40 kiri

"Avalik kiri Eesti NSV-st" on 28. oktoobriga 1980 dateeritud ja nädal hiljem teele pandud kiri, millega 40 allakirjutanud haritlast püüdis kaitsta venestamise ajal eesti keelt ja mõne nädala eest massimeeleavaldustega välja astunud koolinoori okupatsioonivõimude omavoli eest. See oli katse astuda avalikku poliitilisse dialoogi ainuvõimutseva NLKP osakonna, EKP-ga.

Eesti üldsus hakkas pöördumist allakirjutanute arvu järgi nimetama 40 kirjaks.

Allakirjutajad

Priit Aimla, Kaur Alttoa, Madis Aruja, Lehte Hainsalu, Mati Hint, Fred Jüssi, Aira Kaal, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste, Toomas Kall, Jaan Kaplinski, Peet Kask, Heino Kiik, Jaan Klõšeiko, Kersti Kreismann, Alar Laats, Aare Laht, Andres Langemets, Marju Lauristin, Peeter Lorents, Vello Lõugas, Endel Nirk, Lembit Peterson, Arno Pukk, Rein Põllumaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Tõnis Rätsep, Ita Saks, Aavo Sirk, Mati Sirkel, Jaan Tamm, Rein Tamsalu, Andres Tarand, Lehte Tavel, Peeter Tulviste, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding, Aarne Üksküla

Levik

Läkitus oli adresseeritud ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija. Ükski neist ei avaldanud seda. Samuti ei käsitlenud "40 kirja" ükski teine Nõukogude Liidus ilmuv väljaanne.

Eestis levis kiri kiiresti ja ulatuslikult omakirjastuslikul teel.

Välismaal ilmus kiri esmest korda 10. detsembril 1980 Eesti Päevalehes Stockholmis, järgmisel aastal ka pagulasajakirjas Tulimuld 1981, nr. 4. Hiljem levitati kirja ka inglise keeles.

Eesti üldsuseni jõudis kirja tekst eeskätt välisringhäälingu saadete kaudu. Vabadusraadio Münchenist avaldas kirja oma saateis täies mahus kõigepealt 11. detsembril 1980 ja kordas hiljem ka teistes keeltes. Ameerika Hääl Washingtonist tegi üksikasjaliku ülevaate 23. detsembril 1980, kusjuures kirja ettelugemise ajaks peatati Tallinnas jaama segajate töö. Enamik "40 kirja" käsikirjalistest koopiatest olid mahakirjutused eetrist.

Kirja tõlkis inglise keelde Jüri Estam (mitte Jüri Estam ja Jaan Pennar ühiselt, nagu on mõnel pool märgitud).

Eestis ilmus kiri esimest korda ajakirjas Vikerkaar (1988, nr 7) koos Rein Ruutsoo ja Lembit Valdi kommentaaridega.

Vastumeetmed ja sanktsioonid

Novembris 1980 algasid Eesti NSV valitsusvõimude, täpsemalt EKP Keskkomitee vastumeetmed 40 kirjale: allakirjutanuid üritati mõjutada vestlustega töökohal, parteikomitees või -algorganisatsioonis ja ülekuulamistega KGB-s või prokuratuuris, et nad loobuksid allkirjadest. Enamik mõjutatutest survele ei allunud. (Vt. Sirje Kiini, Rein Ruutsoo, Andres Tarandi raamat "40 kirja lugu")

Jaan Kaplinski kui ühe oletatava autori juures korraldas KGB novembri algul läbiotsimise.

Neli läkitusele allakirjutanud haritlast vallandati.

Muid kannatusi "Avalik kiri Eesti NSV-st" ühelegi autorile ei toonud.

Hiljem püüdsid võimurid üles võtta ka 40 kirja välismaale toimetanute jälgi, kuid algatatud kriminaalasjas ühtki süüdlast vastutusele võtta ei õnnestunud.

