Wilhelm Röntgen

Wilhelm Conrad Röntgen

Wilhelm Conrad Röntgen (27. märts 1845 Lennep, Nordrhein-Westfalen – 10. veebruar 1923 München) oli saksa füüsik. Tema kõige olulisem avastus oli 1895. aastal avastatud röntgenikiirgus. 1901. aastal pälvis ta esimese Nobeli füüsikaauhinna.

Tema järgi on nimetatud keemiline element röntgeenium ja mõõtühik röntgen.

Elukäik

Wilhelm Conrad Röntgen sündis linnas nimega Lennep (tänapäeval kannab nime Remscheid). Ta oli ainus laps peres, isa oli tal kaupmees. Esimese hariduse sai ta Martinus von Dormi erakoolis.

Teda köitis väga füüsika ja ta läks õppima Zürichi polütehnilisse instituuti. Lõpetanud selle, asus ta tööle assistendina füüsika kateedril seal samas Zürichi PT instituudis, hiljem töötab samas valdkonnas Gissenis.

Perioodil 1871-1873 töötas Röntgen Würtzburgi Ülikoolis, hiljem, aastal 1874 koos oma professori August Adolf Kundtomiga läks üle Strasbourgi Ülikooli. Seal töötas ta viis aastat lektorina, seejärel professorina. Samuti, aastal 1875 Röntgen sai Wittenbergi Põllumajanduse Akadeemia professoriks.

Juba 1879 juhtis ta füüsika kateedrit Gisseni ülikoolis. Aastast 1888 oli ta Würtzburgi Ülikooli füüsika kateedri eesotsas, hiljem, aastal 1894, tema valiti selle ülikooli rektoriks.

Aastal 1900 sai temast Müncheni Ülikooli füüsika kateedri juht, see oli tema viimane töökoht. Hiljem, oma vanuse tõttu pidi ta õppetooli üle andma nooremale füüsikule. Wilhelm Conrad Röntgen tegeles tööga elu lõpuni.

Wilhelm Conrad Röntgenil olid sugulased Ameerika Ühendriikides ja ta tahtis emigreeruda. Vaatamata sellele, et ta võeti Kolumbia Ülikooli New Yorgis, jäi ta Münchenisse, kus jätkus tema karjäär.

Wilhelm Conrad Röntgen suri 10. veebruaril 1923 vähihaigusesse.

Karjäär

Wilhelm Conrad Röntgen uuris kristallide püroelektrilisi omadusi, tegi kindlaks elektriliste ja optiliste nähtuste suhte kristallides. Röntgen viis läbi uurimusi magnetismi alal. Hiljem oli nendest uuringutest suur kasu Hendrik Anton Lorenzile, kes kasutas neid oma elektroonilise teooria tõestamisel.

Kiirte avastamine

Wilhelm Conrad Röntgen oli töökas inimene. Olles Würtzbergi Ülikooli füüsilise instituudi juhina, oli tal harjumus hilisööni istuda oma laboris. 8 novembril 1895, kui kõik tema assistendid olid koju läinud, Röntgen jätkas tööd. Taaskord ta lülitas sisse voolu kadooditorus, mis oli musta paberi sisse mähitud. платиноцианистого бария kristallid, mis vedelesid ligidal, hakkasid helendama. Teadlane katkestas voolu ja helendus lõppes. Seejärel Wilhelm lülitas voolu taaskord sisse ja kristallid, mis ei olnud mitte kuidagi seotud toruga, hakkasid jälle helendama.

Järgnevate uurimuste põhjal tegi Röntgen järelduse, et toru kiirgab tundmatut kiirgust, millele ta pani nimeks X-kiirgus. Röngeni eksperimendid näitasid, et X-kiired tekivad katoodikiirte põrkumisel katooditoru seintega. Teadlena tegi katooditoru spetsiaalse kujuga, antikatood oli lapik, see tekitas intensiive X-kiirte voo.

Tänu sellele torule, Röntgen õppis tundma uute, tundmatute kiirte peamised omadused. Hiljem said need kiired nimeks – röntgenkiired.

Selgus, et X-kiired suudavad levida läbi paljude mitte-läbipaistvate materjalide, seejuures kiired ei peegeldu ega murdu. Esimesed röntgenpildid olid salvestatud Wilhelm Conrad Röntgeni poolt.

Saksa teadlase avastus mõjus väga kõvasti teaduse arengule. Paljude ainete omadusi uuriti röntgenkiirte abil. Lühikese ajaga röntgenitorud olid võetud kasutusele meditsiinis ja paljudes teistes tehnika valdkondades.

Röntgen sai palju pakkumisi erinevadelt firmadelt, et osta ära õigus kasutada seda leiutist, aga Wilhelm keeldus patendeerimisest, kuna tema ei suhtunud enda uurimustesse kui tulu toovatesse allikatesse.

Aastaks 1919, röntgentorud olid kasutusel igal pool paljudes riikides. Tänu nendele tekkisid uued tehnikavaldkonnad, röntentoloogia, röntgenodiagnostiga, röntgenistruktuuriline analüüs jne.

Isiklik elu

Wilhelm oli abielus, kuid tal polnud lapsi. Naine suri aastal 1919, tol hetkel Röntgen oli 74-aastane.