Trääl

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Trääl (vanapõhja keeles þræll, norra keeles trell, taani keeles træl)[1] oli ori[2] või pärisori viikingiaegse Skandinaavia aladel. Vastav termin vanainglise keeles oli þēow .

Trääli kui orja staatus vastandus tollases ühiskonnas vabamehe (karl, ceorl) ja üliku (jarl, eorl) omale. Germaanlaste varajases õiguses kasutatud keskaegse ladina keele termin oli servus. Pärisorjuse ühiskondlik süsteem jätkus kõrgkeskaegse feodalismi kujul.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Nimi trääl tuleneb vanapõhja keele sõnast þræll, mis tähistas orjuses või pärisorjuses olnud isikut. Vanapõhja keelest kandus sõna hilisesse vanainglise keelde üle kui þræl. Termin pärineb germaani algkeele sõnast þragilaz ehk "jooksja", mis tuleneb tüvest *þreh- ("jooksma"). Vanaülemsaksa keeles leidus samatüveline sõna dregil, mis tähendas "teenija" või "jooksja". Inglise keeles esinev tuletis thraldom pärineb kõrgkeskajast; verb "to enthrall" ehk "kütkestama" pärineb varauusajast ning seda kasutati metafoorina alates 1570. aastatest ja sõnasõnaliselt 1610. aastast.[3]

Sellele vastav põline termin anglosakside ühiskonnas oli þeow, mis tulenes germaani algkeele tüvest *þewa-, mis omakorda võis tuleneda protoindoeruoopa keele tüvest *tekw- ("jooksma"). Sellega seotud vanainglise keele termin on esne ehk "tööline" või "palgatööline", mis tuleneb germaani sõnast *asniz. Viimasega samatüveline on gooti keele sõna asneis ("palgatööline"), mis tuleneb germaani algkeele sõnast *asunz (samast tüvest tuleneb inglise keele sõna earn ehk "teenima").

Varajane germaani õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Trääl esindas germaanlaste ühiskondlikus korras kolmest astmest (ülikud, vabamehed ja orjad) kõige madalamat. Nende nimed olid vastavalt vanapõhja keeles jarl, karl ja þræll (vt Rígsþula), vanainglise keeles eorl, ceorl ja þēow, vanafriisi keeles etheling, friling ja lēt jne.

Jaotus oli olulisel kohal Germaani õigussüsteemis, kus olid orjade jaoks loodud erisätted: orjad olid omandus ja neid võis osta ning müüa, kuid õigussüsteem neid mingil määral ka kaitses. Näiteks alemannide õigussüsteemis (Lex Alamannorum) ei võinud orjasid müüa väljapoole tema maakonda (37.1), orja omanikul oli küll õigus tema üle kohut mõista, kuid seda seaduse piires (37.2) ja orjad ei võinud töötada ning neid ei võinud tööle sundida pühapäeval (38).

Vabamehe surma hüvitati kui veritasu (weregild), mille suuruseks arvestati harilikult 200 solidus't (šillingit). Orja surma käsitleti kui omaniku vara kaotamist ja see tuli hüvitada töölise väärtusest sõltuvalt. Alemannide õigussüsteemis kompenseeriti näiteks mitte-vabamehest sepa surm 40 šillingiga ja kullassepa surm 50 šillingiga; kui neist kumbki sandistati ja nad kaotasid võime oskustööd teha, oli kompensatsiooni suurus 15 šillingit (Leges Alamannorum, 41).

