Venemaa eestlased

Venemaa keisririik 1886. aasta piirides

Artikkel Eestlased Venemaal annab ülevaate kahe naaberriigi, Eesti ja Venemaa, vahel toimunud elanikkonna rahumeelsest ja ka sunnitud ümberasumisest ja eestimaalaste (väliseestlaste) tegevusest Venemaal ja Nõukogude Liidus läbi aegade.

Ajalooliste sidemete alguseks võib lugeda Venemaa territooriumil esmaste riiklike moodustustiste tekkimist: Pihkva vürstiriik, Novgorodi vabariik ja Kiievi-Vene suurvürstiriik ja eesti alade ühendamist Rooma paavstile alluvate piiskoppide ja paavstile formaalselt alluva Mõõgavendade ordu poolt 13. sajandil.

"Keisri ihuarsti dr. Philipp Karelli portree", Johann Köler 1886

Johann Köler – autoportree (1859)

Jaani kirik XX sajandi alguses

Eestlased Peterburis

Eestimaaga piirneva Peterburi piirkonnaga, kui suurlinna ja kultuurikeskusega olid eestlastele eriti tihedad sidemed. Pärisorjuse tõttu puudus eestlastel võimalus lahkuda iseseisvalt elukohtadest enne 1816. aasta talurahvaseadust. Üldjuhul Peterburis lihttöid (kutsarid ja teenrid ja majateenijated) tegevate eestlaste kõrval on silmapaistvamad eesti päritoluga isikud, patriootlikud haritlased: Philipp Karell, Johann Köler, Friedrich Nikolai Russow, kellest 1850. aastate lõpul tekkis nn. Rahvasõprade ehk Peterburi patriootide ring, tänu kellele jõudis 1862 Peterburi naasnud ja rühma liidriks tõusnud Johann Köleri eestvedamisel Eesti talurahva hulgas tekkinud sotsiaalmajanduslik liikumine oma palvekirjadega ka Venemaa keisri ette.

Massilise Peterburi koloonia organiseerumise alguseks võib pidada esimese eestlaste organisatsiooni Püha Johannese ehk Peterburi Jaani koguduse rajamist 1839. aastal. Enne oma kiriku ehitamist kasutas eesti kogudus Kolomna linnaosas Dronjannõi põiktänavas (Дровянный переулок) asunud hoonet kirikuhoonena. 1844. avati pastor Cornelius Laalandi eestvõttel 4-klassilise eesti algkool ja ehitati kogudusele aastatel 1859/1860 Peterburi Jaani kirik, mis kujunes eestlaste identiteedi põhiliseks aluseks Peterburis. Kiriku eesti koguduse arv oli ca 24 000.

Peterburi eestlaste ca 5000 pealisena loendatud koloonia hakkas vähehaaval kasvama 1860.-ndatel ja kasv hoogustus järgnevatel aastakümnetel seoses Venemaa ja eelkõige Peterburi tööstusliku arenguga (Balti raudtee ehitamisega Peterburini ja linnas tööstuse arenguga, mis vajas töölisi (Putilovi tehas, Peterburi Balti laevatehas(ru),Uus Admiraliteedi laevatehas jne)).

Pärast keiser Aleksander III poolt Läänemere provintsides alustatud venestamist omandasid eestlased tänu ministeeriumikoolides omandatud vene keele oskusele võimaluse jätkata haridusteed kõigis Venemaa kõrgkoolides, kuid suurem arv eesti üliõpilasi jätkas siiski õpinguid eestilähedases Peterburis. Eestlaste õppimise ja järgneva erialase töö leidmine oli piiratud saksa valitseva rüütelkonna poolt. Eesti ülipilaste poolt asutati ärkamisajal Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts (1880) ja eesti kogukonna poolt Eesti Heategev Selts (1880), Karskusselts "Ustavus, Peterburi spordiselts "Kalev", hiljem ka eestikeelne ajaleht Peterburi Teataja (1909).

