Magnetvoog

Allikas: Vikipeedia
Iga punkti pinnal võib seostada suunaga, mis on pinnaga risti ja mida nimetatakse pinna normaaliks. Normaalisuunaline magnetvoog selliste punktide ümbruses – üliväikestel pinnaelementidel − moodustab osa magnetvoost
Magnetvoog läbi ringikujulise pinna (magnetvälja on kujutatud pinda läbivate jõujoontega)

Magnetvoog (tähis Φ) on füüsikaline suurus, mis väljendab mingit pinda läbiva magnetvälja määra.

Magnetvoog on skalaarne suurus, mille mõõtühik SI-süsteemis on veeber (Wb). Vastav ühik CGS-süsteemis on maksvell (Mx): 1 Mx = 10−8 Wb.

Arvutus[muuda | muuda lähteteksti]

Magnetvoog Φ läbi pinna on võrdeline magnetilise induktsiooniga B (magnetvälja tihedusega) ja läbitava pinna suurusega A:

Φ = B × A,

kusjuures pind on magnetväljaga risti (nagu vasakpoolsel joonisel).

Juhul kui magnetvälja jõujoonte nurk β pinna suhtes erineb 90 kraadist, siis pinda läbiv magnetvoog väheneb seda enam, mida väiksem on langemisnurk:

Φ = B × A × cos β.

Üldjuhul, kui on tegemist muutuva magnetvooga läbi suvalise kujuga pinna , siis arvutatakse magnetvoog pindintegraalina:[1]

kus

on magnetilise induktsiooni projektsioon pinnaelemendi normaalil;
on üliväike pinnaelement, mille ulatuses võib lugeda magnetvoo konstantseks.

Magnetvoog läbi suvalise kinnise pinna on null.

Kolme keeruga pooli pindala, millega magnetvoog aheldub

Aheldusvoog[muuda | muuda lähteteksti]

Kui magnetvoog läbib mitut vooluahela keerdu, siis on sellise ahela (induktiivpooli) üldine magnetvoog võrdne ühe keeruga ahelduva (seda keerdu läbiva) magnetvoo Φ ja keerdude arvu w korrutisega. Pooli keerdudega ahelduvat koguvoogu nimetatakse aheldusvooks Ψ:[2]

Ψ = w × Φ.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]