Agraarühiskond

Allikas: Vikipeedia

Agraarühiskond (inglise keeles agrarian society või agricultural society) on ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on põlluharimine ja karjakasvatus, rannikualadel ka kalapüük enda elatamiseks.

Eesti keeles kasutatakse ka nimetust põllumajandusühiskond.

Jaguneb varaagraarseks- ja hilisagraarseks ühiskonnaks.

Agraarühiskonnas tegeleb enamik inimesi põllumajandusega. Kambodža talupoeg


Tekkimine/Kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Agraarühiskond hakkas kujunema umbes 8 000-6 000 aastat eKr, kui kütid ja korilased jäid paiksemaks ning hakkasid algeliselt põldu harima, et ise toidupoolist kasvatada - alepõllundus (i.k. horticultural society)[1]. Tööriistadeks olid neil kõblas pinnase kobestamiseks ja kaevamiskepp seemnete mulda panekuks. Hõimud, kes liikusid vähemviljakatel aladel, kodustasid esimesed loomad - rändkarjakasvatus (i.k. pastoral society)[1]. Kodustatud loomi hakati kasvatama eelkõige toiduks. Murranguks sai adra leiutamine ja teraviljakasvatuse algus[2]. Kui tehnoloogia areng oli jõudnud ratta leiutamiseni, hoogustus agraarühiskonna areng veelgi.

Varaagraarne ühiskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paiksemaks jäänud korilaste hõimud hakkasid igapäevase toidupoolise saamiseks harima algeliselt põldu. Sobivad taimeliigid selekteerusid välja väga pika aja jooksul, enamasti läbi juhuslike kogemuste. Samuti toimiti esimeste kodustatud loomade puhul. Alepõldudel kasvatatud tera- ja mugulvilju vahetati ülejääkide ja võimaluse korral rändkarjakasvatajatega liha, nahkade ja villa vastu. Otseselt alepõllundus ja rändkarjakasvatus ei põimu. Peale adra kasutuselevõttu hakati põlluharimisel kasutama tööloomi ja väetisena loomasõnnikut[2]. Iseenda ja loomade jõudu ning algelisi mehhanisme kasutades toodeti varaagraarses ühiskonnas elatusvahendeid, millest valdav osa tarbiti naturaalmajanduse tingimustes kohapeal.

Varaagraarsel ajastul elas iga kogukond omaette. Kokkupuuted erinevate regioonide vahel olid minimaalsed, kuna puudus teedevõrgustik ja transport.

Saaduste töötlemine ja tööriistad arenevad. Tekib vajadus käsitööliste järele. Esmalt eralduvad kogukonnast üksikud muudest töödest vabastatud inimesed, keda kogukond üleval peab.[3]

Varaagraarne tootmisviis vajas varude tekitamist ja säilitamist, vähemalt ühest saagist teiseni. Tagavarasid oli võimalik ka röövida, samas ka selle eest kaitsta. Varaagraarsel ajastul hakkasid kogukonnad ühinema hõimudeks, kes pealikute juhtimisel korraldasid röövretki ja lõid neid ka tagasi[3]. Tekkisid suuremad inimasumid, millest kujunesid hiljem linnad ja algas algse riikluse areng. Esimesed teadaolevad tekkisid Mesopotaamias ja Pärsias.

Algas inimeste kihistumine. Ajapikku kujunes välja religioosne, poliitiline ja sõjaline eliit.

Varaagraarset ühiskonnakorraldust võib kohata tänapäevalgi Aafrikas, Okeaanias ja Aasias. See on hääbuv tootmisviis, mis maailmamajanduses ei osale.

Hilisagraarne ühiskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilisagraarse ühiskonna alguseks peetakse perioodi, mil taime- ja loomakasvatus hakkas koonduma ühte majapidamisse. Toimub üleminek alepõllunduselt põlispõllundusele[3]. Selle tulemusena suureneb saagikus ja toodangut hakkab järjest rohkem üle jääma. Tekib vajadus ülejääkide realiseerimise järele. See viib kaubavahetuse arenguni. Sellesse perioodi jääb ka raha (peamiselt müntide) kasutuselevõtt vahetusekvivalendina. Selleks ajaks oli ka juba leiutatud ratas, mis võimaldas (koos veoloomade rakendamisega) uusi arenguid kaupade transportimisel. Hakkas arenema teedeehitus, kiirenes linnade areng ja hoogustus riikide teke. Arenes kaubandus. Osa inimesi eraldus põllumajandustootmisest ja hakkas tegelema toodangu vahendamisega[2]. See põhjustas omakorda suuremat kihistumist. Rahalise ja religioosse eliidi teke, mis algas juba varaagraarse ühiskonnas, viis omakorda suurema omakasuihaluseni. Orjandus ja orjakaubandus on hilisagraarse ühiskonnakorralduse sünnitised[2]. Käsitöönduse teke jääb samuti hilisagraarsesse ühiskonnaperioodi. Käsitööline eraldub põlluharijast ja suundub enamasti linna või mõnda suuremasse asulasse, kuhu ta rajab töökoja. Oma toodangut vahetab ta esialgu põlluharijatega toidu vastu, kuid hiljem hakkab ta seda müüma. Just käsitöönduse areng pani aluse tööstustootmise tekkele, mis omakorda viis ühiskonna arengu järgmise tasemeni. Seda tuntakse juba industriaalühiskonnana)[1].

