Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani valduste vaheline piir

Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani valduste vaheline piir pandi paika aastatel 1275–1285 Saare-Lääne piiskopi Hermann I Buxhövdeni ja Taani kuningliku Tallinna pealiku Letgasti vahel ning see lahutas Saare-Lääne piiskopkonna ja Põhja-Eestis asunud Taani valdused.

Piirist üldisemalt

Aastatel 1275–1285 koostati piiskop Hermann I Buxhövdeni (valitses aastatel 1262–1286) ja Taani kuningliku Tallinna pealiku Letgasti kokkuleppel Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani valduste vahelise piiri kirjeldus. Arvatavasti pärines piir juba muinasajast ja Eesti ala jagamisel sakslaste ja taanlaste vahel kutsuti eestlaste vanemad piiri kindlaks määrama. Igatahes püsis selle piiri lõunapoolne maakondadevaheline osa peaaegu muutumatuna üle 700 aasta kuni nõukogude haldusreformini. Kusagil Varbola ja Ruunavere–Pajaka kandis on selle tähistusena alles isegi kiviaed. Siin aitaks piiri kulgemist täpsustada kohanimede võrdlemine 1241. aastal välja antud Taani hindamisraamatu materjalidega.

Kuna Tõrasoo on Taani ja Saare-Lääne piiskopkonna valduste vahelise piiri alguspunkt, siis pidi seal piir hargnema. Seega algasid sealt Liivi ordu maad. Kindlasti olid olemas ka ordu ja piiskopkonna ning ordu ja Taani valduste vahelise piiri kirjeldused. Kuna Tõrasoo ulatub kuni Velise jõeni, võib arvata, et ordu ja Taani valduste vaheline piir läks edasi mööda Velise jõge vähemalt kuni Palasi rabas asuva Paluküla hiiemäeni. On teada, et Lelle, mis seal kõrval asub, oli Liivi ordule kuuluv piirimõis.

Teada on, et lõunas läks piiskopkonna piir algselt mööda praegust Pärnu (tollal Emajõgi) jõge. Piiri hilisemal "täpsustamisel" lükati see Sauga (tollal Pärnjõgi) jõele ja kattus hiljem ülemjooksult edasi pärastise Harjumaa ja Pärnumaa ning Läänemaa piiriga. Nähtavasti oli piiskopkond sunnitud loovutama ordule maid mingi teene eest ja ordu liidendas strateegilistel kaalutlustel piiriäärsed maad.

Eestikeelne tõlge saksakeelsest variandist

Saaremaa piiskop Hermann, Lihula kloostri asutaja, tegi ajal, kui vend Rusce tema foogt oli, kuningliku Taani pealiku Letgastiga Tallinnas piirikokkuleppe Saaremaa diötseesi ja kuninga maade vahel järgmisel kujul:

