Xenophanes
Xenophanes (Ξενοφάνης, 570-480 eKr) oli Vana-Kreeka filosoof, poeet, ja ühiskonna ning religiooni kritiseerija.
Elu
[muuda | muuda lähteteksti]Xenophanes oli pärit Kolofonist, Jooniast. Ta filosofeeris erinevates Vahemerepiirkondades, eriti lõuna-Itaalia ja Sitsiilia Kreeka kolooniates, liikudes ühest linnast teise. Ta olevat olnud Archelaose õpilane ning Parmenidese õpetaja. Varem arvati ka et ta oli ka Elea Zenoni, Parmenidese kolleegi õpetaja ning seega ka lähedane Elea koolkonnale. Tänapäeval seda aga tõeks enam ei peata.
Filosoofia
[muuda | muuda lähteteksti]Xenophanese filosoofiast teame eelkõige tema luule kaudu, mida on aga säilinud ainult hilisemate kreeka autorite kirjanduslikes laenudes. Oma luules ta kritiseerib ja heidab nalja paljude kaasaegsete nähtuste ja ideede üle, nagu näiteks kreeka mütoloogia inimesekujuliste jumalate üle, ning pilab ka kreeklaste suurt austust sportlaste vastu.
Xenophanes hülgas, nagu ka Herakleitos, usu jumalatesse ning sellesse, et jumalad on inimesesarnased. Ta ütles, et Homeros teenis raha sellega, et valetas jumalate ja nende omaduste kohta. Inimese-sarnaste jumalate kohta ütles ta:
„"Kui härgadel ja hobustel ja lõvidel oleksid käed ja nad oskaksid kätega maalida ja teha asju nagu inimesed, siis hobused teeksid üllaste ratsude sarnaseid, härjad uljate härgade sarnaseid jumalakujusid ning iga liik kujusid oma kujutise järgi"“
– Xenophanes: Fragment 15
Selle asemel rääkis Xenophanes ühest jumalast, kes on abstraktne, universaalne, muutumatu, liikumatu ja ka alati ning kõikjal kohalolev. See jumal ei olnud inimesekujuline ega tal ei olnud ka mingeid inimlikke iseloomuomadusi ega nõrkusi. Jumal oli piirideta. Xenophanese mõtlemist peetakse panteistlikuks, ka peetakse teda esimeseks monoteistiks lääne filosoofia ajaloos.
Xenophanes kirjutas ka, et poeedid peaksid rääkima jumalatest ainult selliseid lugusid, mida saab ka ühiskondlikult rakendada. Hiljem võttis Platon sellesama idee omaks. Xenophanes uuris ka fossiile, ning jõudis nende põhjal järeldusele, et kunagi kattis vesi kogu maapinda. Tema epistemoloogiline arusaam oli, et on olemas absoluutne tõde, aga inimesed surelikena ei ole võimelised seda mõistma. Seetõttu saavad inimesed toetuda vaid hüpoteesidele. Võime käituda, nagu teame tõde, aga peame teadvustama endale, et on väga ebatõenäoline, et see, mida me teame, on ka tegelikult tõde. Selle idee võttis hiljem omaks Karl Popper ning see on ka kriitilise ratsionalismi alus.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- "Filosoofia ajalugu", I köide: antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tõlkinud Rudolf Kulpa. RK Teaduslik Kirjandus, Tartu 1947, lk 71–76