Veonduse areng ja ülemkihi kasvavad vajadused tekitavad hilisagraarsete ühiskondade vahel kaugkaubanduse, rahvusvahelised majandussuhted, s.o. esimesed maailmamajanduse alged[3].

Hilisagraarsed tootmisviisid[3][muuda | redigeeri lähteteksti]

Loodusoludest ja ajaloost tingituna, kujunes välja viis peamist tootmisviisi.

Riisipõld Bangladeshis. Riisitaimi istutatakse käsitsi

1. Ida -Aasia tootmisviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tehnoloogiliselt kõige täiuslikum. Toetus teraviljakasvatusele, mida täiendasid köögi- ja puuviljad, õlikultuurid, suhkruroog, puuvill, tööloomakasvatus, samuti jäätmetest toituvate loomade (sead, kodulinnud) pidamine. Ta on püsinud praeguseni valdava, ehkki enam mitte arengut määrava tootmisviisina, elatades kokku umbes 1,5 miljardit inimest Ida-, Kagu- ja Lõuna-Aasia riikide rahvastikust.

2. Hommikumaa oaaside hilisagraarne tootmisviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samuti kõrgel tasemel tootmisviis, pidas üleval rikast ülemkihti ja arenenud käsitööd. Kuid siin kasvas põllundus kokku ainult tööloomakasvatusega, produktiivloomi oaasides ei peetud. Loomakasvatussaadusi vahetati varaagraarsetelt rändkarjatajatelt.

Tänapäeval on see tootmisviis Hommikumaadel hääbumas.

3. Vahemeremaade hilisagraarne tootmisviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

See tootmisviis oli kaubalisem ja tugevama turusektoriga kui teised. Vahemereline kliima piiras kultuuride valikut ja ei lubanud toota kõike hädavajalikku. Puuduv tuli tuli mujalt osta. Vahemeri ise oli aga suurepärane kaubatee. Siin töötati välja varaindustriaalsete põllumajandus- ja käsitöövormide alged, mida hiljem edukalt kasutati Euroopas ja Ameerikas.

Kristlikes vahemeremaades on hilisagraarne tootmisviis hääbunud, muhameedlikes hääbumas.

4. Euroopa hilisagraarne tootmisviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arenes suhteliselt rasketes loodusoludes ja aeglaselt, kuid see-eest kujunes siin välja taime- ja loomakasvatuse eriti hea tasakaal. Vahemeremaade läheduse tõttu levisid siia peagi varaindustriaalse tootmisviisi alged, mis tänu soodsatele oludele (nt. maavarade rohkus) arenesid siin kiiremini ja viisid Euroopa peagi maailmamajanduse liiderkujundajaks.

Hilisagraarne tootmisviis on Euroopas juba ammu asendunud moodsamatega.

XVI-XVIII sajandil eksporditi see tootmisviis Põhja-Ameerikasse, mille loodusoludele see hästi sobis, viies ka Põhja-Ameerika maailmamajanduse liidri kohale.

5. Ladina-Ameerika hilisagraarne tootmisviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilisagraarne tootmisviis imporditi siia Vahemeremaadest. Kohapealsetes, täiesti erinevates, loodusoludes ja kokkupuutes kohalike varaagraarsete tootmisviisidega kujunes see oluliselt ümber, sealjuures pigem taand- kui edasi arenedes.

Püsis Ladina-Ameerikas valdavana kuni XX sajandi keskpaigani ja alles viimasel ajal asendub vähehaaval moodsamaga.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Peter J. Richerson (2001): PRINCIPLES OF HUMAN ECOLOGY chapter 6 Agrarian Societies
  2. Stuart Staniford (2010): The Net Energy of Pre-Industrial Agriculture
  3. François Nielsen (2007):Human Societies Module 11 – Agrarian Societies
  4. Types of Society
  5. University of Missouri: SOCIOLOGY TIMELINE
  6. Societal Development
  7. MAAILMAMAJANDUSE GEOGRAAFIA Agraarühiskond (lk. 49-51)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Sociology Timeline, Kasutatud 26.05.2012
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Richerson 6.ptk Agraarühiskonnad, Kasutatud 27.05.2012
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 G.Raagmaa Loengukonspekt lk 49-50, Kasutatud 04.06.2012