Wellesi deklaratsioon

Allikas: Vikipeedia
Wellesi deklaratsioon (inglise keeles)

Wellesi deklaratsioon oli Ameerika Ühendriikide riigisekretäri asetäitja Sumner Wellesi poolt 23. juulil 1940 avaldatud dokument, mille kohaselt Ameerika Ühendriigid ei tunnistanud Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, sest see oli toimunud jõuga ning Balti riikides elavate rahvaste tahte vastaselt.[1][2] Tegemist oli Stimsoni doktriini rakendamisega Balti küsimuses.[3] Deklaratsioon väljendas Franklin D. Roosevelti ja tema administratsiooni suhtumist territoriaalsesse ekspansiooni.[4]

Tulevaste Balti riikide alad liideti Vene Keisririigiga 18. sajandil ja kuulusid autonoomsete provintsidena selle koosseisu kuni 20. sajandi alguseni. Neil aladel oli 19. sajandil alanud rahvuslik ärkamine ja Esimesele maailmasõjale järgnenud Venemaa Keisririigi lagunemise käigus eraldusid sellest teiste seas ka Eesti, Läti ja Leedu. Kahe maailmasõja vahel kuulusid kõik kolm Rahvasteliitu ja olid Ameerika Ühendriikide poolt de iure tunnustatud. Pärast Teise maailmasõja puhkemist okupeeris Nõukogude Liit Balti riigid 1940. aastal vastavalt Natsi-Saksamaaga sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salajastes lisaprotokollides sisalduvatele kokkulepetele.

Wellesi deklaratsiooni koostas peamiselt Loy Wesley Henderson, konsulteerides samal ajal Wellesi ja president Franklin Rooseveltiga. Deklaratsiooni järgi ei tunnistanud Ameerika Ühendriigid Balti riikide okupeerimist kui ebaseaduslikku akti. Ühendriigid ei taganenud sellest 51 okupatsiooniaasta jooksul kordagi.[5] Deklaratsioon iseenesest oli sümboolse tähendusega, kuid võimaldas läände jäänud Balti riikide diplomaatidel jätkata oma riikide eest seismist.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajand ja 20. sajandi algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti, Läti ja Leedu alad kuulusid 19. sajandil Venemaa Keisririigi koosseisu. Eestlaste, lätlaste ja leedukate rahvuslik ärkamine käivitas protsessid, mis viisid Esimesele maailmasõjale järgnenud Vene Impeeriumi lagunemise käigus nende riikide iseseisvuse väljakuulutamiseni. Leedu taastas oma iseseisvuse 16. veebruaril, Eesti iseseisvusdeklaratsioon kuulutati välja 24. veebruaril ja Läti oma 18. novembril 1918. Balti riike vaadeldi tihti ühtse rühmana, kuigi nende keeles ja ajaloos on selged erinevused. Kõik kolm riiki võeti Rahvasteliidu liikmeks 1921. aastal.[6]

USA tunnustas Balti riike de iure 1922. aasta juuliks. Tunnustus tuli ajal, kui toimus üleminek Woodrow Wilsoni juhitud demokraatide administratsioonilt Warren Hardingu juhitud vabariiklaste administratsioonile.[5] Kuigi Ameerika ühendriigid ei toetanud ühtegi olulist poliitilist või majanduslikku algatust Balti riikides ja selle erinevad administratsioonid ei pidanud Balti riike strateegiliselt oluliseks, hoiti siiski normaalseid diplomaatilisi suhteid.[7]

Esimene maailmasõda oli Ameerika ühendriikidelt nõudnud rohkem kui 100 000 langenut[8] ja nad ajasid isolatsioonipoliitikat, et vältida edaspidi Euroopa konfliktidesse sattumist.[7] Sellegi poolest kritiseeris välisminister Henry L. Stimson 1932. aastal Jaapanit, kuna viimane oli 1931. aastal tunginud Mandžuuriasse ja pani nii aluse Stimsoni doktriinile, millele Wellesi deklaratsioon toetus.[3]

Teise maailmasõja puhkemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sumner Welles

Olukord muutus pärast Teise maailmasõja puhkemist. Saksamaa tungis septembris 1939 Poolale kallale. Suurbritannia tõmmati sõtta ja Saksamaa võidud Taani, Norra ja Hollandi üle 1940. aastate kevadel olid ärevusttekitavad. Suurbritannia oli ohus ja selle juhtkond kaalus tõsiselt võimalust Nõukogude Liiduga liit sõlmida. Sellises olukorras oli brittidel raske otseselt Balti riikide küsimuses Nõukogude Liidu vastu astuda.[9]

