Pinge (elekter)

Suuruse nimi	pinge, potentsiaalide vahe
Suuruse tähis	U, varutähis V
SI ühiku nimi	volt
SI ühiku tähis	V

Pinge on füüsikas ja elektrotehnikas kasutatav füüsikaline suurus, mis iseloomustab kahe punkti vahelist elektrivälja potentsiaalide erinevust ning määrab ära, kui palju tööd tuleb teha ühiklaengu ümberpaigutamiseks ühest punktist teise:

${U}={\frac {A}{Q}},$

kus Q on positiivne punktlaeng ja A on töö, mille elektriväli teeb selle laengu ümberpaigutamiseks. Seega on elektripinge skalaarne suurus.

Elektrivälja kahe mõõtepunkti vaheline pinge langeb enamasti kokku nende punktide potentsiaalide vahega, kuid ei võrdu süsteemi alguses ja lõpus mõõdetava pingega.

Elektriahela pinged sõltuvad ahelale toimivatestelektromotoorjõududest, samuti ahela parameetritest ja seaduspärasustest ( alalispinge korral näiteks Ohmi seadus).

Pinge mõiste võttis 1776. aastal kasutusele inglise füüsik Henry Cavendish, kes uuris elektrinähtusi ja elektrilaengute jagunemist.

Elektrotehnikas on pinge elektriahelate ja -seadmete üks tähtsamaid tunnussuurusi. Eristatakse alalispinget (püsiva polaarsusega) ja vahelduvpinget (vahelduvasuunalise polaarsusega). Elektrisüsteemides kasutatakse ka mõisteid väikepinge (vahelduvpinge kuni 50 V, alalispinge kuni 120 V), madalpinge (kuni 1 kV) ja kõrgepinge (pinge üle 1 kV). Madalpingevõrgu nimipinge on 230 V (faasijuhi ja neutraaljuhi vahel).

Pinget mõõdetakse voltmeetriga.

20. sajandi alguse eestikeelses tehnikakirjanduses oli pinge asemel kasutusel pinevus.

Vaata ka

• Alalispinge
• Vahelduvpinge
• Nimipinge
• Pingelang
• Primaarpinge
• Sekundaarpinge