Richard Sorge

Allikas: Vikipeedia

Richard Sorge (4. oktoober 1895 Bakuu lähedal Adjikentis7. november 1944 Tōkyō) oli saksa kommunist ja Nõukogude Liidu sõjaväeluuraja Jaapanis Teises maailmasõjas, koodnimi Ramsay.

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Richard Sorge sündis 1895. aastal Bakuu lähedal Adjikentis, seal vendade Nobelitele kuuluvas naftatöötlusettevõttes töötava saksa päritolu kaevandusinseneri perekonnas, Richard oli noorim 9 lapselises perekonnas, tema ema oli venelanna Niina Semjonovna (sünd. Kobeleva). Sorgede suguvõsas oli ka varem poliitilises tegevuses osalenud liikmeid, Richard Sorge vanaonu Friedrich Adolf Sorge oli olnud kommunistliku liikumise algatajate Marxi ja Engelsi toetaja ning osales 1848. aasta Saksamaa revolutsioonis, mille ebaõnnestumise järel põgenes Ameerikasse ning oli I Internatsionaali Peanõukogu sekretäriks. 1898. aastal kolis Sorge perekond Venemaa Keisririigist tagasi Saksamaale.

Esimeses maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1914. aastal pärast Esimese maailmasõja algust astus ta vabatahtlikuna Saksamaa Keisririigi sõjaväkke. Algselt osales ta sõjategevuses Prantsusmaal, Flandrias, 1915. aasta suvel sai ta lahingutes Belgias õlast haavata ning saadeti ravile Saksamaale, pärast ravi lõppu andis ta ka ära gümnaasiumi lõpueksamid.

1915. aasta juunikuus aga suunati väeosa, kus teenis jefreitorina Sorge Idarindele Galiitsiasse. Seal autasustati teda 2. klassi Raudristiga, 1916. aastal suunati Sorge väeosa 43. suurtükiväepolk Läänerindele ning Sorge osales lahingutes Verduni all. 1916. aasta märtsis sai Sorge rasked vigastused lõhkenud šrapnellikildudega jalgadesse, mille tulemusena ta üks jalg oli teisest 2 cm lühem.

Pärast osalist taastumist vigastustest ei suunatud Sorget enam rindele ja ta asus õppima Berliini Ülikooli. 1919. aastal Sorge demobiliseeriti ning ta jätkas õpinguid Kieli Ülikoolis, kus osales üliõpilaste poliitilises tegevuses. Pärast Kieli ülikooli lõppu jätkas ta õpinguid ning kaitses Hamburgi Ülikoolis väitekirja ja sai riigiõiguse doktorikraadi. Samal aastal astus ta ka moodustatud Saksamaa Kommunistlikkusse Parteisse. Pärast ülikooli lõpetamist asus ta tööle ajakirjanikuna.

Tegevus kommunistlikus liikumises[muuda | redigeeri lähteteksti]

1923. aastal osales ta Saksamaal toimunud kommunistlikus riigipöördekatses ning selle ebaõnnestumisel emigreerus ta koos naise Christiane 1925. aasta aprillis Nõukogude Liitu, kus Sorge sai nõukogude kodakonduses, asus tööle oktoobris 1924. aastal Kominterni[1] Informatsiooniosakonda ja astus ÜK(b)P liikmeks 1925. aastal. Parteisseastumisel oli ta soovitajad Ossip Pjatnitski, Dmitri Manuilski ja Otto Kuusinen. Sorge naine Christiane aga asus tööle Maksi-Engelsi-Lenini Instituudis raamatukoguhoidjana. Aasta hiljem aga nad lahutasid ning naine lahkus tagasi Saksamaale.

Sorge töötas alates 1926. aasta aprillist Kominterni sekretariaadis, pärast Grigori Zinovjevi kõrvaldamist KI Täitevkomitee esimehe kohalt, oli Sorge kuni 1929. aastani KI faktilise juhi Nikolai Buhharini abi, pärast aga Jossif Stalini ja Buhharini vahel tekkinud poliitiliste lahkarvamuste tõttu Buhharini kõrvaldamist Komiterni juhtimiselt, eemaldati ka Sorge ja suunati, kui "buhharinlane" propagandatööle välismaale (Suurbritanniasse)[2].

