Päikeseplekk
Päikeseplekk ehk Päikese laik on tumedam, ümbrusest umbes 1000 kelvini kraadi võrra jahedam piirkond Päikese nähtaval pinnal (fotosfääris). Päikeseplekid on põhjustatud magnetilistest protsessidest Päikese fotosfääri ehk nähtava "pinna" all.
Päikeseplekkide arv ja suurus iseloomustavad Päikese aktiivsuse taset, nende hulk muutub Päikese 11-aastase aktiivsustsükli käigus oluliselt. Päikese aktiivsuse hindamisel kasutatakse traditsiooniliselt Wolfi arvuks nimetatavat süsteemi.
Sarnaselt Päikesega on plekid ka paljudel teistel tähtedel, kuid erinevalt Päikesest võivad need olla väga suured, kattes suure osa tähe ühest poolkerast.
Regioonide nummerdamise süsteem
[muuda | muuda lähteteksti]Individuaalseid päikeselaike ei nummerdata ega registreerita, küll aga peetakse arvestust päikeselaikude kogumike üle. Neid nimetatakse Päikese aktiivseteks regiooniteks ja neile antakse numbrid sellises järjekorras, nagu nad Päikese Maa-poolsel kettal nähtavale ilmuvad. Näiteks "AR5128" tähendab "aktiivne regioon number 5128".[1][2] Päikese aktiivseid regioone hakati loendama 5. jaanuaril 1972. 14. juunil 2002 jõuti nende loendamisega arvuni kümme tuhat. Praktilistel põhjustel jätkati regioonide üles tähendamist neljakohaliste arvudena, näiteks "aktiivse regiooni number 10030" kirjutati üles kujul "AR0030".[2] Enne, kui aktiivne regioon saab järjekorranumbri, peab selle vaatlust kinnitama vähemalt kaks observatooriumit.[2] Päike teeb ühe täispöörde ligikaudu 27 päeva jooksul (ekvaator pöörleb kiiremini kui poolused), seega võib üks ja sama regioon olla vaadeldav mitu korda. Iga kord, kui regioon ilmub päikesekettal uuesti nähtavale, antakse sellele uus number.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "APOD: 2002 August 1 - Sunspots and Solar Active Regions". apod.nasa.gov. Vaadatud 25. detsembril 2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Questions and Answers". hesperia.gsfc.nasa.gov. Vaadatud 25. detsembril 2023.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Päikeseplekk |
- Jaan-Juhan Oidermaa. "Päikeseplekid võivad aastakümneteks kaduda". ERR Teadus, 16. september 2010