Ludwig August Mellini "Liivimaa atlas", 1798, kaardileht: Der Hapsalsche Kreis

Alates Tõrasoost, mis on üks soo ülalpool Valgu küla Harju poole, jookseb piir katkematult Mustoja jõe tagant Lodede valduste (Kasti küla) keskelt ja Harju – Kabala küla suunas, sealt väikese Nitepinde jõeni (Ohukotsu oja?) Kõrvetaguse (Aggemule – Heimula?) ja Vertevilae (Illesoo?) küla vahel, siis edasi Kirevere veskini (Vardi jõel); ümbritsetud Lümandu ja Kirevere (tõenäoliselt praeguse Vardi mõisa kohal Varbola külas) küladest; milline kunagi kuulus tapetud härrale Odward von Lodele ja millest üks pool, mis puutub kokku kuninga maadega, oli purustatud, teine pool seevastu, mis piiskopkonnaga piirneb, veel täiesti alles. Sellest veskist jookseb piir Suurekoolme (tõenäoliselt Kasari e. Teenuse) jõeni Ruussalu ja Pajaka külade vahel, siis Karente teele, mis mõlema määratud küla vahelt läbi jookseb, pärast seda suure sooni Thonate ja Waraxi külade vahel ja siit edasi suure allikani (kaevuni?, Suren Alliken) eelpoolmääratud külade vahel ja Savioja (Sameoja, Saida?) jõeni; mis mõnikord ära kuivab; Kerethemäe ja Lehetu vahel, sealt edasi Fenkensoo (Rängasoo?, Sooniste (Elliste)?) rabani Ellamaa ja Lehetu vahel ja selle järel Gowudzisse (Wissele) kuni suure puuni, millest piiskopisau välja raiuti ja millise puu pärast piiskopi surma Hortele kihelkonna (arvatavasti kihelkond Saaremaal) inimesed hävitasid. Sealt edasi, peale Kungjärve (Kiisjärve ja Kriivjärve küladeni) küla, mis asub ülalpool Leppispea (Lepaste?) küla Harju suunas. Sealt edasi Kivinõmmeni (Kuienõmme) või Kivimäeni, kus metsas üks maapinnakõrgendik asetseb, mida tavaliselt seljandikuks nimetatakse ja kus varemalt üks küla asus, ja edasi Kannjõe (Kuijõe?) küla ja Padise kloostri abtide karjamõisate vahele. Sealt edasi Kaldamäe (kesk- ja alamjooksul praegu Vihterpalu) jõeni ja siis kuni Kaselaaneni (või Kasekeste Laane); mis on üks osa metsast; ja kuni Ristna (Ristinina) metsani; see on üks neem; sellest edasi kuni Keibu oja allikani, ja seal on elukoht ühel eestlasest piiskopkonna talunikul, nimega Kokamäe Mandes, kes siis soomaagist tulist rauda kätte saab. Siit edasi kuni mereni.

---

Saaremaa diötseesi all mõeldakse siin tegelikult Saare-Lääne piiskopkonda ehk stifti.

Friedrich Georg von Bunge kommentaarid piiriajamise daatumi kohta

"Regestro Osiliensi" järgi on Kopenhaageni Saksa Kantselei Arhiivis olev ladina- ja saksakeelne tekst ära trükitud Langebeki skriptis (rer. Dan. V, 502) ja pärast seda Liivimaa Ürikuraamatus (Nr. CDXXXIX, h). Ladinakeelse tekstiga kaasnevad märkused, millised on ülalosundatud "Saaremaa registrites" ilmselgelt ühe teise, noorema "käe" poolt teksti küljele kirjutatud. Saksakeelse teksti puhul on märkused otse teksti sisse töödeldud. Registris on nii märkused, kui ka saksakeelse teksti erinevused ladinakeelsest ümbritsetud sulgudega, () või []. Üks Langebeki ääremärkus tema poolt allakirjutatud üriku ärakirjas teatab selle kuupäevaks 23. august 1226, mis ei saa aga õige olla, kuna – kui isegi Saaremaa piiskopkond tollal juba üleüldse eksisteeris – siis ei saanud seal mitte Hermann piiskopiks olla, kuna Gottfried, keda sõnaselgelt esimeseks Saaremaa piiskopiks märgitud on, alles 1229. aastal veel elas (Reg. 112, a u. 115, a). Igatahes ei ole Hermanni ladinakeelses tekstis kindlasti mitte Saaremaa piiskopiks nimetatud, ja seetõttu võiks tema asemel silmas peetud olla Lihula piiskoppi, Riia piiskopi Albert I venda – hilisemat Tartu piiskoppi. Kuid kogu üriku sisu viitab hoopis hilisemale ajale, mil sakslaste võim Eestimaal juba kindlatel jalgadel seisis, 1226 see aga veel vägagi ebakindel oli (teksti lõpuosa märkustes esinev Padise abtide mainimine reedab aga veelgi nooremat päritolu), ja on seda tõenäolisem, et piiskop Hermanni all tuleb mõelda isikut, kes pühitseti Saaremaa piiskopi ametisse 20. augustil 1262 (Reg. 413). Võiks isegi oletada, et Langebeki 1226 on valesti kirjutatud 1262, kui sellele ei räägiks vastu asjaolu, et piiskop Hermann ei saanud 23. augustil 1262 Eestimaal olla, kuna ta kaks päeva varem – sama aasta 21. augustil viibis Lübeckis (Urk. Nr. CCCLXVIII). Kuid siiski oleks ta võinud piiriajamise ette võtta kohe pärast oma piiskopkonda saabumist, kui mitte paljudel põhjustel hilisem daatum tõenäolisem poleks. Sest Odward Lode tapmine ühe üriku järgi 28. märtsil 1275 (Reg. 500, a. võrdl. ka 651, a. 657, a.) ei jäta võimalust, et piiriajamine oleks saanud sellest aastast varem toimuda. Seega on meie ürik, kuna ta tapetud Lodet mainib, kõige varemalt sellesse aastasse paigutatav. Ja sellele lisaks oli 1275–1279 Tallinnas pealik Eilard von Oberg (Reg. 500, a. ja Bunge arhiiv IV, 27), ja nagu paistab, järgnes vahetult temale 1280 ja 1281 Odward (Alnpeke V. 9531 – 9659), kuid kuna meie ürikus sel ametikohal aga Letgast esineb, siis kuuluvad need tekstid kas 1275. aasta algusse või 1282. ja 1285. aasta vahele, mil piiskop Hermanni viimast korda mainitakse (Reg. 574). Riisipere mõisa kirjade kogus on olemas aga üks ärakiri saksakeelsest tekstist, mis nagu paistab, pärineb 18. sajandist ja sisaldab palju olulisi lisandusi, eriti nimede puhul. Tähtsamad on ära toodud trükituna teksti all.