Nõukogude sõjaväeluures[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asudes Suurbritannias kaasati Sorge tänu oma isikuomadustele ning euroopalikule haridusele nõukogude sõjaväeluuresse, pärast eriettevalmistust ja kohanemist Saksamaal, kus ta tegi kaastööd kohalikele ajalehtedele, suunati Sorge Hiina kommunistide vastu võitleva Chiang Kai-shek kontrolli all olevasse Shanghaisse, kasutades saksa põllumajandusajakirja (Soziologische Magazin) korrespondendi katet. Hiinas lõi ta agentuurvõrgu, kuhu kuulusid radist Max Clausen, jaapani päritolu ajakirjanik Hotsumi Ozaki, ameerika kommunistist ajakirjanik Agnes Smedley[3], kuid kuna Jaapan oli 1931. aastal alustanud vallutusi Hiinas, vallutades Mandžuuria, moodustades seal Jaapanist sõltuva, Hiina viimase keisri Pu Yi juhitava Mandžukuo riigi ja jätkates vallutusplaane ka ülejäänud Hiina ning Korea suhtes, siis paljastamise kartuses likvideeriti agentuurvõrk ning Nõukogude Liidust suunatud luureagendid kutsuti tagasi ning valmistati ette tööks Jaapanis.

1933. aastal suunati Sorge Jaapanisse, oma nime all aga jällegi saksa ajakirjade korrespondendina (Frankfurter Zeitung). Tōkyōs astus ta Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse ning saavutas Tōkyōs asuvas väikses saksa kogukonnas ja Saksamaa saatkonnas tänu oma erudeeritusele ja laiale silmaringile lugupidamise ning kaasati Saksa saatkonna sõjaväeatašee ja hilisema saadiku Eugen Ott'i poolt ülevaadete ning aruannete koostamisse Saksamaa sõjalise liitlase Jaapani kohta.

1935. aastal külastas Sorge viimast korda Moskvat, kus abiellus Jekaterina Maksimovaga, kellega neil sündis tütar, kes suri sünnitusel.

Pärast Jaapanisse naasmist kajastas Sorge ja tema agentuurvõrk Jaapani kavatsusi Kaug-Ida ja seal asuva Vassili Blücheri juhitava Kaug-Ida Eriarmee suhtes. antud piirkonnas kavandasid nii NSV Liit kui ka Jaapan oma mõjuvõimu laienemist, Nõukogude Liit toetades Hiinas Jiang Jieshi poolt juhitud kommunistlikku liikumist, sellel ajal, kui Jaapan kasutades ära loodud sõltuvat Mandžukuo riiki püüdis vallitada kogu Hiinat ning Mongooliat. Jaapani ja NSV Liidu vahel toimusid relvakonfliktid Transsiberi raudteel 1938. aastal ja Lõuna-Hiina raudteel ning suurim relvakonflikt Nõukogude Liidust sõltuvas Mongoolia ja Jaapanist sõltuva Mandžukuo piirialal, Halhõn goli lahingus 1939. aastal.

1938. aasta juunikuus põgenes Hiinasse ning andis Jaapani ning saksa luurele põhjalikud andmed Nõukogude Liidu SaRK-i Kaug-Ida valitsuse ülem 3. järgu riikliku julgeoleku komissar Genrih Ljuškov, kelle tunnistusi aitas koostada ka sõjaväeatašee Erwin Schollil Sorge, mis võimaldas tal saata koopia Berliini saadetud 100-lehelisest aruandest ka Moskvasse. Sorge poolt saadetud info põhja õnnestus nõukogude julgeolekul muuta õigeaegselt piirkonna salajased kooditabelid ning välistada agentuurvõrgu paljastamist.

