Edgar V. Saks

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Edgar Valter Saks (25. jaanuar 1910 Tartu11. aprill 1984 Montréal, Kanada) oli Eesti poliitik, publitsist, majandustegelane, harrastusajaloolane ja kirjanik, haridusminister eksiilis 8. maist 1971 kuni surmani.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Valter Saks oli mehaaniku poeg.[1]

Saks lõpetas 1928 Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumi, 1934 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, spetsialiseerudes Eestimaa õiguse ajaloole. Ta töötas mitmel pool ajakirjanikuna (sh 1929–1934 Tartus Päevalehe toimetuses), seejärel ametniku ja tööstusjuhina.[1]

1941. aasta suvel oli ta metsavend.[viide?]Aastal 1944 põgenes Saks Soome, 1944–1949 elas ta Rootsis ja 1949. aastast Kanadas.[1] Hiljem töötas ta Kanadas, Peruus ja Mehhikos.[viide?] Saks osales mitme väliseestlaste organisatsiooni tegevuses ning oli Eesti Liidu Kanadas asutajaid, Põhja-Kanada Eestlaste Koondise esimees ja Eesti eksiilvalitsuse haridusminister 1971–1984. Ta oli kaheosalise kogumiku "Eesti looming" (Helsingi 1944) kaasautor ja -toimetaja ning Stockholmi nädalalehe Välis-Eesti asutaja ja peatoimetaja (1944–1948).[1]

Saks avaldas ka mitu romaani ja novelle.[1]

Ajalooalased tööd[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar V. Saks kirjutas mitu raamatut ning arvukalt artikleid ja aimepublikatsioone soome-ugri rahvastest, Eesti ala asustamisest ja muinasajast, aestii võimalikest sidemetest Muinas-Euroopa rahvastega (kreeklased jt), sotsiaalsest kihistumisest Eestis 13. sajandi alguseks, eesti keelest jm. Ta käsitles eelkõige teemasid, mis olid tema hinnangul ajalooteaduse põhisuunas tähelepanuta jäänud, nagu esiaegne soome-ugri asustus Euroopas, eesti päritolu aadlikud ja eestlaste ühiskonna seisuslik ülesehitus. Saks rõhutas genealoogilise uurimistöö tähtsust, et popside, orjade ja träälide järglased, kellel on vasakpoolne mõtteviis ei imbuks eesti rahva koosseisu ega hakkaks eesti rahva minevikku maha vaikima ja alavääristama. Esiaegne soome-ugri asustus hõlmas Saksa järgi peaaegu kogu Euroopat.

Mitmed tema seisukohad muinaseestlaste sidemeist ja rollist Euroopas on kutsunud esile teadlaste kriitikat, sealhulgas süüdistusi allikate meelevaldses tõlgendamises.[1] Saksale on ette heidetud, et tema ajalooalased teosed tuginevad kohanimede, tänapäeval vananenuks või ebateaduslikuks tunnistatud allikmaterjalide ja teoste ning varasemate ebakriitiliste ajaloolaste tööde uurimisele ja tõlgendamisele. Samuti on teda süüdistatud ajaloohuviliste lugejate eksitamises.[2][3] Jaan Undusk peab Saksale iseloomulikuks "ebateaduslikku täiusetungi ja viimsete pisiasjadeni minevat järjekindlust".[4] Urmas Sutrop nimetab Saksa fantaseerijaks ja pseudoteaduslike ajalooraamatute autoriks.[5]

Artur Adson on öelnud: "..."outsaideritele" ei tehta nende tööd kergeks: professionaalsete ajaloolaste ringidest on teda rünnatud ta eestluse päritolu kindlakstegemise ja eestluse prestiizi tõstmise taotluste pärast. Viimasel ajal, mil teatavaks on saanud ka välismaa uurijate seisukohti, mis arvestavad E. V. S. väidetega ja talle sedaviisi tunnustusi on toonud, on need rünnakud nagu vaibuma hakanud."[6]

Saks oli biograafilise leksikoni "Eesti majandustegelased" (1938) jmt väljaande toimetaja, tema sulest ilmus üle 20 teaduspublikatsiooni.[1]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar V. Saks oli abielus Hilda Eskoga (21. september 1909 Rakvere – 17. mai 1996 Montreal).

Tsitaadid[muuda | muuda lähteteksti]

„Okupeeritud Eestis on seestpoolt murdmise periood möödas. Vene tääkide abil umbes 10% vastutustundelikust ja arenenud rahvastikust küüditati Siberisse ja hävitati, teine 10 prots. valis paguluse. Sellega oli maa tegelikult puhastatud tsivilisatsiooni kandvaist, aktiivsetest kodanikkudest. Maa-ala põletati puhtaks väärtuslikest puudest ja asemele hakkas kasvama väärtuseta võsa.“

(Eesti Postimees, 15. september 1971).

