Elektrostaatiline induktsioon

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Electroscope showing induction.png
Elektromagnetism
VFPt Solenoid correct2.svg
Elekter - Magnetism

Elektrostaatiline induktsioon on füüsikaline nähtus, kus elektrilaenguga keha mõjutab laengute paiknemist läheduses olevates kehades – neis toimub laengute ruumiline nihe. Elektrijuhtide korral nihkuvad seejuures liikuvad laengukandjad, enamasti elektronid, vastastikuste jõudude tasakaalustamiseks juhi pinnale. Dielektrikus liikuvad laengud puuduvad, küll aga on aatomid ja molekulid võimelised polariseeruma, kusjuures nihkuvad elektrilaengud nendes endis.

Elektrostaatiline induktsioon võimaldab seega kehale elektrilaengut ilma vahetu kokkupuuteta üle kanda ehk keha elektriseerida, elektriliselt laadida. Elektrostaatilise induktsiooni on nimetatud ka elektrostaatiliseks influentsiks ja mõjuelektriks.[1]

Teatavast (Coulomb'i seaduse kohaselt) ühenimelised elektrilaengud (+/+ või –/–) tõukuvad üksteisest eemale ja erinimelised laengu (+/–) tõmbuvad üksteise poole. Kui elektrit juhtivale kehale (näiteks joonisel elektroskoobi metallvarda otsas olevale kettale) lähendada klaaspulk, millele on hõõrumise teel antud positiivne laeng, siis tõmbab see metalli juhtivuselektrone kui negatiivse laengu kandjaid enda poole. Tulemusena saab varda ülemine osa negatiivse laengu ja alumine osa muutub seetõttu positiivsemaks (mida näitab fooliumiribade eemaldumine teineteisest). Elektrilise mõjuvälja eemaldamisel paigutuvad laengud ümber, nii et taastub esialgne neutraalne olek.

Elektrostaatilise induktsiooni nähtusel põhinevad mitmed elektrotehnika algusaegade staatilise elektrilaengu tekitamise seadmed, nagu näiteks elektrofoor ja elektrostaatilise generaatori mitmed erikujud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ENE 2. köide, 1987

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]