Jan Berzin

Allikas: Vikipeedia
Jānis Bērziņš
Yan karlovich berzin.jpg
Jānis Bērziņš
Nimi Jānis Bērziņš
Sündinud 25. november 1889
Riia maakond, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik
Surnud 29. juuli 1938
Moskva, NSV Liit
Teenistused Punaarmee
Auaste 2. järgu armeekomissar
Juhitud üksused GRU

Jan Berzin (ka Jānis Bērziņš; õieti Pēteris Ķuzis, vene keeles Берзин (Беpзинь) Ян Карлович, Кюзис Петерис), hüüdnimi Vanamees «Старик» ; 13. vkj/25. november 1889 Kligene, Jaunpilsi vald, Riia maakond, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik29. juuli 1938 Moskva, NSV Liit) oli lätlasest Nõukogude Liidu parteitegelane, sõjaväelane ja nõukogude sõjaväeluure kauaaegne juht, 2. järgu armeekomissar (alates 15. juunist 1937).

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pēteris Ķuzis sündis taluperes, pärast keskhariduse saamist alustas ta 1902. aastal õpinguid Kuldīga õpetajate seminaris.

Revolutsioonikeerises[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oktoobris 1905 pärast õpetajate seminari sulgemist 1905.-1906. aasta revolutsiooniliste rahutuste käigus Liivimaa kubermangus lahkus Pēteris Ķuzis linnast maale vanematetalusse, kus osales koos vanema vennaga kohalikes rahutustes: mõisate rüüstamises ja kasakatele vastuhakus. Rahutuste käigus rüüstati vallavalitsus Jaunpilsis, lasti maha vallakirjutaja, keda kahtlustati reetmises, varastati vallamajast passide plangid, põletati maha valla kõrts ja kroonu viinapood, eelnevalt ekspropiteerides omanike vara[1].

1905. aastal liitus Pēteris Ķuzis poliitilise liikumise Lätimaa Sotsiaaldemokraatiaga, mis kuulus ühe fraktsioonina ülevenemaalisse VSDTPi-sse. Rahutuste mahasurumise käigus ta vahistati, kuid kinnipidamisel sai kolmest püssikuulist haavata, milleist üks jäi pidama koljusse vigastamata aju. Mõisteti 1907. aastal Tallinnas toimunud Sõjakohtu poolt tapmise eest 8 aastaks sunnitöövanglasse, kuid vabanes juba 2 aasta pärast 1909, kuna oli alles 16-aastane (alaealine). Pärast vanglast vabanemist jätkas aga Riias poliitilist tegevust (kommunistlikku agitatsiooni) Pavel Ivanovitši («Павел Иванович») nime all.

1911 vahistati uuesti ja saadeti asumisele Irkutski kubermangu, kust aga põgenes 1914. aastal, põgenemisel kasutas Bērziņši, nimele välja antud valedokumente. Nime Jānis Bērziņš (Ян Карлович Берзин, Павел Иванович Берзин) kasutaski oma edasises tegevuses.

I maailmasõja alguses kutsuti sõjaväkke, kust (Läänerindelt), kuid deserteerus ja asus tagalasse Petrogradi tehasesse tööle. 1917. aastal oli ta Petrogradis VSDT(b)P Petrogradi komitee VSDT(b)P ja Viiburi rajoonikomitee liige.

Tegevus oktoobrirevolutsioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta detsembris töötas ta Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadis ning juhtis Vladimir Lenini ja teiste Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu liikmete ihukaitset, mis koosnes enamuses läti ja eesti päritolu sõjaväelastest[2].

Vene kodusõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aasta suvel osales Jaroslavli linnas III Vene revolutsiooni käigus toimunud esseeride ülestõusu mahasurumisel.

Pärast Punaarmee ja Läti punaste küttide poolt Läti loode ja idaosa vallutamist oli 1919. aasta jaanuarist maini oli Jānis Bērziņš Nõukogude Läti Kohaliku omavalitsuse rahvakomissariaadi kantseleiülem, Siseasjade rahvakomissariaadi osakonnaülema sekretär ja asetäitja.

Tegevus Nõukogude Lätis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1919. aasta märtsis pärast Läti valllutamist Punaarmee ja Läti kütidiviisi poolt, määrati ta Nõukogude Läti siseasjade rahvakomissari abiks, kus teenis 2 kuud ja 1919. aasta maikuus osales nõukogude vägede poolt Riia kaitsmisel Landeswehri vägede eest, kus sai ka haavata.

1919. aasta juulist augustini oli Jan Berzin 11. Petrogradi kütidiviisi poliitosakonna ülem.

1919–1920 oli Jan Berzin Nõukogude Läti Armee (hiljem nimetati ümber) 15. armeeks eriosakonna ülem, mille koosseisus osales Petrogradi kaitsmisel Loodearmee eest ja hiljem osales ka Mihhail Tuhhatševski poolt juhitud Nõukogude-Poola sõjas 1920. aastal.

Nõukogude sõjaväeluures[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920. aasta detsembrist viidi ta üle Punaarmee Luurevalitsusse, kus töötas detsembrist 1920 kuni 1921. aasta detsembrini Luurevalitsuse operatiivosakonna (agentuurluure) ülemana.

Aastail 19211924 oli ta Punaarmee Luurevalitsuse ülema (Arvid Zeyboti) asetäitja.

1. märtsist 1924. aastal kuni 1935. aasta aprillini oli ta Punaarmee staabi IV. (luure) osakonna ja juba aprillist laiendatud Luurevalitsuse ülem.

Pärast 1934–1935. aastatel nõukogude sõjaväe ja poliitilise luure ühise agentuurvõrgu mitmete gruppide paljastamist välismaal otsustas ÜKP KK Poliitbüroo taandada Berzini ning suunas ta Kaug-Idasse, kus ta 1935. aasta aprillist kuni 1936. aasta juunini Üksiku Punalipulise Kaug-Ida eriarmee ülemjuhataja (Vassili Blücheri) asetäitja poliitalal.

Hispaania kodusõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1936. aastal oktoobris määrati Berzin ja suunati kõrgeimaks sõjaliseks nõunikuks Vabariikliku armee juurde Hispaania kodusõjas "kindral Grišin"i nime all.

1937. aasta juunikuus saabus tagasi NSV Liitu ja määrati Punaarmee sõjaväeluure ülemaks Semjon Uritski asemele.

27./28. novembril 1937 vahistati "süüdistatuna nõukogudevastases vandenõus" ja 29. juulil 1938 mõisteti NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakollegium poolt Vene NSV Krk §58-16, 58–8 ja 58-11 punktide alusel süüdi, mõisteti surma ning lasti maha.

Jan Berzin rehabiliteeriti NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega 28. juulil 1956. aastal.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]