„Eesti rahva tõeline ajalugu pole meie laiemais hulkades üldsegi tuntud. Senised ajaloo raamatud, koostatud peamiselt marksistlike autorite poolt, kirjeldavad vaid moonakate-sulaste-popside olukorda, kuid esitavad seda kogu eesti talurahva, s. o. ka taluperemeeste ajaloona, üritades sel moel näidata kogu eesti rahvast, juba keskajast peale, mingi halli orjade massina. Prof. J. Uluots ja temaga koos ajaloolased Vasar, Sepp, Liiv, A. Oinas, Libe j. t. andsid esimese reformi katsena küll välja "Eesti rahva ajaloo" k. ü. "Looduse" juures, kuid see lükati sekuntäärseks [!] E. Kirjanduse Seltsi marksistliku kildkonna, Kruusi, Tarveli, Mägiste, Looritsa, Moora, Laidi, Blumfeldti j. t. orjaaega rõhutava ajaloo kõrval. ... Tõeliselt eesti rahva ajaloos pole olnud mingisuguseid talurahva käärimisi, ega vastuhakke või mässe. Eesti taluperemehed olid väike-läänimehed. Kõik nood ülespuhutud märatsemised ja põletamised, alates "Mahtra sõjast" ja Anija meeste Tallinnas käigust ning 1905 a. raevutsemised, 1917. tapmised ja isegi 1941 ja 1949 a. küüditamised olid peamiselt eesti soost maata meeste käsitöö. Noid vastuhakke ja sellega seoses olevaid röövimisi ja tapmisi teostasid vaid 20% eesti rahvast – moonakad, sulased, popsid, kas omal käel või võõra võimu käsilastena, just nagu Rüssowgi seda kirjeldas juba a. 1580. Ent sihiteadliku marksistliku koolkonna tüüpilise petmispoliitika tulemusena noid kuritegusid esitati ajaloolaste poolt kui kogu eesti rahva "ülestõuse" rõhujate vastu!“

Eesti rahva tõeline ajalugu tundmatu. Virgats, oktoober 1979, nr. 5, lk. 1 [Kaitse Kodu lisa nr. 5]

„Träälide, moonakate, sulaste, popside vähearenenud naisi oli kogu eesti rahva koosseisus aga vaid c. 5%. Järjelikult nende hulgas väheste leelutajate soigumine ja ohkamine ei saagi olla iseloomustav 95%-dile hoopis teistes tingimustes elavale eesti rahvale ja seda "luulet" tuleb võtta nende eneste alaväärtuskomplekside ära-reageerimisena. ... Vaevalt ükski talutütar hakkas rahvalaule eietama või talu-peremees läks pillimeheks kirmesele. ... Just rahvaluulet on eesti marksistid olulisel määral kasutanud, et selle abil rahva teadvusse istutada "orjaaja" kompleksi ja kogu rahvast proletariseerida. Seda on tehtud kavalalt, tasa ja targu, nii et meie kodanlik-rahvuslik enamus pole seda märganudki. Talunike-sõjameeste seisusele omane sõja- ja sangari-luule on aja voolus hääbunud.“

Rahvaluule võltspilt eesti rahvast. Virgats, oktoober 1979, nr. 5, lk. 1 [Kaitse Kodu lisa nr. 5]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kodutu" (Tartu 1929)
  • "Jaan Tamar" (Tartu 1932)
  • "Armuke" (Tartu 1936)
  • "Hannibali rahvas" (Tartu 1936; teine, ümbertöötatud trükk Toronto 1970; teose pealkirjas viidatud "Hannibali rahvas" oli Liivi sõja ajal tegutsenud Ivo Schenkenbergi salga hüüdnimi)

Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti renessansiga seotud korporatsioon. Eesti Päevaleht, 8. september 1971, nr 71, lk 7.
  • "Pärisorjuse" foobia. Eesti Päevaleht, 20. jaanuar 1979, nr 5, lk 7.
  • "700-aastase orja" asemele "9000-aastane eestlane". Võitleja, aprill 1963, nr 4, lk 8.
  • Kuus müüti varjutavad eestlaste ajalugu. Võitleja, juuni 1966, nr 6, lk 2.
  • Ajalugu on – kohtumõistmine! Võitleja, veebruar 1968, nr 2, lk 4.
  • Eesti kultuuri uuestisünd aastatel 1802–1850. Võitleja, veebruar 1970, nr 2, lk 7.
  • Eestlaste osatähtsus XIII sajandi Tallinnas. Võitleja, aprill 1972, nr 4, lk 5.
  • "Vana hea eesti aeg..." Võitleja, jaanuar 1973, nr 1, lk 2.

Intervjuu[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Nüüd on sõna meil, soomeugrilastel!" Võitleja, oktoober 1966, nr 10, lk 2.
Eelnev:
Elmar Järvesoo
Haridusminister
8. mai 1971
11. aprill 1984
Järgnev:
Johan Ungerson

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
  2. Raivo Palmaru, Eesti vanimais kirjalikes allikais, Keel ja Kirjandus, 1980 (5), lk 262
  3. Maarja Villandi, Ebateaduslikest teooriatest soome-ugri keelesuguluse alal ehk keelesuguluse tekkelood, Internet, narritives, values, places, 2012, lk 22–23
  4. Jaan Undusk, Ajalookirjutusest Eestis ja eksiilis Teise maailmasõja järel. Võhiku mõtteid. Tuna, 2007, nr 1, lk 4–26.
  5. Urmas Sutrop, Liivimaa kroonika Ykescola ~ Ykescole ja Üksküla. Tõnu Karma 80. sünnipäevaks. Erelt, M: (Toim.). Emakeele Seltsi aastaraamat . Tallinn: Emakeele Selts, 2004, lk 88 – 95
  6. Artur Adson. Edgar Valter Saks 60-aastane. Rahvuslane, veebruar 1970, nr 19, lk 10.
  7. Raamatu kaane ja tiitellehe andmeil; ETBLi andmeil "Commentationes on the Liber Census Daniae".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944" I–III. Trt, 1994, II kd, lk 522
  • "Eesti entsüklopeedia" kd 8, lk 313; kd 14, lk 453
  • "Eesti teadlased väljaspool kodumaad: biograafiline teatmik = Estonian scholars and scientists abroad: biographical directory" Stockholm, 1984, lk 111–112
  • Paul Ariste "Ühest aestide kohta kirjutatud tööst" Kodumaa, 28.02.1962

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.