Skandinaavia ühiskonnas[muuda | muuda lähteteksti]

Träälid moodustasid Skandinaavia ühiskonnas kõige madalama tööliste klassi. Nad olid võlgade tõttu orjusse sattunud põhjaeurooplased, sõdades kaotajate poolel olnud isikud ja varasemate träälide lapsed. Träälidel ei olnud Skandinaavias mingeid õigusi ja nende elutingimused erinesid sõltuvalt isandast. Träälidega kui rüüstamisel saadud saagiga kauplemine oli viikingite majanduse olulisi osasid. Kuigi on mõningaid hinnanguid, mis räägivad isegi kuni kolmekümnest orjast majapidamise kohta, omasid enamik peresid vaid ühte või kahte orja.[4]

Träälidega kauplemist muutis ristiusu saabumine. Kui katoliku kiriku jaoks oli "paganate" orjastamine lubatud, ei olnud seda aga kristlaste orjastamine ja seda peeti patuks. Seega nihkus Skandinaavia ristiusustamisega nõudlus mittekristlastest träälide suunas. Viikingiaja lõpuks ehk ligikaudu aastaks 1100 koosnes träälide kogukond üksikutest kristlastest ja suuremalt jaolt slaavlastest või skandinaavlastest paganatest. Kristlastest skandinaavlastel oli träälidega kauplemisel de facto monopol, kuna paganad moodustasid sellal Skandinaavia rahvastikust jätkuvalt suure osa.

Aastal 1043 tapeti Norra Lier'i piirkonnas sealse üliku poeg Hallvard Vebjørnsson kui ta püüdis träälist naist teda varguses süüdistanud meeste eest kaitsta. Kirik kiitis tema teo heaks, tunnustades teda märtrina ja kanoniseeris ta Püha Hallvardina. Temast sai Oslo kaitsepühak.[5]

Vaatamata kastisüsteemi olemasolule võisid träälid kogeda ka ühiskondliku liikuvuse teatud taset. Isandad võisid träälid igal ajahetkel vabastada (näiteks oma testamendis) ja träälidel oli võimalik end ka vabaks osta. Kui trääl oli vabastatud, sai temast "vabastatud mees" ehk orjade ja vabameeste vahel asunud rühma liige. Ta oli jätkuvalt truu oma endisele isandale ja ta võis olla sunnitud hääletama vastavalt oma endise omaniku soovidele. Selleks, et vabastatud träälid ei peaks enam olema truud oma endistele isandatele ja et nad saaksid vabameesteks, kulus vähemalt kaks inimpõlve.[6] Kui vabastatud träälil ei olnud järeltulijaid, päris tema maa ja vara tema endine isand.[7]

Kuigi träälidel ja vabastatud träälidel ei olnud Skandinaavias eriti palju majanduslikku ja poliitilist võimu, tuli neile siiski anda veritasu ehk "inimese hinda", mis tähendas seda, et eksisteeris rahaline karistus orja seadusevastase tapmise eest.[8]

Viikingite orjakaubandus lõppes pikkamisi 11. sajandil, mil viikingid asustasid neid Euroopa alasid, mida nad varem olid rüüstanud. Nad ristisid oma pärisorjad ja segunesid kohaliku elanikkonnaga.[1] Träälide süsteem kaotati Skandinaavias viimaks 14. sajandi keskel.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Junius P Rodriguez, Ph.D. "The Historical Encyclopedia of World Slavery". Vol 1. A - K. ABC-CLIO. 1997. Lk 674.
  2. Thrall. Random House Unabridged Dictionary. 2009.
  3. Oxford English Dictionary.
  4. P.H. Sawyer. "Kings and Vikings: Scandinavia and Europe AD 700–1100". Routledge. 2002. ISBN 978-0-203-40782-0. Lk 39.
  5. St. Hallvard veebilehel Catholic Online. 2009.
  6. P.H. Sawyer. "Kings and Vikings: Scandinavia and Europe AD 700–1100". Routledge. 2002. ISBN 978-0-203-40782-0.
  7. Eyrbyggja Saga, peatükk 37.
  8. P.H. Sawyer. "Kings and Vikings: Scandinavia and Europe AD 700–1100". Routledge. 2002. ISBN 978-0-203-40782-0. Lk 43.
  9. Niels Skyum-Nielsen. "Nordic Slavery in an International Context", Medieval Scandinavia 11 (1978–79). 126-48.