Richard Sorge 1940.aastal

Richard Sorge luurepositsioonid olid unikaalsed, kuna olles Teise maailmasõja algusest Saksa saatkonna pressiatašee ja omades lähedasi suhteid Saksamaa saadikuga Eugen Ottiga Tōkyōs, omas ligipääsu läbi Saksamaa saadiku Saksamaa liitlasele – Jaapanile läbi saatkonna edastatavatele konfidentsiaalsetele andmetele. Tema kaastöötaja, Ozaki Hotsumi, kes oli Jaapani peaministri prints Fumimaro Konoe nõunik Hiina alal, kes omas samuti ülikonfidentsiaalset infot otse Jaapani valitsusest. Samuti tegi Sorge koostööd nõukogude sõjaväeluure juhtkonna nõusolekul (kes oli hävitatud repressioonide käigus) saksa NSDAP välisluure, (sh Gestapo esindajaga Jaapanis Josef Meisingeriga) ning ka sõjaväe ning meresõjaväeluurega (esindaja Ivar Lissner), kajastades Jaapani olustikku.

Richard Sorge luurevõrgustik:
Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsus#Välisresidentuurid ja agentuurvõrgud

Sorge luurevõrgustiku tegevuse lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

1941. aastal vahistati kommunistliku tegevuse eest Hotsumi Ozaki alluv, kes ülekuulamisel andis tunnistusi oma kommunistliku tegevuse kaaslastest, kelle ülestunnistuse alusel vahistati ka Hotsumi Ozaki. Hotsumi Ozakilt saadud tunnistuste alusel vahistati ka Max Clausen, Branko de Vukelic ning lõpuks Sorge.

Luurevõrgustiku liikmete üle mõisteti kohut 1943. aasta maikuus, enne kohut oli surnud vangistuses Yotoku Mijagi, Branko de Vukelic suri 1945. aastal vangistuses, Max Clausen viibis sõja lõpuni vangistuses ning vabastati Ameerika vägede poolt ning anti üle Nõukogude Liidule.

Richard Sorge ja Hotsumi Ozaki hukati kohtuotsusega 7. novembril 1944. aastal ning maeti Jaapanis.

Sorge tegevuse heroiseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ehkki Sorge tabati 1941. aasta oktoobris ja hukati 1944. aastal, ei kajastatud tema tegevust Nõukogude Liidu kasuks sõja ajal ega ka pärast Teist maailmasõda. Sorge tegevuse mahavaikimisel Stalini valitsemisajal oli mitmeid põhjuseid: 1937–1938. aastatel NSV Liidus nõukogude sõjaväeluure juhtide (sh Jan Berzin) suhtes toimunud poliitiliste repressioonide käigus saadi neilt ülekuulamiste ja piinamiste tulemusena ülestunnistused, kus nad tunnistasid enda värbamist välisriikide luureagentideks ja neile allunud luurevõrgu kaastöölised välisriikide topeltagentideks; 1938. aastal pärast luurejuhtide hävitamist anti Sorgele korraldus naasta NSV Liitu, mida ta ei täitnud, mille tulemusena lõpetati Sorge luurevõrgustiku finantseerimine; oma ülieduka tegevusega (kaheksa aasta jooksul) saatis Sorge korduvalt ka kontrollimata andmeid Jaapani kavatsuste kohta, mis tekitas kahtlusi tema võimaliku rolli kohta topeltagendina; pärast kinnipidamist andis Sorge Jaapani vastuluures tunnistusi oma tegevuse ja luurevõrgu kohta, millega ei täitnud põhimõttekindla "tšekisti" käitumisliini.

1961. aastal aga tutvustati üliemotsionaalset Nikita Hruštšovi Richard Sorge tegevusega ning Hruštšovi algatusel autasustati Sorget 5. novembril 1964. aastal NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Anastass Mikojani ukaasiga Nõukogude Liidu kangelase aunimetusega. 1960. aastatel Juri Andropovi juhtimisel nõukogude julgeolekuorganite korraldatud julgeolekuorganite populariseerimiskampaania käigus anti välja tema nimeline postmark ning Juri Korolkovi jutustus "Inimene, kelle jaoks ei olnud saladusi".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]