Elektromotoorjõud

Allikas: Vikipeedia

Elektromotoorjõud (lühend emj) on põhjus, mis tekitab ja säilitab vooluringis (s. o kinnises juhtivas kontuuris) elektrivoolu. Elektromotoorjõud E on võrdne tööga W, mida teevad kõrvaljõud, s.t mitte-elektrilise päritoluga energiaallikad, elektrilaengu q ümberpaigutamiseks kogu vooluringi ulatuses:

E = \frac{W}{q}.

Elektromotoorjõu mõõtühik on volt. Elektromotoorjõud on 1 volt, kui 1 kuloni suuruse laengu ümberpaigutamiseks vooluringis tehakse 1 džaul tööd.

Elektromotoorjõu mõistet kasutatakse peamiselt seoses elektromagnetilise induktsiooniga ja elektrokeemiliste vooluallikatega.

Vooluallika elektromotoorjõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vooluallika emj on võrdne tema klemmipingega (s.t väljundotste-vahelise pingega) juhul, kui allikas pole ühendatud vooluringi.

Vooluringi ühendatud vooluallika klemmipinge on alati väiksem tema elektomotoorjõust allika sisetakistusel tekkiva pingelangu võrra. Vastavalt Ohmi seadusele avaldub vooluringi ühendatud allika klemmipinge valemiga

U = E ‒ IR0,

kus

U - allika klemmipinge voltides (V);
E ‒ allika elektromotoorjõud voltides (V);
I ‒ vooluringis kulgev vool amprites (A);
R0 ‒ allika sisetakistus oomides (Ω).

Oskussõnadest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Termin ’elektromotoorjõud’ võib tekitada segadust, sest määratluse kohaselt pole ju tegemist jõuga (mille ühik on njuuton), vaid tööga (töö ja energia ühik on džaul). Seepärast on kasutusele võetud mõiste sisu täpsemalt väljendavaid oskussõnu, nagu allikapinge (ka allikpinge), tühijooksupinge (saksa k Leerlaufspannung) ja avaahelapinge (inglise k open-circuit voltage).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]