Piirist täpsemalt

Tõrasoo – Ohukotsu

Valgu külast põhja poole jääv Tõrasoo on ka tänapäeval suur 40–50 km² märgala, mis moodustab loodusliku tõkke või piiri kahe vana – Lääne ja Harju maakonna vahele. Praegu koosneb see ala mitmetest madalsoodest, õhukese mullakihiga loopealsetest ja nigela kasvuga lodumetsadest, millest endine suur Tõrasoo moodustab ametlikult ainult väikese osa. Tõenäoliselt arvestati piiri kulgemist enam-vähem soostiku keskelt, mis Mellini atlases poolitab Valgu-Raikküla maantee endiste Karitsa ja Tõrasoo kõrtside vahelt. Praeguse Järvakandi alevi poolsest küljest ulatus soo kuni Velise jõeni. Tõrasoost põhja poole jääb praeguses Valli külas asuv endine Järvakandi mõis. Läänesl lõpeb Tõrasoo Metskülade juures, kust piir jooksis otse Mustoja suudmeni Vigala jõel Kasti külast põhja pool. Tänapäeval on Mustoja kraavitatud ja ei jookse enam täpselt vanas sängis ning kannab praegu hoopis Kabala oja nime. Orgita raba ja Pühatu soo jäävad piirist läände. Kabala oja saab alguse Parka rabast (Kõrvetaguse soo), mis omakorda piirneb põhja pool Sõbessoo ja Illesooga, millest viimasest algav loodesse voolav oja ühineb Ohukotsu ojaga. See võiks olla ürikus mainitav Nitepinde jõgi. Mellini atlases on jõe kaldal märgitud Nie ja Ninia talud (enne II maailmasõda asus seal Niine küla). Piir Kabala ja Ohukotsu oja joonel jätaks Läänemaale Pühatu, Riidaku ja Kõrvetaguse mõisad ja Mellini atlases oleva Heimula (Aggemule?) küla, Harju poolele Jalase küla (Aggemulle külaks peetakse praegust Kõrvetaguse küla). Kuid kõigil vanadel kaartidel on Pühatu ja Riidaku märgitud siiski Harjumaa osaks, mis selles piirkonnas sopistusena Läänemaa sisse ulatus. Sopistus liideti Läänemaaga 1938. aastal. Kõrvetaguse mõisa ja Niine küla vahel asub Illesoo soo. Võimalik, et algne Heimula küla asus Kõrvetaguse mõisa kohal ja Verteville (Illesoo) asus hilisema Niine küla asemel. Kuni Ohukotsu ojani püsis maakondadevaheline piir enam-vähem sealsamas 1950ndateni, ainult Ruussalu ja Lümandu ümbrus kuulus Harju maakonna Varbola valda.