Roosevelt aga ei soovinud Ameerika Ühendriike sõtta juhtida. Tema 1937. aastal Itaalia ja Jaapani agressiooni hukka mõistev Karantiinikõne (Quarantine Speech) oli tekitanud vastakaid arvamusi. Wellesil olid selles suhtes vabamad käed. Ta arvestas juba sõja järel tekkivate piirivaidlustega ja planeeris rahvusvahelist Ameerika Ühendriikide juhitavat organisatsiooni, mis neid küsimusi lahendaks. Roosevelt nägi Wellesi jõulisemaid avalikke väljaütlemisi võimalusena avalikku arvamust Ameerika Ühendriikide välispoliitika osas proovile panna.[10]

Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salajane lisaprotokoll andis Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liidu mõjusfääri. Nõukogude Liit esitas Balti riikidele 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses rea ultimaatumeid, mis lõpuks viisid Balti riikide annekteerimiseni.[7] Samasugust survet avaldati samal ajal ka Soomele. Juunis 1940 sisenes Balti riikidesse 30 000 punaväelast ning järgnesid kohalike juhtide ja kodanike arreteerimised.[11]

Juuli keskel toimusid "rahvaesinduste" valimised, kus Nõukogude Liidu toetatud jõud said 92,2–99,2% häältest.[12] John Cooper Wiley saatis kogu juuni jooksul Washingtoni Balti riikides toimuvat kajastavaid kodeeritud telegramme ja need avaldasid mõju ka Wellesile.[13] Ameerika Ühendriigid andsid välja valitsuse määruse 8389, mis külmutas Balti riikide varad ja asetas nad ühele pulgale Saksamaa poolt okupeeritud riikidega.[5]

Formuleerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks deklaratsiooni teksti autoritest, Loy W. Henderson.

Wellesi deklaratsiooni koostas Loy W. Henderson, kes konsulteeris samal ajal nii Wellesi ja Rooseveltiga. Welles osales hiljem ka Atlandi harta loomisel, mis ütles, et territoriaalsete muudatuste tegemisel tuleb arvestada elanike soovidega.[14] Kuna Cordell Hull oli haige, langesid Välisministri ülesanded üha enam talle.[15] Henderson, kes oli Välisministeeriumi Euroopa asjade osakonna juhataja, oli abielus lätlannaga.[16] Ta oli pärast Esimest maailmasõda avanud Ameerika Punase Risti kontori Kaunases ja teeninud Välisministeeriumi Ida-Euroopa osakonnas 18 aastat.[17]

Ajaloolase Eero Medijaineni sõnul oli tollal USA välispoliitikas suur mõjujõud niinimetatud Riia rühmal: noortel diplomaatidel, kes olid karjääri alustanud Riias ning töötanud hiljem Moskvas ja Washingtonis. Nemad mõjutasid Balti küsimuse päevakorras hoidmist ja takistasid sõbraliku suhtumise tekkimist Nõukogude Liitu. President Lennart Meri ütles 13. jaanuaril 2000 Tartus Jüri Uluotsa 110. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil, et oma mõju võis avaldada ka Ladina-Ameerika. Nimelt olid Ladina-Ameerika riigid Vatikani eeskujul, kes oli juba Nõukogude Liidu tegevuse hukka mõistnud, hakanud Balti riikide okupeerimist käsitlema agressioonina. Samuti oli Nõukogude Liit 1940. aastal Natsi-Saksamaaga avalikult liidus.[1]

Welles palus 23. juulil hommikuse vestluse käigus Hendersoni, et viimane koostaks avalduse, mis "väljendaks kaastunnet Balti riikide elanike vastu ja mõistaks hukka Nõukogude Liidu teod."[17][18] Pärast esialgse mustandi läbivaatamist väljendas Welles kindlat arvamust, et see ei ole piisavalt jõuline. Hendersoni juuresolekul telefoneeris ta Rooseveltile ja luges talle mustandi ette. Ka Roosevelt nõustus Wellesiga, et avaldus tuleb sõnastada jõulisemalt. Welles muutis seejärel mitut lauset ja lisas mõned, ilmselt presidendi soovitusel. Hendersoni sõnul "oli president Roosevelt nördinud viisi üle, millega Nõukogude Liit Balti riigid annekteeris ja kiitis isiklikult heaks hukkamõistva avalduse, mille välisministri kohusetäitja Welles selle kohta välja andis."[17] Avaldus tehti avalikuks ja saadeti sama päeva jooksul ka Ameerika saatkonda Moskvas.[17][19]

Deklaratsiooni tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Deklaratsioon anti välja 23. juulil 1940 ja see kandis välisministri kohusetäitja Sumner Wellesi allkirja.[20] Tekst:

Riukalikud protsessid, mille tulemusena kolme väikese Balti vabariigi – Eesti, Läti ja Leedu – poliitiline iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus pidi sihilikult likvideeritama ühe oma võimsa naabri poolt, on mõne viimase päeva jooksul liikunud kiiresti lõpp-punkti suunas.