Rahvaloenduse andmetel elas Peterburis 1890. aastal 7431 ja 1897. aastal 12238 eestlast, 1884. aastal kuulus Jaani kogudusse ca 11000 liiget, kuid nende hulka kuulusid ka perifeersete asunduste elanikud. 22. augustil 1884. aasta “Eesti Postimehe” andmetel elas Peterburis koguni 45-50000, ja teistel andmetel elas seal ca 50000 eestlast ka 1908 ja 1917 aastal. Võib arvata et suur osa eestlasi elas Peterburis end arvele võtmata, kusjuures eestlaste arv kasvas põhiliselt 20. sajandi alguses. Enne I maailmasõda pidi eestlasi seal olema oluliselt üle 50000 elaniku.

1894. aastal tekkis Peterburi Kolomna linnaossa ka eestikeelne õigeusu kogudus, mille eesotsas oli preester Paul Kulbusch, kellele ehitati 1903–1904 Püha Issidori Kirik.

Peterburis tegutsesid 20. sajandi alguses eesti haritlased: Peeter Hellat, Arthur Lossmann, Ludvig Puusepp, August Timus, Amandus Adamson, Hans Kuusik, August Vallner, Ottomar Maddison.

1926. aasta rahvaloenduse ajal asus Petrogradi oblastis - (Luga rajoonis, Oranienbaumi rajoonis, Jamburgi rajoonis, kus oli ligi 130 kolhoosi u 22 000 eesti rahvusest elanikku.

Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu (1/3 talurahvast oli maata) rändasid eestlased massiliselt välja Ameerikasse ja Venemaa sisekubermangudesse ning Siberisse, kuhu aktiivne ümberasumine algas pärast 1861. aasta Stolõpini reforme.

1917. aastal elas väljaspool Eestit viiendik eestlastest (250 000), neist Petrogradis 50 000; 40% kõrgharidusega eestlastest töötas Venemaal. Venemaa Siberi osas elas ligi 40 000 eestlast, kes olid sinna asunud nii Stolõpini reformide käigus uute maade asustamise, kui ka Venemaa Keisririigi karistuspoliitika tulemusena, mille käigus oli saadetud Siberi kubermangudesse halduskorras ning kriminaalkuritegude eest asumisele.

 Pikemalt artiklis Eesti külad Venemaal

 Pikemalt artiklis Eestlased Krimmis

Eestimaa ühendamine ja autonoomianõuded

 Pikemalt artiklis Eestlaste demonstratsioon Petrogradis

Eestlased Venemaa revolutsioonides ja kodusõjas

• Paul Laasimir, Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee esimene esimees;
• Karl Kallis, Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee liige;
• Adolf Perenson (1885-1919), Krasnojarski linna Täitevkomitee liige, Jenissei maakonna Tööliste ja Soldatite Nõukogu Täitevkomitee esimehees ja Jenissei kubermangu TSN TK esimehe asetäitja ning Siberi Kesktäitevkomitee liige;
• Johan Tõnise p. Leppik (-1936), Ukraina Aleksandrovski Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Nõukogu, saadikute nõukogu Presiidiumi liige ja Sõja-Revolutsiooni staabi liige;

Eesti kommunistid emigratsioonis

 Pikemalt artiklis Eesti kommunistliku liikumise ajalugu

Eesti kommunistide organisatsioonid

Eesti sotsiaaldemokraatlik ja seejärel bolševistlik liikumine oli oma moodustumisest saadik tõmbekeskuse VSDTP Peterburi organisatsiooni mõju all ja iseseisev Eestimaa kommunistliku partei organisatsioon puudus, kuni 1920. aastani, mil pärast Eesti Vabadussõja lõppu moodustati iseseisev illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei Eestis. Kuni 1920. aastani tegutsesid Eesti kommunistid VK(b)P ja ÜK(b)P sektsioonidena piirkondlike parteiorganisatsioonide koosseisus ja organisatsioonide juhtorganiks oli VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee.

Eesti Vabadussõda

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

Eesti punaste kütivägede osalus Vene kodusõjas

 Pikemalt artiklis Eesti kütiväed

Opteerumine Venemaalt

Pärast Eesti Vabadussõda Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Tartu rahulepingu sõlmimist ning kodakondsuse valikut puudutava kokkuleppe alusel said Eestisse opteerumise ehk Eesti kodakondsuse valimise võimaluse varem Venemaa Keisririiki rännanud ning Esimese maailmasõja ning Vene kodusõja ajal Venemaale sattunud eestimaa päritoluga elanikud. Aastatel 1920 –1923 opteerus Eestisse ligi 40 000 inimest (37578-1920. aastal - 14909, 1921. aastal - 15866, 1922. aastal - 5380 ja 1923. aastal - 1423 inimest)

Kontrolli-opteerimiskomisjoni osakond töötas Petrogradis 1922. aasta sügiseni.