Ohukotsu–Nissi maantee

Edasi paistab piir olevat kulgenud orus mööda Ohukotsu oja Vardi jõeni, kus hilisema vana Tallinna–Pärnu maantee silla kohal asetses keskajal Kirevere (Korritse) veski. Piki oru lõunakülge kulgeb aluspõhjakõrgendiku – Vaimõisa lava – 11 km pikkune ja kuni 19 m kõrgune astang (või järsem mäekülg), mida praeguse Tallinna–Pärnu trassi juures kutsutakse Kükita mäeks ja mis moodustab otsekui loodusliku piiri Lääne ja Harju maakonna vahele. Edela pool asunud Lümandu jäi Läänemaale, Kirivere küla pidi jääma Taani Harjusse, kuna seda hilisema Vardi asunduse kohal asunud küla on esmamainitud 1241. aastal Taani Hindamisraamatus (Kiriuaer). Mõis rajati sinna pärast 1582. aastat (Schwarzen. Nimi tuleb mõisa rajaja H. Swarte nimest. Edasi pidi piir jooksma mööda Vardi jõge kuni Kasari (Suurekoolme) jõeni, sest see ühineb viimasega täpselt Pajaka ja Ruussalu vahel. Siit enam-vähem samas suunas lühimat teed pidi Karente teeni praeguse Napanurga (varasema Hiietse) küla juures. Väärib märkimist, et see on ainukene ühendustee, mis piirikirjelduses märgitud – järelikult peab see tähtis olema (veidi maad kulges ka piir mööda seda). See võib olla tee, mis ühendas Nissit Märjamaa piirkonnaga ja üldisemalt Põhja-Eestit Lõuna-Läänemaa, Pärnu ja Riiaga, ehk siis hilisem Tallinna–Pärnu maantee, mis tollal võis vähemalt osaliselt kulgeda mööda hästi läbitavat järsakuserva.