Päevast, mil nende vabariikide rahvad saavutasid iseseisvuse ja demokraatliku valitsusvormi, on Ameerika Ühendriikide rahvas jälginud nende imetlusväärset edu omariikluse alal sügava huvi ja sümpaatiaga.

Meie valitsuse poliitika on üldtuntud. Ameerika Ühendriikide rahvas on vastu röövtegevusele, olenemata sellest, kas seda viiakse ellu jõudu kasutades või jõuga ähvardades. Samuti on vastu igasugusele sekkumisele ühe ükskõik kui võimsa riigi poolt mis tahes teise, ükskõik kui nõrga suveräänse riigi siseasjadesse. Need põhimõtted moodustavad aluse, millel tuginevad olemasolevad suhted Uue Maailma 21 suveräänse vabariigi vahel.

Ameerika Ühendriigid seisavad ka edaspidi nende põhimõtete eest, sest Ameerika rahvas on veendunud, et kui riikidevahelisi suhteid ei hakka taas juhtima doktriin, milles need printsiibid loomupäraselt sisalduvad, ei ole võimalik säilitada mõistuse, õigluse ja õiguse valitsust – teiste sõnadega, tänapäeva tsivilisatsiooni alust.

Tõlge Ernst Jaaksoni mälestusteraamatust "Eestile" lk 81 (kolmas trükk, 2011)

Tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Welles teatas, et USA valitsus peaks jätkama Balti riikide saadikute tunnistamist suveräänsete valitsuste esindajatena.[21] Samal ajal andis Välisministeerium Ameerika Ühendriikide esindajatele juhised Balti riikidest "konsultatsioonideks" koju naasta.[21] New York Times kirjeldas Wellesi deklaratsiooni kui "ühte erakordsemat dokumenti, mille Välisministeerium mitme aasta jooksul välja oli andnud."[21]

Ajal, mil Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Nõukogude liit olid liitlased, oli deklaratsioon tüliõunaks, kuid Welles kaitses seda järjekindlalt.[22] Meediaga suheldes vihjas ta, et Nõukogude liit oli üritanud anda agressiivsele käitumisele seaduslikkuse hõngu.[21][3] Memorandumis, mis kirjeldas tema vestlust briti saadiku Lord Halifaxiga 1942. aastal, ütles Welles, et ta eelistas kirjeldada annektsioone toetavaid referendume "võltsingutena."[23] Aprillis 1942 kirjutas ta, et anneksioon "pole ainult õigustamatu kõigist moraalsetest vaatenurkadest vaadates, vaid ka rumal", tõlgendades igasuguseid järeleandmisi Balti küsimuses pretsedendina, mis viiks piiritülideni Ida-Poolas ja mujal.[24]

Kui sõda muutus pingelisemaks, tunnistas Roosevelt vajadust Nõukogude abi järele ega soovinud sõjajärgseid territoriaalseid vaidlusi jutuks võtta.[25][26] Ta kinnitas Teherani konverentsil Stalinile "naljatledes", et kui Nõukogude väed reokupeerivad Balti riigid, siis "ei kavatsenud ta Nõukogude Liiduga selle üle sõda alustada." Kuid ta selgitas, et "referendumi küsimus ja õigus enesemääramisele" on Ameerika Ühendriikide jaoks olulised.[27] Kuigi Welles töötas 1940. aastate alguses liitlassuhete rajamise nimel intensiivselt Nõukogude Liidu esindajatega, pidas ta Roosevelti ja Churchilli vähest pühendumust sellele teemale ohtlikuks.[26]

Pärast Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wellesi deklaratsioon sidus Ameerika Ühendriikide välispoliitika Balti riikide küsimuses Stimsoni doktriiniga, mida järgides ei tunnistatud Jaapani, Saksamaa ja Itaalia jõuga saavutatud territoriaalset laienemist 1930. aastatel.[28] See lahknes Wilsonianismist, mis oli soosinud Venemaa kohalolekut vastukaaluna Saksamaa võimule.[11][2] Külma sõja ajal kasutas Ameerika Ühendriigid Balti küsimust Ameerika-Nõukogude suhete mõjutamiseks.[2]

