Eduard von Dellingshausen
Eduard Julius Alexander von Dellingshausen (31. märts 1863 Tallinn – 9. juuli 1939 Potsdam) oli baltisaksa poliitik, Eestimaa rüütelkonna peamees aastatel 1902–1918.
Eduard von Dellingshauseni isa oli Nikolai von Dellingshausen, kes oli samuti Eestimaa rüütelkonna peamees ning tegeles matemaatika ja loodusteadustega, avaldades mitmeid selleteemalisi traktaate. Dellingshausenil oli ka vanem vend, kelle nimeks oli samuti Nikolai, ning kaks õde.
Dellingshausen omandas keskhariduse Tallinna toomkoolis ning õppis seejärel aastatel 1880–1884 isa mõjutusel Tartu Ülikoolis füüsikat. Ta täiendas end aastatel 1885–1886 veel Berliinis ja Münchenis, kuid doktoritöö kirjutamiseni siiski ei jõudnud, sest perekonna rahalised vahendid ei võimaldanud tal kauem välismaal viibida. Seetõttu naasis ta Eestimaale, kus asus majandama Virumaal asuvaid peremõisaid.
Aastatel 1887–1902 tegeles Dellingshausen eestkätt mõisamajandusega, kuid tegutses samal ajal ka mitmetes omavalitsusametites, osaledes aktiivselt ka Eestimaa maapäevadel. 1902. aastal seati ta üles Eestimaa rüütelkonna peamehe kandidaadiks ning osutuski valituks. Osava diplomaadina oskas ta läbi saada nii Eestimaa kuberneride kui ka Venemaa keisrikojaga ning baltisaksa aadli huve edukalt esindada. Lisaks peamehe ametile kuulus Dellingshausen ka Venemaa keisririigi Riigiduumasse.
1917. aastal, kui baltisaksa rüütelkondi ähvardas enamlastepoolne likvideerimine, otsustas Dellingshausen sidemed Venemaaga katkestada ning kuulutas 13. detsembril Eestimaa hertsogkonna Nõukogude Venemaast sõltumatuks. Samuti esitas ta Saksamaa keisririigile palve Eestimaa okupeerida. Sellest said aga teada enamlased, kes 1918. aasta jaanuaris Dellingshauseni vangistasid ja kogu Balti aadli lindpriiks kuulutasid. Jaanuarist märtsini 1918. aastal viibis Dellingshausen koos teiste juhtivate baltisakslastega Petrogradis Krestõ vanglas ning ta mõisteti nõukogudevastase tegevuse eest surma. Tänu Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu tingimustele õnnestus tal hukkamist vältida ning ta naasis Eestimaale.
1918. aastal Saksa okupatsiooni ajal Eestis töötas Dellingshausen koos teiste baltisakslaste juhtidega Balti hertsogiriigi loomise nimel. Kui see ebaõnnestus, siis otsustas ta koos perega Eestist lahkuda.
Alates 1918. aasta detsembrist kuni oma surmani elas Dellingshausen Saksamaal. Ta on maetud aga Eestisse, Haljala surnuaia Dellingshausenite hauaplatsile Lääne Virumaal.
Sisukord |
Isiklikku [muuda]
Dellingshausen oli abielus oma sugulase Alexandra von Dellingshauseniga, neil oli kolm tütart.
Esivanemad [muuda]
| Eduard von Dellingshauseni esivanemad | |||
|---|---|---|---|
| Parun Eduard von Dellingshausen (1863–1939) |
Nikolai von Dellingshausen (1827–1896) |
Eduard von Dellingshausen (1795–1845) |
Friedrich von Dellingshausen (1769–1839) |
| Karoline von Krusenstiern (1771–1839) |
|||
| krahvitar Anna von Lambsdorff (1798–1876) |
krahv Matthias von Lambsdorff (suri 1828) |
||
| Anna Boethlingk | |||
| Alexandrine Elisabeth von Weiss (1837–1912) |
Alexander von Weiss (1792–1845) |
Andreas von Weiss (1760–1821) |
|
| Anna Maria Albrecht | |||
| Elisabeth von Wrangell (1804–1875) |
Georg von Wrangell (suri 1836) |
||
| vabapreili Katharina von Ungern-Sternberg |
|||
Teoseid [muuda]
- Die Baltischen Landesstaaten unter russischer Herrschaft 1710–1918 und die Gegenwärtige Lage im Baltikum (1926).
- Die Entstehung, Entwicklung und aufbauende Tätigkeit der Baltischen Ritterschaften (1928).
- Im Dienste der Heimat! (1930, eesti keeles: Kodumaa teenistuses: Eestimaa rüütelkonna peamehe mäestused
- 1994 ja
- 2011, raamatusari Eesti Mälu
Välislingid [muuda]
- Eesti Mälu: Eduard von Dellingshausen „Kodumaa teenistuses”, Eesti Päevaleht, 4. veebruar 2011
| Eelnev: Otto von Budberg |
Eestimaa rüütelkonna peamees 1902–1918 |
Järgnev: Otto von Lilienfeld |
