Johannes Reesen

Johannes Reesen (1. veebruar 1900 Puiatu vald (Kõpu kihelkond), Viljandimaa – 11. november 1937 Leningrad) oli eesti poliitik, I Riigikogu liige Iseseisevast Sotsialistlikust Tööliste Parteist.

Johannes Reesen liitus bolševistliku liikumisega 1917. aastal ja astus 1917. aastal oktoobripöörde järel Punakaarti, detsembris 1917 VSDT(b)P-sse.

Ta oli Viljandi maakonnas ametiühinguliikumise tegelane ning üks Noorproletaarlaste Ühingu Viljandi osakonna organiseerijaid.

Johannes Reesen oli I Riigikogu koosseisus alates 29. septembrist 1922 (vahistatud ja riigikorra vastase ebaseadusliku poliitilise tegevuse eest süüdi mõistetud Johannes Vanja asemel).

Johannes Reesen valiti 1923 ka II Riigikogusse. 1923. aasta Tallinna linnavolinike valimisel valiti ta Tallinna linnavolinikuks Töörahva Ühise Väerinna nimekirjast.

Riigikorravastase ebaseadusliku poliitilise tegevuse eest arreteeriti ta 1924. aasta algul, kuid ta põgenes ja siirdus NSV Liitu. Reesen oli 1925. aastast J. Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlik Ülikooli õppejõud, aastatel 1926–1928 aga EKP Keskkomitee Välismaa Büroo sekretär (tegevjuht) ning kuulus aastail 1926–1934 EKP Keskkomiteesse.

 Pikemalt artiklis Eestlased Venemaal#Eesti kommunistide saatus NSV Liidus

Johannes Reesen hukkus 1937. aasta massirepressioonides NSV Liidus.

Välislingid

• Johannes Reesen Eesti biograafilises andmebaasis ISIK