Rahvusvahelise õiguse kohtuniku Sir Hersch Lauterpachti sõnul oli mittetunnustamisdoktriini aluseks põhimõte ex injuria jus non oritur:[29]

Mittetunnustamine rajaneb arusaamal, et rahvusvahelise õiguse vastased teod ei saa olla aluseks seaduserikkuja seaduslikele õigustele /.../Ex injuria jus non oritur on üks õigussüsteemi aluspõhimõtteid. Ebaseaduslik tegu ei saa reeglina olla seadusrikkuja seaduslike õiguste alus.

Wellesi deklaratsioon, nagu ka Stimsoni doktriin, oli suures osas sümboolse tähendusega, kuid pakkus koos valitsuse määrusega 8484 teatavaid materiaalseid hüvesid. See võimaldas Balti riikide esindajatel mitmetes riikides oma tegevust rahastada ja tagas neile õiguse oma riigi lipu all tegutseda.[30] Mittetunnustamispoliitika võimaldas 120 000 pagulasel vältida repatrieerimist Nõukogude Liitu ja propageerida Balti riikide iseseisvust välismaal.[31][32]

Ameerika ühendriigid jäid seisukohale, et Balti riigid okupeeriti ebaseaduslikult, kõigiks 51 okupatsiooniaastaks. Järgnevad Ameerika presidendid ja Kongressi resolutsioonid kinnitasid deklaratsiooni seisukohti. President Dwight Eisenhower kinnitas Balti riikide õigust iseseisvusele oma 6. jaanuaril 1957 Kongressile peetud kõnes. Pärast Helsingi lepete kinnitamist juulis 1975 andis Ameerika Ühendriikide Esindajatekoda välja resolutsiooni, kus öeldi, et Helsingi lepped ei muuda Ameerika Ühendriikide suhtumist Balti riikide iseseisvuse küsimusse.[28]

Ameerika president Ronald Reagan redeklareeris 26. juulil 1983, Balti riikide Ameerika Ühendriikide poolt de iure tunnistamise 61. aastapäeval, Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse tunnistamist. Deklaratsioon loeti ka ÜRO-s ette. Kõik 51 aasta jooksul pärast 1940. aastat välja antud Ameerika Ühendriikide ametlikud kaardid ja väljaanded, kus Balti riike mainiti, sisaldasid avaldust Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamise kohta Ameerika Ühendriikide poolt.[28]

Balti riikides algas 1980. aastatel iseseisvusliikumine, mis viis kõigi kolme riigi taasiseseisvumiseni 1991. aastal. Samal aastal võeti Eesti, Läti ja Leedu ka ÜRO liikmeteks.[33] Pärast taasiseseisvumist on Balti riikidest saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmed ning neid peetakse edulugudeks endiste Nõukogude Liidu riikide seas.[34]

Ameerika Ühendriikide välisminister Hillary Clinton ütles Wellesi deklaratsiooni 70. aastapäevale pühendatud sõnavõtus muuhulgas:[35]

Wellesi deklaratsioon on tunnistus meie pikaajalisest toetusest Baltimaadele ning austusavaldus iga teie riigi pühendumisele vabaduse ja demokraatia ideaalidele