Mõju

Neljakümne kirja järelmid olid kaugeleulatuvad: sõnastades mõõdukalt Eesti haritlaskonna erimeelsuse kehtiva ühiskondlik-poliitilise korraga, tõstis 40 kiri eestlaste moraali ja tugevdas rahva sidet oma kultuurieliidiga.

Kaasaegsete poliitikavaatlejate (näiteks sovetoloog Jaan Pennar) ja isegi kommunistlike ajaloolaste (näiteks Olaf Kuuli) hinnangul oli 40 kirja lugu EKP Keskkomiteele valus löök ja sundis võõrvõime leevendama Eesti venestamise poliitikat.

Katkendeid 40 kirjast

"Eestlaste ebakindlust oma tuleviku suhtes on põhjustanud järgmised asjaolud:

• eesti elanikkonna kiire osakaalu vähenemine, eriti Tallinnas, kus eestlased on muutumas vähemusrahvuseks; /---/
• eesti keele kasutamise piiramine asjaajamises, olmes, teaduses jm. Seda tendentsi iseloomustavad näiteks eesti keelt ja kirjandust käsitlevate väitekirjade kohustuslik esitamine vene keeles /---/;
• eestikeelse ajakirjanduse ja paljude raamatute, eriti rahvuskultuurile oluliste teoste muutumine raskesti kättesaadavaks, rahvuslike teaduste arengu ilmne pidurdatus;
• ülepingutatud ja oskamatu propagandakampaania vene keele õpetamiseks koolides ja lasteaedades, ajalooõpetuses esinev venelaste osa eriline rõhutamine teiste rahvuste arvel; /---/
• tööstuse ekstensiivse arengu üleforsseerimine üleliiduliste ministeeriumide poolt, pööramata küllaldast tähelepanu sellega kaasnevatele ökoloogilise tasakaalu rikkumisele;
• kakskeelsuse propageerimine ühepoolselt eestlaste hulgas, millele ei vasta midagi samaväärset muulaste seas – see süvendab eestlastes tunnet, et nende emakeelde suhtutakse kui teisejärgulisse keelde /---/;
• juhtivatele ja rahvuskultuuriprobleemidega tegelevatele ametikohtadele inimeste määramine, kellel ei ole piisavalt teadmisi eesti kultuurist ega huvi selle vastu."

Kirjandus

• Sirje Kiin, Rein Ruutsoo ja Andres Tarand 1990. 40 kirja lugu. Tallinn: Olion. ISBN 5-450-01408-2
• Toomas Haug, 40 kiri ja Tolstoi brošüür. Kas 40 kiri on inspireerinud Jaan Krossi? (40 kiri ja Jaan Krossi romaan "Professor Martensi ärasõit") – Eesti Ekspress 3. august 1990, nr 29 (44), lk 4
• Rein Ruutsoo, Tartu ülikool ja 40 kiri: kodanikuühiskond Eestis ja vastupanu strateegiad – "Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi materjale" (Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, nr 31), Tartu, 2001, lk 144–181 (bibliograafia lk 178–181)
• Andres Tarand. Kiri ei põle ära: päevaraamat 1980 - .... Eesti Päevalehe Kirjastus: 2005 ISBN 9985-9662-1-X

Vaata ka

• Venestamine
• 1980. aasta koolinoorte meeleavaldused - 22. septembril ja 1. oktoobril.
• Propeller

Välislingid

• Avalik kiri Eesti NSVst ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija – tekst postimees.ee-s

• Andres Langemets, "Kiri", Maaleht, 8. detsember 2005
• Rein Kordes, "Sahinad ajalookoridorides", III osa, Kesknädal, 28. november 2001
• Urmo Kübar, "Hirmu ja kahtlustega sündinud kiri", Eesti Päevaleht 28. oktoober 2000
• Rein Ruutsoo, "Neljakümne kiri ja ühistundeta vabariik", Eesti Ekspress, 23. november 2000
• Lauri Vahtre, "VASTUKAJA", Eesti Ekspress, 30. november 2000
• Lauri Vahtre, "Ajaleht Pravda ja 40 keisri hullu", Postimees, 28. oktoober 2005
• Sirje Kiin, "Poliitiline autobiograafia"