Repressioonid rahvusvähemuste vastu

1937-1938 toimunud NSV Liidu nomenklatuuri vastu suunatud repressioonide kõrgpunktis, võeti teiste vähemusrahvuste vastu suunatud direktiivide seas ka NKVD direktiiv repressioonide kohta NSV Liidus elavate eestlaste vastu

• 14. detsembril 1937. "Eesti liinis" mõisteti süüdi 9735 ja neist maha lasti 7998 inimest.
• 24. juunil 1938 NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi määrus kõigi mittevene päritolu (sakslased, eestlased, lätlased, leedulased, soomlased, rumeenlased, korealased jt.) sõjaväelaste vallandamiseks armeest.

• Reinhold Isak (Рейнгольд Иванович Изак) (1880–1938), ETK sõjanõukogu liige, hilisem Zinovjevi nim. Kommunistliku Ülikooli õppejõud, kes hukati 1938. aastal
• Karl Vitsut (1895–1938), endine EKP Keskkomitee liige
• Hans Rebane (1885–1936), EKP Keskkomitee, liige hukati 1936. aastal.
• Jaan Ikmelt (1885– 1953), kelle allkirja kandis ETK väljakuulutav otsus, istus Gulagis, suri 1953. aastal Kasahstanis asumisel
• Nikolai Janson (1882–1938), Tallinna volikogu liige, NSV Liidu NSV Liidu justiitsministeerium- ning NSV Liidu Veeteede rahvakomissariks tõusnud, kes mõisteti surma 10. juunil 1938.
• Aleksander Orlov-Saar (1900–1938), kes oli juhtinud EKP-d 1920-ndatel aastatel ja
• Johannes Paulmann (1894–1938);
• Paul Lepp (1891–1938), EKP Keskkomitee eksliige;
• Voldemar Vöölmann (1887–1937), kunagine Tallinna linnapea ja Vene SFNV Ehituskomitee esimees, hukati 14. juunil 1937.
• Johannes Reesen (1900–1937), endine riigikoguliige hukati 1937.aastal.
• Engelbert Strauch (1896–1938), NSV Liidu parteikontrolli komisjon karjääri teinud endine Tallinna toitluskomissar lasti maha 19. aprillil 1938.
• Richard Meering (1900/1901–1938) (Меринг Рихард Августович), kes oli 1930. aastast juhtinud Kommunistliku Internatsionaali allüksust EKP sektorit, lasti maha 1. septembril 1938.
• August Kork (1887–1937) Ukrainas ja Turkestanis silma paistnud kuulsaim eesti päritolu nõukogude sõjaväelane, mõisteti surma ja hukati 11. juunil 1937 NSV Liidus näidisprotsessil.
• Punakomandör Johannes Raudmets (1894–1937), hukati 25. augustil 1937.
• Johan Ludri (1895–1937) endine Kaspia laevastiku ülem ja N Liidu merejõudude juhataja asetäitja hukati 1. novembril 1937.
• Sergei Saks (1889–1938) Kaspia laevastiku ülem, hukati 1938. aastal.
• Harald Tummeltau (1899–1938) brigaadikomandör, kes oli suunanud Eesti 1924. aasta mässu, hukati 4. oktoobril 1938.
• Aleksander Kukk, (1886-1932)[2], [3], [4]
• Johann Pallo (1891-1938) (Палло Иоган Генрихович), [5]
• Heinrich Teder (1889-1937), (Тедер Генрих Матвеевич) [6], Eesti kütidiviisi, suurtükiväe ülem ja Smolnõi komandant, Mõisteti NSV Liidu Prokuratuuri ja NKVD Komisjoni poolt süüdi 19. november 1937 VNSFV KrK §58-6-11 alusel ja lasti maha 24. november 1937. aastal.
• Paul Männik (1896-9.12.1937) (Мянник Павел Адамович), NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse 9. osakonna 4 sektori ülem;
• Johann Ristikivi, (Ристикиви Иоган Томасович) (1882-1938), Leedu-eesti-soome ühendklubi juhataja Petrogradis;
• Osvald Madison, (Мадиссон Освальд Антонович), (1902-1938), Petrogradis väljaantava eestikeelse ajalehe Edasi, välisosakonna juhataja;
• Roman Birk (1894-1938) (Бирк Роман Густавович), endine Eesti Vabariigi ohvitser, välisministeeriumi ametnik-diplomaatiline kuller ning luuremängudes osaleja ja lõpuks NSV Liidu NKVD töötaja.
• Karl Martin (1888-1938) (Мартин Карл Густавович), NSV Liidu Üleliidulise veterinaar eksperimentaalinstituudi juhataja;
• Anton Vedru (Антон Гансович Ведру), EKP KK liige, kes põgenes 1922. aastal NSV Liitu ning vahistati 1938. aatal ja hukkus vangilaagris 1942. aastal;
• Heinrich Klaas (Клаас Генрих Карлович) (1879–1937)
  • Vaata ka linke ,
  • Levašovo memoriaalkalmistu

