Jaan Ikmelt

Allikas: Vikipeedia

Jaan Ikmelt (13. november 1885 Keila vald, Harjumaa18. aprill 1953 Kustanai, Kasahhi NSV, NSV Liit) oli Eesti kommunist, VSDTP Tallinna Komitee ja Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee liige.

Jaan Ikmelt sündis talupojaperekonnas, pärast külakooli lõpetamist asus 12-aastasena tööle kohalikus Keila mõisas põllutöölisena.

1899. aastal suundus Jaan Ikmelt Tallinna, kus töötas mööblitöökojas ja seejärel kuni 1905. aastani Volta tehases mööblitislerina.

Volta tehases töötamise ajal liitus Jaan Ikmelt poliitilise liikumise ja sotsiaaldemokraatidega. 1905. aastal osales ta Uuel turul toimunud meeleavaldusel, mis lõppes keisrivõimu poolt osavõtjate suhtes jõuvõtete ja tulirelvade kasutamise ning inimohvritega.

1905. aastal astus Jaan Ikmelt VSDTP liikmeks ja tegutses tööliste hulgas partei propagandistina. Poliitilise tegevuse eest Jaan Ikmelt vahistati ja oli kolm kuud vahi all.

Pärast 1908. aastat, kui vahistati kogu VSDTP Tallinna Komitee koosseis ja Tallinnas valiti uus komitee, mille koosseisu valiti ka Jaan Ikmelt, kes vastutas organisatsioonis põrandaaluse trükikoja organiseerimise ja tegevuse eest. 1908. aasta lõpus põgenes Jaan Ikmelt politsei eest Soome.

Soomes, mis oli suhteliselt autonoomne Venemaa keisririigi koosseisus, ei tegutsenud keisririigi poliitiline politsei – ohranka – ning poliitiline tegevus oli esimestel aastatel pärast 1905. aasta revolutsiooni lihtsam. Helsingisse oli selleks ajaks kogunenud suurem grupp (u 60 inimest) Eestist põgenenud ja poliitiliselt aktiivseid Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise liikmeid, kellest aktiivsemad olid J. Uripea, M. Laius, J. Leppik, Georg Teiter[1], V.Olm, J.Krikmann ja ka Jaan Ikmelt. Pärast 1905. aasta sündmusi hakkas keisrivõim aga karmistama kontrolli ka Soome Suurvürstiriigis. Seal hakati piirama keisrivõimu vastaste poliitiliste liikumiste tegevust ning Jaan Ikmelt põgenes Soomest Rootsi, kus elas kuni 1909. aastani.

1909. aastal naasis Jaan Ikmelt Eestisse, elas Rakveres ja seejärel Tallinnas, kus ta valiti 1909. aasta sügisel Eestimaa kubermangu puidutööliste ametiühingu komitee esimeheks.

1910. aastal Jaan Ikmelt vahistati koos J. Elbe ja J.Saksaga poliitilise tegevuse eest. Ta viibis 6 kuud eeluurimisvanglas ja saadeti seejärel Peterburi ringkonnakohtu poolt 2,5 aastaks illegaalse kirjanduse väljaandmise ja levitamise eest Krestõ vanglasse.

1912. aastal vabanes Jaan Ikmelt vanglast ja asus tööle Tallinnas Lutheri vabrikus. Seal jätkas ta poliitilist tegevust, vahistati juba 1913. aasta alguses ning saadeti koos Viktor Kingissepa ja J.Saksaga asumisele Novgorodi kubermangu.

1913. aastal põgenes aga Jaan Ikmelt asumiselt ja kasutades võõrast passi (Veimani nimel) suundus Peterburi, kus jätkas poliitilist tegevust "Novõi Lesseri" tehases, kus ta tegutses kuni 1915. aasta juunini, kui ta uuesti vahistati ning pärast süüdimõistmist saadeti määramata ajaks asumisele, Verholenski maakonda.

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni lahkus Jaan Ikmelt asumiselt ning suundus Tallinnasse, kus valiti kohe ka VSDT(b)P Tallinna Komitee liikmeks. Jaan Ikmelt oli ka järgnevalt VSDT(b)P Põhja-Balti organisatsiooni I ja II konverentside saadik. VSDT(b)P-s tegeles Jaan Ikmelt ametiühinguliikumise suunamisega bolševikele vajalikus poliitilises suunas. 1917. aastal kujunenud kaksikvõimu ajal tegeles Jaan Ikmelt bolševistliku propaganda ja trükiste väljaandmisega.

1918. aastal, pärast Eesti okupeerimist Saksamaa keisririigi vägede poolt evakueerus Jaan Ikmelt koos bolševikega Venemaale, Petrogradi.

Petrogradis organiseeris Jaan Ikmelt, Eesti kütivägesi ja pärast 15. novembrit 1918, kui Petrogradis moodustati VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee koosolekul Eestimaa vallutamiseks 11-liikmeline Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee valiti Jaan Ikmelt koos Jaan Anvelti ja Hans Pöögelmanniga revolutsioonikomitee liikmeks.

Pärast 1918. aasta 28. novembrit alanud lahingutes Narvas Punaarmee, Eesti Punakaardi ja Eesti Rahvaväe vahel osales Jaan Ikmelt Narva vallutamislahingutes ja seejärel Eesti Töörahva Kommuuni moodustamisest.

1918. aasta novembris suunati Jaan Ikmelt aga VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomiteesse Petrogradi, kus tegutses kuni 1921. aastani, mil Jaan Ikmelt asus tööle Leningradi Eesti Pedagoogilise Instituudi kateedrijuhataja asetäitjaks, olles samal ajal ka J. Marchlewski nimelisese Lääne Rahvusvähemuste Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonna õppejõud.

Aastatel 1922–1926 oli Jaan Ikmelt tegev Eesti Kirjastuse Ühisuses, kus tegeles Eesti töölisliikumise tegevuse kajastamisega revolutsiooniperioodil.

1923. aastal oli Jaan Ikmelt VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee saadik VK(b)P XII Kongressil, Moskvas.

1925. aastast oli Jaan Ikmelt majandustööl, algul invaliidideartelli direktor, seejärel Kolpino tellisetehase "Krasnõi Kirpitšnik" direktor ja oli ka Leningradi Töörahva Saadikute Nõukogu saadik ja Täitevkomitee liige.

1930. aastatel alanud poliitiliste repressioonide käigus mõisteti Jaan Ikmelt NSV Liidus süüdi riigireetmises ja viimased eluaastad töötas Jaan Ikmelt Kasahhi NSV-s Kustanais, kus ta ka suri 18. aprillil 1953.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]