Nissi maanteelt Tallinna–Haapsalu maanteeni

Siit edasi ei ole piiri kulgemine päris selge. Thonate (Terjatu) ja Waraxi (Varese või Väljataguse, ladina keeles tähistati kohanimedes teinekord s-i või š-d x-iga) külad võisid varem paikneda teistmoodi, praegu ei ole Lehetu mõisast idas paiknenud Varese küla ja endise Terjatu küla või Russalu mõisast läänes asunud Väljataguse ja Terjatu küla vahel mingit suurt ega väikest sood. Võimalik, et hilisem Russalu või Lehetu mõisnik on neid külasid oma suva järgi ümber paigutanud. Kui nüüd arvestada seda, et piirikirjelduses paistab piiri läbiminekul külade vahelt esimesena mainitud küla paiknevat alati Läänemaal ja teisena mainitud Harjumaal, siis pidi Terjatu asuma Läänemaal ja Varese Harjus. Vahest asus siis Varese küla toona teisel pool Nurme (Ellamaa) või Madila (Nurme) raba. Sel juhul oleks pidanud piir kulgema mööda teed u 6 km põhja poole Nissi suunas ja keerama siis ära läände tänase Madila raba suunas, seejärel keerama lõunasse ja poolitama soodest ja metsadest ümbritsetud Lehetu-Nurme põllumajanduspiirkonna. Kuid siis oleks piir läinud ebaloomulikult lähedale hilisemale kihelkonnakeskusele Nissile. Tundub loogilisem, et Lehetu-Nurme piirkond kuulus tervenisti Harjusse ja piir jooksis poolkaares ümber selle ala mööda soid ja väheviljakaid metsi. Ainult sellisel juhul pidi Terjatu küla paiknema varem Russalu pool Terjatu oja. Viimane voolab tihedalt kraavitatud metsaalal Lehetu ja Russalu vahel. Tihe kraavitamine näitab, et ala oli varem liigniiske, nii et seal võisid asuda ka suured allikad. Juhul, kui Terjatu oja kutsuti varem Saviojaks, asetub kõik paika. Sel juhul kulges piir ühe kilomeetri mööda teed põhja poole, keeras siis vasakule edelasse (tee äärde jääb ka väike soo-ala) ja ühtides hilisema Varbola ja Nissi valla piiriga, läks Terjatu oja allikateni ning edasi mööda oja ja siis poolkaares läände ja põhja suunas kuni tänapäeva Sooniste (Elliste) rabasse. Kust siis Ellamaa ja Lehetu vahelt otse edasi põhja suunas kunagise Läänemere rannamoodustistest vallseljakuni, kus tänapäeval kulgeb Tallinna–Haapsalu uus maantee. Lehetust lõuna pool Läänemaal pidi piirikirjelduse järgi tollal asuma Kerentumäe (Kerethemeke) küla. Tänapäeval on seal kõnnumaal Lehetust u 7–8 km kaugusel Käända, Karusmaa (Kudri) ja Käändalaane külad ning ka üks 40 m (merepinnast) mägi või küngas.

Uuest Haapsalu maanteest vana Haapsalu maanteeni

Nähtavasti sellel vallseljakul, kus praegu jookseb uus Haapsalu maantee, asuski tollal Gowudziks nimetatud paik Wissele küla lähedal. On selge, et sealtkaudu käis ka tollal mingi suurem või väiksem ühendustee Läänemaa ja Rävala ning Harju vahel. Nähtavasti selle tee ääres kusagil Ellamaa ja Turba vahel kasvaski piiritähisena mingi suur tamm või mänd vms, mis võis muinaseestlaste jaoks püha puu olla, hiljem piiskopimeeste poolt aga rüvetati, ning seetõttu saarlaste-muhulaste poolt hävitati.

Nii uus kui ka vana Haapsalu maantee kulgevad tegelikult mõlemad teineteisest umbes 10 km kaugusel asetsevatel lääne-ida ja Tallinna poole edela-kirdesuunalistel kord laienevatel, kord kitsenevatel seljandikel või madalatel voortel, millest esimene algab Palivere juurest (Risti-Palivere seljak) ja ulatub tegelikult kuni Riisipereni, teine algab Linnamäe juurest ja lõpeb Audevälja lähedal (6–7 km enne Padiset). Mõlemad seljakud on mandrijää servakuhjatiste read, mis Läänemere eri staadiumitel moodustasid pikki saarteahelikke, luiteid ja maaninasid. Mõlemal pool seljandikke asetsevad enamjaolt sood, rabad (kunagised rannajärved) ja liigniisked väheviljakad alad.

