Vastand

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vastandid (vanakreeka keeles enantia, ainsuses enantion) on omavahel vastandlikkuse suhtes olevad asjad.

Vastandid on eelkõige teineteist välistavad omadused: nad ei saa olla korraga ning ühes ja samas suhtes ühe ja sama asja omadused. (Asi võib kasvada väikesest suureks või kahaneda suurest väikeseks, kuid ei saa olla korraga suur või väike. Asi võib olla võrreldes ühe asjaga suur ja võrreldes teise asjaga väike, kuid ei saa olla ühes ja samas suhtes suur ja väike.)

Aristoteles[muuda | muuda lähteteksti]

Aristoteles eristab Metafüüsika 5. raamatu 10. peatükis viis vastandite tähendust:

Vastanditeks nimetatakse [1] neid soo poolest erinevaid omadusi, mis ei saa olla koos ühes ja samas; [2] omavahel kõige erinevamaid asju, mis kuuluvad ühte ja samasse sukku; [3] omavahel kõige erinevamaid asju, mille kohalolek on võimalik ühel ja samal kandjal; [4] teineteisest kõige erinevamaid asju selle juures, mis kuulub ühe ja sama võime juurde; [5] seda, mille erinevused on kõige suuremad kas üldse, liigi poolest või soo poolest. Kõike ülejäänut nimetatakse vastandiks kas sellepärast et tal on osutatud vastandid, või sellepärast, et ta on võimeline neid endasse võtma, või sellepärast, et ta on võimeline neid tegema või kannatama, või ta tõepoolest teeb või kannatab, kaotab või omandab, omab või ei oma neid. (1018 26 ja järgmised)

Aristotelese raamatu Kategooriad 10. peatükis öeldakse nii:

Edasi, vastandid (kui on olemas võime neid vastu võtta) võivad teineteiseks üle minna, kui just millegi pole loomu poolest omane miski üks, näiteks tulele olla kuum; tõepoolest, ka terve võib haigestuda, ja valge võib saada mustaks, ja külm soojaks, ja täpselt samuti muutuda heast halvaks ja halvast heaks. Sest kui suunata halb inimene heale tegevusele ja vestlustele, siis ta astub kas või väikese sammu paremuse poole. Ja kui ta kord astub väiksegi säärase sammu, siis ta võib ilmselt kas täiesti muutuda või saavutada väga suurt edu. Tal on järjest kergem kalduda voorusele, kui tühine esimene samm ka polnud; sellepärast on loomulik, et ta saavutab suurt edu. Ja kui see pidevalt jätkub, viib see teda lõpuks vastandliku seisundini, kui aeg teda ei takista.

11. peatükk jätkab:

Heale vastandub paratamatult kuri. Seda näitab induktsioon igal üksikjuhul; näiteks tervisele vastandub haigus, vaprusele argus, ja samamoodi teistel juhtudel. Kuid kurjale vastandub mõnikord hea, mõnikord aga kuri; tõepoolest, puudusele, mis on kuri, vastandub ülemäärasus, mis samuti on kuri; täpselt samuti vastandub mõõdukus, mis on hea, nii esimesele kui ka teisele. Ent seesugust vastandit võib näha üksnes vähestel juhtudel, enamasti aga vastandub kurjale hea.

Edasi, kui on üks vastanditest, siis ei pea tingimata olema ka teine. Kui kõik on terved, siis peab olema tervis, haigus aga mitte; täpselt samuti, kui kõik on valge, peab olema valgesus, mustus aga mitte. Edasi, kui see, et Sokrates on terve, on vastandlik sellele, et Sokrates on terve, ja mõlemad ei saa ühel ja samal ajal olla omased ühele ja samale, siis kui on kohal üks neist vastanditest, siis teine ei saa olla: juhul kui Sokrates on terve, ei saa Sokrates olla haige.

Selge on ka see, et loomu poolest kuuluvad vastandid selle juurde, mis on liigi või loogika poolest samased: haigus ja tervis on eluka kehas, valgesus ja mustus lihtsalt kehas, õiglus ja ebaõiglus aga inimese hinges.

Teisest küljest, kõik vastandid peavad kuuluma kas ühte ja samasse sukku või vastandlikesse sugudesse või on nad ise sood. Tõepoolest, valge ja must kuuluvad ühte ja samasse sukku (sest nende sugu on värv), õiglus ja ebaõiglus vastandlikesse sugudesse (sest ühe sugu on voorus, teisel pahe), ning hea ja kuri ei kuulu mingitesse sugudesse, vaid on ise muu sood.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]