1941. aasta juuniküüditamine

 Pikemalt artiklis juuniküüditamine

Venemaa eestlased Eesti NSV-s

 Pikemalt artiklis juunipööre

 Pikemalt artiklis Venemaa eestlased, jeestlased

• Karl Vaino, Endel Puusepp, Voldemar Oja,

Venemaa eestlased Teises maailmasõjas

1941. aasta lõpus vallutasid saksa väed II maailmasõja käigus Narva taguse Leningradi oblasti ning viisid seal asuvate eestlaste, soomlaste ja teiste soome-ugri rahvaste registreerimise ja moodustati Julgeolekupolitsei ja SD registreerimiskomisjon Ingerimaal, kus võisid end ümberasumiseks Eestisse arvele võtta eesti ja ingeri soost elanikud. Detsembrist 1941 kuni märtsini 1942 registreeriti kokku 81 218 inimest, neist: eestlasi 12 590 ja soomlasi (ingerlast) 65 241, kellest enamik evakueerus Eestisse nende jaoks ajutiselt sisse seatud Paldiski-Klooga-Põllküla piirkonna karantiinilaagrisse ja ingerlased sealt hiljem Paldiski sadama kaudu Soome. Kuid pärast II maailmasõja lõppu nõudis NSV Liit lahkunute "repatreerimist" ning 1944. ja 1945. aastal ligi oli Soome sunnitud 57 000 inimest saatma tagasi Nõukogude Liitu.

1949. aasta märtsiküüditamine

 Pikemalt artiklis märtsiküüditamine

Kirjandus

• Jüri Meomuttel: Eesti asunikud laialises Wene riigis. Tartu: Postimees, 1900, Andmed ESTERis
• August Nigol: Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal. Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse "Postimehe" trükk, 1918
• llmar Arens: Eestluse tekkest Peipsi taga ning ta hävitamisest kommunistliku režiimi ajal 1917-1941. / Eesti riik ja rahvas Teises Maailmasõjas 6. Stockholm, EMP, 1958
• Маамяги, Виктор Андреевич:. Эстонские поселенцы в СССР : (1917-1940 годы)., Таллинн : Ээсти раамат, 1976
• Viktor Maamägi: Uut elu ehitamas : Eesti vähemusrahvus NSV Liidus (1917-1940)., Tallinn : Eesti Raamat, 1980
• Маамяги, В.А.: "Эстонцы в СССР 1917-1940 гг." Москва : Наука, 1990. ISBN 5020100331

Välislingid

• Eestlased ja Venemaa, venelased ja Eestimaa
• Петербургские эстонцы:идентичность и исполъзование СМИ
• ИССЛЕДОВАНИЕ ПРИБАЛТИЙСКОЙ ДИАСПОРЫ СИБИРИ РОССИЙСКИМИ И ЗАРУБЕЖНЫМИ УЧЕНЫМИ
• И.В. Лоткин, СОЦИАЛЬНАЯ СИТУАЦИЯ И ОБОСТРЕНИЕ ПОЛИТИЧЕСКОЙ БОРЬБЫ В ПРИБАЛТИЙСКИХ КОЛОНИЯХ СИБИРИ ВО ВТОРОЙ ПОЛОВИНЕ 1920-х гг., ВЕСТНИК ТОМСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО УНИВЕРСИТЕТА, 2010 №2(10)