Nagu ürik pajatab, suundus piir edasi Harju poole tollase Kungjärve külani, jättes Ellamaa ja Lepaste külad Läänemaale. Siin on nimetatud Kungjärve, Kiisjärve ja Kriivjärve küla nimesid, mis aga näitavad ka samanimeliste järvede olemasolu. Praegu asuvad siin Mustjärv, Valgejärv ja Järveotsa järv, mis kunagi võisid kanda teisi nimesid ja millest kaks viimast jäävad Lepaste külast põhja poole. Peab veel märkima, et muinaseestlastel piirnes siin Läänemaaga Rävala maakonna Vomentakæ kihelkond, kuid nähtavasti oli selleks ajaks Harju ja Rävala maakondade kokkusulandumine juba toimunud. Siit edasi on piiri kulgemine suhteliselt segane ja mitmeti tõlgendatav. On võimalik, et piir keeras siit järsult läände Kuijõe (Kuie) poole, möödudes Piirsalust (nimi annaks selleks justkui alust) ja jõudes Kuienõmme (või Kivinõmme või Kivimäe) küla juures põhja-lõunasuunalise kõrgendikuni, mis asetseb tänapäeval Kuijõe-Piirsalu-Risti teljel ja kus Piirsalust põhja poole jääb kõrgem piklik küngas. Tollane Kuienõmme võiks siis olla praegune Kuijõe.(üldse paistab, et Kuie nimevariatsioonid on sealkandis levinud, Lääne-Ristist kagusse jääb näiteks Kuislemma raba) Sealt edasi võis siis piir minna seljandikuni, kus tänapäeval kulgeb vana Tallinna–Haapsalu maantee. Kuijõe teeristist 2 km Padise poole jääb üks küla, mis praegu jääb halduslikult Kuijõe alla aga mis varem oli eraldi ja võis kanda Kannjõe nime. Veel 2 km edasi oli 1940. aastatel Kuie-Mõisaküla asula, kus siis omal ajal võiski asuda Padise abtide karjamõis, mille ja eelpoolmainitu vahelt piir siis kas otse põhja poole või jõnksuga mööda seljandiku põhjakülge ida poole Kallamäe jõeni jooksis.

Vanast Tallinna–Haapsalu maanteest Soome laheni

Vana Tallinna–Haapsalu maantee seljandikku läbib kolm oja: Kõrtsioja, Piirsalu jõgi ja Kaldamäe oja. Eeldades, et Kaldamäe oja on oma nime vanal kohal säilitanud, saame öelda, et piir jooksis tollaste karjamõisate juurest mööda seljandikku kirdesse kuni Kaldamäe ojani ja sealt edasi piki oja (jõge) loodesse ja põhja. Vihterpalu (siis Kaldamäe) jõgi voolas keset Läänemaa Suursood (nagu soo nimigi viitab, pidid muistse Läänemaa ja hilisema Saare-Lääne piiskopkonna alad sinnamaani ulatuma) põhja poole, kuni maapind Hatu ja Änglema küla juures kõrgenes ning edasi läbi vana rannaluite (Kaldamäe) Vihterpalu küla juures otse merre. Ilmselt seal, kus soo lõppes ja maapind kõrgenema hakkas, kasvas tollal võimas kaasik (Kasekeste Laas), kust piir piki sooserva loodesse keeras ja otse Ristna (Ueyttepeh – ...pea, Neyve – Nõva) neeme vastas asuvasse rannaluite männimetsa jõudis. Siit pidi piir keerama lõunasse, tollaste Keibu oja allikateni, mille lähedal asus eestlasest sepa Kokamäe Mandese eluase; viimast piiskopkonda jättes. Ja siit mööda Keibu oja kuni mereni.

Ladinakeelne variant

Dominus episcopus Hermannus (Hermannus primus fundator monasterii in Leale), tempore, quo Rusce erat advocatus suus, cum capitaneo Letcast inter diocesim Osiliensem et terram regis equitavit disterminium in hunc modum.

