Absoluut

Allikas: Vikipeedia

Absoluut on filosoofias see, mille olemasolu ei sõltu millestki muust ning mis seetõttu on kõigest muust sõltumatu ja eneseküllane.

Absoluudiks peetakse sageli maailmatervikut või Jumalat. Absoluut on määramatu ja täiuslik.

Absoluut on kõige olema viimne alus (nagu Platonil hüve idee) või iseenese põhjus causa sui).

Absoluut on absoluutne, kuivõrd tema olemasolu ei vaja suhet millegi muuga. Näiteks on kõik Jumala loodud relatiivsed, Jumal aga absoluutne.

Ka inimese unnetus Jumalast saab olla ainult relatiivne ega anna absoluutset tõde. Absoluutne tõde ei tohiks sõltuda selle avastamise ja sõnastamise tingimustest; teaduslik tõde aga on sõltuv vähemalt inimese võimetest.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba Aquino Thomas nimetas Jumalat absoluutseks.

Nicolaus Cusanus nimetas Jumalat absoluudiks (absolutum).

Ka Gottfried Wilhelm Leibniz nimetas Jumalat absoluutseks. Christian Wolfi järgi on absoluut "see asi, mille tegelikkuse alus on temas endas ning mis on seega säärane, et pole võimalik, et teda poleks"; ta on iseseisev olend, mis on kõikidest asjadest sõltumatu.

Hegelil on absoluudiks iseendale tegelikkust andev idee (mõistus). Absoluut (absoluutne idee) on täielikult realiseerunud idee. "Absoluut on üldine ja üks idee, mis 'otsustusi tehes erilisestab end määrsatletud süsteemiks määratletud ideedest, mis aga on ainult ühte ideesse, oma tõesse tagasiminemine." ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 213) Absoluut on ühest küljest ontoloogiline lähtekoht, mis iseennast teisendab, ja teisest küljest, vaimu isearengu lõpp-punkt. Läbi kunsti, religiooni ja filosoofia realiseeruv absoluutne vaim lepitab teadvuse pärast selle mateeriasse võõrandumist iseendaga.

Schopenhaueril on absoluudiks tahe, kuna ilma tahteta ei eksisteerigi maailma.

Marksismis-leninismis on absoluudiks mateeria.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]