Leedus Vilniuses avati 23. juulil 2010 mälestustahvel, kus on deklaratsiooni tekst inglise ja leedu keeles.[36] Lätis nimetati üks tänav Hillary Clintoni visiidi ajal 2012. aastal Sumner Wellesi järgi: Samnera Velsa iela.[37]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Kalev Vilgats. 65 aastat Sumner Wellesi deklaratsioonist. Pärnu Postimees, 26.07.2005. Kasutatud 26. veebruar 2012.
  2. 2,0 2,1 2,2 Hiden, et al. 2008, lk 3
  3. 3,0 3,1 3,2 Hiden, et al. 2008, lk 39
  4. Hiden, et al. 2008, lk 40
  5. 5,0 5,1 5,2 Vahur Made. Foreign policy statements of Estonian diplomatic missions during the Cold War: establishing the Estonian pro-US discourse. Eesti Diplomaatide Kool. Kasutatud 27. veebruar 2013. (Inglise keel)
  6. Ashbourne 1999, lk 15
  7. 7,0 7,1 7,2 Hiden, et al. 2008, lk 33
  8. Anne Leland, Mari-Jana Oboroceanu. American War and Military Operations Casualties: Lists and Statistics. (lk 5). CRS Report for Congress Prepared for Members and Committees of Congress, 26. veebruar 2010. Congressional Research Service. (PDF) Kasutatud 27. veebruar 2013. (Inglise keel)
  9. http://books.google.ee/books?id=wd0hGHrq7d4C&pg=PA169&dq=battle+of+britain+alliance+russia+maisky&lr=&as_brr=3&redir_esc=y#v=onepage&q=battle%20of%20britain%20alliance%20russia%20maisky&f=false Gorodetsky 2002, lk 168–169]
  10. Christopher D. O'Sullivan. Sumner Welles, postwar planning, and the quest for a new world order, 1937–1943. (3. Creating War and Peace Aims: The Welles Mission, the Atlantic Charter, and the Origins of Postwar Planning, 1939–1941). 2007. Columbia University Press ja Gutenberg-e.org. Kasutatud 27. veebruar 2013. (Inglise keel) ISBN 978-0-231-14258-8
  11. 11,0 11,1 John Joseph Lapinski, J.D.. A Short History of Diplomatic Relations Between the United States and the Republic of Lithuania. Lithuanian Quarterly Journal of Arts and Sciences vol. 36 nr. 3, sügis 1990. Kasutatud 27. veebruar 2013. (Inglise keel)
  12. Romuald J. Misiunas, Rein Taagepera (1993). The Baltic States, years of dependence, 1940–1990. University of California Press. lk 400. ISBN 0-520-08228-1.
  13. Bearing Witness: The Story of John & Irena Wiley. US Embassy in Estonia. (PDF) Kasutatud 27. veebruar 2013. (Inglise keel)
  14. Dallek 1995, lk 671
  15. Justus D. Doenecke, Mark A. Stoler Debating Franklin D. Roosevelt's foreign policies, 1933–1945 lk 238 Rowman & Littlefield 2005 ISBN=0-8476-9416-X
  16. How Loy Henderson Earned Estonia's Cross of Liberty (PDF). Kasutatud 27. veebruar 2013.
  17. 17,0 17,1 17,2 17,3 Richard D. McKinzie. Oral History Interview with Loy W. Henderson. (transkriptsioon lindistatud interviust). 14. juuni 1973. Washington: Harry S. Trumani raamatukogu. Kasutatud 27. veebruar 2013. (Inglise keel)
  18. Hiden, et al. 2008, lk 39–40
  19. Hiden, et al. 2008, lk 41
  20. Jaakson 2011, lk 80–81
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 Bertram Hulen, "US. Lashes Soviet for Baltic Seizure". The New York Times 24. 07.1940, lk 1–2.
  22. Dunn 1998, lk 118
  23. Bennet 1990, lk 47
  24. Dunn 1998 lk 161
  25. Hiden, et al. 2008, lk 41–42
  26. 26,0 26,1 Benjamin Welles 1997, lk 328
  27. Dallek 1995, lk 436
  28. 28,0 28,1 28,2 Miljan 2004, lk 346
  29. Domas Krivickas. The Molotov-Ribbentrop Pact of 1939:Legal and Political consequences. Lithuanian Quarterly Journal of Arts and Sciences vol. 34 nr. 2, suvi 1989. Kasutatud 27. veebruar 2013. (Inglise keel)
  30. Hiden, et al. 2008, lk 42
  31. Hiden, et al. 2008, lk 43
  32. Tillmann Tegeler Esten, letten und litauer in der britischen besatzungszone deutschlands, Jahrbücher für Geschichte Osteuropas 2005 vol 53, nr. 1 lk 42–57
  33. Eastern Europe and the Commonwealth of Independent States lk 332. Routledge 1998 ISBN 978-1857430585
  34. Kevin O'Connor, (2003). The history of the Baltic States. Greenwood Publishing Group. lk 196. ISBN 0-313-32355-0.
  35. Clinton: NSVLi anneksiooni tunnustamast keeldunud USA aitas Baltimaid kriitilisel hetkel. Postimees, 21. juuli 2010. Kasutatud 27. veebruar 2013.
  36. The President: Historical memory and continuity constitute the foundations of Lithuanian-US relationship. 23. juuli 2010. Vilnius: Leedu presidendi pressikeskus. Kasutatud 27. veebruar 2013. (Inglise keel)
  37. Hillary Rodham Clinton. Remarks at the Dedication of Sumner Welles Street. 28. juuni 2012. Riia: Ameerika Ühendriikide Välisministeerium. Kasutatud 27. veebruar 2013. (inglise keel)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]