Primo incipiens a Toresso (Toresso, palude, sita supra villam Walkede versus Harriam), processit ad flumen Mustoya (Mustoya inter bona illorum de Lode et villam Capell), abhinc ad fluvium parvum Nitepinde (Nitepinde inter villas Aggemule et Vertevilae), a quo ad molendinum (Molendinum, situm inter villas Lummede et Kirrievere, quod molendinum quondam spectabat ad Odvardum de Loden) Kirrevere, quondam domini Odvardi de Loden submersi, quod in media parte, quae tetigit terram regis, fuit destructum, pars vero altera, tangens diocesim, supermansit. A quo molendino processit ad fluvium Surekolima (Inter villas Ruskeszalle et Payke), a quo ad viam Karente (Vel Kagherante, se luter iam dictas villas extendentem.), a qua ad magnam paludem (Sitam inter villas Thonate et Warax.), a qua ad Zuren Alliken (Theutonice to dem groten borne, situm inter villas iam praedictas.), a quo ad flumen Sawoia (et est inter villas Kerethemeke et Lenechte.), quod quandoque solet desiccari; a quo ad Fenckenso (Paludem, sitam inter villas Hellenbeke et Lenechte.), a quo ad Gowudz (Vel Wisselle, se extendens usque ad magnam arborem, e qua baculuv episcopalis fuit excisus. Ab hinc usque ad villam Kungerve, sitam supra villam Leppespe, versus Harriam. Deide usque ad Kyvimme, ubi est quaedam elevatio terrae in nemore, vulgo dicta en rugge, et olim fuit ibi villa et inter villam Kannyecke et bona abbati(s) de Paidis. Ab hinc usque ad flumen Callamyecke, et dehinc usque ad Casegiste Ladne, quod est pars nemoris, deinte ad silvam Neytepe.), id est ungeverde. Ibi ad magnam arborem secabatur baculus episcopalis, quae arbor, mortuo dicto episcopo, a parrochianis de Herchele est destructa. Ab hinc vero od silvam Neytepe, id est en nes, a qua ad Kaypenkoya ruten, et illum locum Esto (Vel Estonicus quidam.) diocesis (Scilicet Osiliensis.), nomine gaudens de Cokenmede, obtinuit iudicio candentis ferri. Ab hinc ad mare.

Alamsaksakeelne variant

Eine uthschrift der schedinge twischen Harrien und der Wieck (Dieser Eingang fehlt im Riesenberg`schen Text.). In deme namen Gades, amen. Dit is ein gelieck oft uthschrift eines breves oft privilegii up de schedinge twischen der Wieck und Harrien, de ludende is van worden to worden, alse hir na geschreven steit. Herr Hermen, bischop van Ozell, ein besteder des klosters to Leall, in den tieden, do broder Rusce (Ruste) sin vagt was to Leal, mit deme hovetmanne to Revell, geheten Leetgast, twischen dem stichte Ozell und deme lande des koninges ret de schede in dusser wise.

Int erste Hoff he an van deme broke Toresso bolegen haven deme dorpe Walkede to Harrien vart; dar na volgede her to deme vlete Mustoya, twischen den guidern van Loden und deme (Die Worte: "deme vlete ---- und deme" fehlen; für "deme" steht jedoch "der") dorpe Cappele, van dar to einen klenen vlete Nitrupede (Eltruppede), twischen den dorpern Aggemulle (Aghemalle), Vetervilie, darto van der molen Kiriver, gelegen twischen dem dorpe Lümmede (Tunnede – undeutlich) und Kirivere, de vorbenomede mole was wandages Odert van Loden, de geslagen was, welke mole in dem halven parte, dat dar roerde dat ertrike des konings, was to broken, und dat ander deel, dat dar horde deme stichte, bief bestande; van welkerer molen he vort toch to deme vlete Suren Kalma, twischen den dorperen Ruskezalle (Rustesalle) und Payke, van dar to deme wege Kagerantes, de twischen vorbenomeden dorperen ut gestrecket, van deme wege to einen groten broke tuschen dorpern Toriate (Teriate) und Warax. Van dar to Suren Hallika, to Düde gesecht to deme groten borne, bolegen twischen den dorpern vorbenomet. Dar van to deme vlete Sawoya (Sameoya), dat under vilen plecht droge to werdende, und in tuschen den dorpern Korentemekoy und Lenechten (Korentemeky und Levechte.). Van dar to deme broke Fekenso (groten broke Recken – so.), bolegen tuschen den dorpern Hellenbeke und Lenchte (Hellencke und Levechte). Van dar to Wissele, dat is so vele als ungeverde, und is strekende bis to eineme groten bome, in welkeme bome wart gehouven des bischoppes staff, welkern boem, de vorbenomede bischop dot was, is van den kerspels luden van Hertole verstort. Van dar to den dorperen Kuyscyarve (Kuy – sayarve) und Kryveiarve, bolegen haven deme dorp Leppespe to Harrien wart. Van dar to Kyvenomme (Kuienomme), dar eine vorhoginge is des ertrikes an deme wolde, nomliken geheten eine rugge, und dar was wandages ein dorp, und tuschen deme dorpe Kuvyeke (Kunicke) und den gudern des abbates to Padys (Pades). Van dar to eineme vlete Callameky, und van dar bes Castladne, dat dar is ein deel des woldes. Van dar to deme busche Neytepe (Ueyttepeh), dat is ein Nos (nes). Van dar to deme sode Kapenkayo, und de stede de helt ene Este, des stichtes buer, geheten Mandes to Komeki, vormiddelst deme richte des berneden isers. Van dar bet an meer etc.

