Nigol Andresen: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Oktav (arutelu | kaastöö)
40. rida: 40. rida:
* [[Lea Tormis]], "Teatriuuendusest teatriuuenduseni, tulevikutungi kannustusel: Nigol Andresen 100 (1899-1985)" (Nigol Andresen teatrikriitikuna) – aastaraamatus "Teatrielu 1999", Tallinn [[2001]], lk 403–427
* [[Lea Tormis]], "Teatriuuendusest teatriuuenduseni, tulevikutungi kannustusel: Nigol Andresen 100 (1899-1985)" (Nigol Andresen teatrikriitikuna) – aastaraamatus "Teatrielu 1999", Tallinn [[2001]], lk 403–427
* [[Piret Lotman]], "Nigol Andresen ja Eesti raamatukogud sõjajärgsel ajal" – [[Tuna]] [[2007]], nr 4, lk 78–85
* [[Piret Lotman]], "Nigol Andresen ja Eesti raamatukogud sõjajärgsel ajal" – [[Tuna]] [[2007]], nr 4, lk 78–85
* [[Sirje Olesk]], "Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik [[Ain Kaalep]]i ja Nigol Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975" – samas, lk 103–122 (järgneb).
* [[Sirje Olesk]], "Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik [[Ain Kaalep]]i ja Nigol Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975" – samas, lk 103–122; järg: [[2008]], nr 1, lk 113–128


== Välislingid ==
== Välislingid ==

Redaktsioon: 8. aprill 2008, kell 00:33

Nigol Andresen (2. oktoober 1899 Haljala vald24. veebruar 1985 Tartu) oli eesti kirjanik, luuletaja, tõlkija ja poliitik.

Aastal 1918 lõpetas Andresen Rakvere Õpetajate Seminari.

Andresen oli vasakpoolse maailmavaatega haritlane, kes pettus aja jooksul üha enam Eesti Vabariigis ning osales mitmete vasakpoolsete erakondade ridades ka poliitikas. Vaikival ajastul määrati talle mitmel korral riigivastase agitatsiooni eest trahve. Siiski ei soovinud Andresen ilmselt Eesti liitmist Nõukogude Liiduga, tema ideaaliks oli pigem euroopalik sotsiaaldemokraatia.

1940. aastal määrati Andresen Nõukogude okupatsioonivõimude poolt Johannes Varese valitsuse välisministriks. Ta isegi tunnistas, et tal pole sel alal mingeid kogemusi, ent Andrei Ždanovi käsku tuli kuulata. Ministrina vallandas Andresen Eesti Panga presidendi Jüri Jaaksoni, kuna too keeldus välismaal asuvaid Eesti kullavarusid Nõukogude Liidule üle andmast. Kui Eesti Nõukogude Liidu poolt annekteeriti, sai Andresenist 28. augustil 1940 hariduse rahvakomissar.

1941. aastal põgenes ta Venemaale ning oli üks Jaroslavli kunstiansamblite peainitsiaatoreid. Pärast sõda Eestisse tagasi tulles töötas Andresen 19461949 Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjana, siis aga sattus "kodanlike natsionalistide" nimekirja ning 1951 anti ta kohtu alla. Andresenile määrati ränk vanglakaristus, 25+5 aastat, ent reaalselt kandis ta sellest vaid neli. Hiljem rõmbus ta avalikust elust tagasi.

Andreseni äi oli Mihkel Martna, eesti sotsialistliku liikumise algatajaid.

Teosed

Bibliograafia

Kirjandus

Välislingid