vääveldioksiid nende põletamisel.^[1] Vääveldioksiidi leidub ka kosmoses, eriti Veenuse ja Jupiteri kuu Io atmosfääris.

Vääveldioksiid on inimesele mürgine ning teda peetakse üheks olulisemaks saastegaasiks. Vihmapiiskades lahustunud vääveldioksiid põhjustab happesademeid. Inimesele ohutuks vääveldioksiidi kontsentratsiooniks õhus loetakse 0,03 ppm.^[5]

2020. aastal vähenes vääveldioksiidi heide umbes 80% võrra.

Vaata ka

Viited

1 2 Schlager, N., Weisblatt, J., Newton D. E. & Montney, C. B. (2006). Chemical Compounds. U·X·L. Lk 819. ISBN 1414401507
↑ Karik, H. & Truus, K. (2003). Elementide keemia: ülikooliõpik anorgaanilisest keemiast. Ilo. Lk 480. ISBN 9985574990
1 2 Yuan, Tianle; Song, Hua; Oreopoulos, Lazaros; Wood, Robert; Bian, Huisheng; Breen, Katherine; Chin, Mian; Yu, Hongbin; Barahona, Donifan; Meyer, Kerry; Platnick, Steven (30. mai 2024). "Abrupt reduction in shipping emission as an inadvertent geoengineering termination shock produces substantial radiative warming". Communications Earth & Environment (inglise). 5 (1): 281. DOI:10.1038/s43247-024-01442-3. ISSN 2662-4435.
↑ Schlager, N., Weisblatt, J., Newton D. E. & Montney, C. B. (2006). Chemical Compounds. U·X·L. Lk 821. ISBN 1414401507
↑ Schlager, N., Weisblatt, J., Newton D. E. & Montney, C. B. (2006). Chemical Compounds. U·X·L. Lk 822. ISBN 1414401507

[chemcomp819-1] 1 2 Schlager, N., Weisblatt, J., Newton D. E. & Montney, C. B. (2006). Chemical Compounds. U·X·L. Lk 819. ISBN 1414401507

[2] Karik, H. & Truus, K. (2003). Elementide keemia: ülikooliõpik anorgaanilisest keemiast. Ilo. Lk 480. ISBN 9985574990

[:0-3] 1 2 Yuan, Tianle; Song, Hua; Oreopoulos, Lazaros; Wood, Robert; Bian, Huisheng; Breen, Katherine; Chin, Mian; Yu, Hongbin; Barahona, Donifan; Meyer, Kerry; Platnick, Steven (30. mai 2024). "Abrupt reduction in shipping emission as an inadvertent geoengineering termination shock produces substantial radiative warming". Communications Earth & Environment (inglise). 5 (1): 281. DOI:10.1038/s43247-024-01442-3. ISSN 2662-4435.

[4] Schlager, N., Weisblatt, J., Newton D. E. & Montney, C. B. (2006). Chemical Compounds. U·X·L. Lk 821. ISBN 1414401507

[5] Schlager, N., Weisblatt, J., Newton D. E. & Montney, C. B. (2006). Chemical Compounds. U·X·L. Lk 822. ISBN 1414401507

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]