Riigisaksakeelne variant

Hermann, Bischof von Oesel, Begründer des Klosters zu Leal, bereitet zu der Zeit, wo Rusce sein Voigt war, mit dem Köningl. Dänischen Hauptmann zu Reval Letgast die Gränze zwischen der Oesel`schen Diöcese und dem Lande des Königs folgendergestalt:

Beginnend von Toresso, einem Sumpf oberhalb des Dorfes Walkede nach Harrien zu, ritt er nach dem Flusse Mustoya zwischen den Besitzungen derer von Lode und dem Dorfe Capell zu, von da zum kleinen Fluss Nitepinde (Nitrupede) zwischen den Dörfern Aggemule und Vertevilae (Vetervilie), dann zur Mühle Kirrevere; belegen zwischen den Dörfern Lummede und Kirrievere; welche einst dem umgebrachten Hrn. Odward von Lode gehörte, und vovon die eine Hälfte, die des Königs Land berührt, zerstört, die andere dagegen, die Diöces berührend, noch vorhanden war. Von dieser Mühle ritt er zum Fluss Surekolima (Suren Kalma), zwischen den Dörfern Ruskeszalle und Payke, dann zum Wege Karente (Kagerante), welcher zwischen den beiden gedachten Dörfern läuft, hierauf zu einem grossem Morast zwischen den Dörfern Thonate (Toriate) und Warax und von hier zum Suren Alliken (Hallika – zu deutsch zum grossen Borne), zwischen den oben gedachten Dörfern; und zum flusse Sawoya, der mitunter austrocknet, zwischen den Dörfern Kerethemeke (Korentemekoy) und Lenechte; von da zum Fenkenso, einem Morast zwischen den Dörfern Hellenbeke und Lenechte, und sodann nach Gowudz (Wissele), das ist "ungeverde", bis zu dem grossen Baume, aus welchem der Bischofsstab geschnitten worden, welchen Baum nach des Bischofs Tode die Kirchspielsleute von Herchele (Hertole) zerstört haben. Von dort, nach dem Dorfe Kungerve (den Dörfern Kuyscyurve und Kryveiarve), belegen oberhalb des Dorfes Leppespe nach Harrien zu. Sodann bis Kyvimme (Kyvenomme), wo eine Erhöhung des Erdreichs im Walde, gewöhnlich ein Rücken genannt, sich befindet und früher ein Dorf stand, und zwischen dem Dorfe Kannyecke (Kuvyeke) und den Gütern des Abtes zu Padis. Von da zum Flusse Callamyecke (Callameky) und dann bis Casegiste Ladne (Castladne), welches ein Theil des Waldes ist, und bis zum Walde Neytepe, das ist ein Nes (Nos); von diesem zum Brunnen Kaypenkoya (Kapenkayo), und die Stätte hat ein Esthe inne, des Stiftes Bauer, Namens Mandes von Kokenmede (zu Komeki), welcher sie durch die Probe des glühenden Eisens erlangt. Von hier bis zum Meere.