Amüotroofne lateraalskleroos

Allikas: Vikipeedia

Amüotroofne lateraalskleroos ehk amüotroofiline lateraalskleroos ehk motoorneuroni haigus (ladina keeles sclerosis lateralis amyotrophica, lühendatult ALS) on peamiselt täiskasvanud inimestel esineda võiv motoneuronihaiguse vorm, mis põhjustab lihasatroofiat ja halvatust ning lõppeb hingamispuudulikkuse korral harilikult surmaga.

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Etioloogia ja esinemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amüotroofse lateraalskleroosi täpseid tekkepõhjuseid ja mehhanisme ning ravi käesoleval ajal ei teata, osa ALSi haigusjuhtumid on perekondlikud ja haigust esineb rohkem meestel kui naistel (meeste ja naiste haigestumussuhe 1,4:1 kuni 2,5:1).

Haigestunutel võivad erineda nii sümptomid, põhjused, kulg, vastuvõtlikkus palliatiivsele ravile (või selle olemasolu) ja haiguse kestvus ning suremus.

ALSi peetakse väga haruldaseks häireks, uute diagnoositavate juhtude arv on varieeruv, 0,2-st kuni 2,4-ni 100 000 elaniku kohta aastas.

Valdav enamik diagnoositud haigusjuhtudest on sporaadilised (sALS) ja 5 kuni 10% juhtudest on perekondlikud (fALS).

Viiendik perekondlikest ALSi vormidest on seostatavad mutatsiooniga Cu/Zn supreoksiidi dismutaasi (SOD) geenis, mis paikneb inimestel 21. kromosoomis.[1]

Alla 5% kõigist ALSi juhtudest esineb spinaalne ülemise motoneuroni sündroom (primaarne lateraalskleroos), mis avaldub puhtalt spastilise parapareesina, neil on prognoos parem.[1]

ALSi seostatakse ka oksüdatiivse stressiga.

Mitmed uuringud seostavad ALSi haigestumise riski suurenemist ka pestitsiididega kokkupuutumisega.[2][3][4]

Ka suitsetamist peetakse riskiteguriks ALSi avaldumisel.[5]

ALSi on arvatud ka autoimmuunhaiguseks (GM1 antikehad, AChE antikehad) (va fALS).

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sümptomite esinemine oleneb haiguse vormidest ja võib alata üsna märkamatu lihasnõrkuse ja lihasjäikusega (spinaalne haigusvorm) ja düsartria (kõnepuue) ja neelamis- (düsfaagia) (bulbaarne haigusvorm) ning hingamisraskused (düspnoe).

Tahtlike liigutusi sooritavate lihaste (somaatiline närvisüsteem) kõhetumise tulemusel kaotavad haiged kontrolli enamike tahtele alluvate liigutuste üle, erandiks on kusepõie ja pärasoole ning silma liigutavate lihaste liigutamine, need kaovad harilikult haiguse hilisemas faasis.

ALS ei kahjusta autonoomset närvisüsteemi.

ALS ei kahjusta teadvuslikkust ja mõtlemisvõimet ega meeleelundeid ja nende tegevust (nägemine, kuulmine, tunnetaimine, maitsete ja lõhnade tundmine). Häireid pole tuvastatud vereringe, seedimise ning sisenõristusnäärmete ja ka südame töös, samuti ei esine meestel ALSiga seoses funktsionaalseid erektsiooni häireid.[6]

Ligi 40%-l haigestunustest võib esineda kognitiivseid häireid.

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

ALS on kliiniline diagnoos, spetsiaalseid uuringuid diagnoosimisel ei kasutata ja spetsiaalseid teste ega proove ei tunta. Diagnoosimisel võidakse võimalusel kasutada elektromüograafiat. Nõel-elektromüograafiaga registreeritakse erinevate lihaste aktiivsust ja närvijuhtekiirust.[1]

Amüotroofne lateraalskleroos
Klassifikatsioon ja välisallikad
Ladinakeelne nimi Sclerosis lateralis amyotrophica
RHK-9 kood 335.20
DiseasesDB 29148
MedlinePlus 000688
eMedicine neuro/{{{eMedicineTopic}}} 
MeSH D000690 MeSH D000690

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9.versioonis tähistatakse amüotroofset lateraalskleroosi koodiga 335.20.[7]

RHK-10-s liigitatakse haigus närvisüsteemihaiguste koosseisu, diagnoosi koodiks on : [G12.2]. Kood on ühine motoorneuroni haiguse, perekondliku motoorneuroni haiguse, primaarse lateraalskleroosi, progresseeruva bulbaarparalüüsi ja progresseeruva spinaalse lihasatroofiaga.

Vahel võidakse kasutada ka nimetusi Charcot'i haigus, Lou Gehrigi haigus, motoorsete närvirakkude haigus ja lateraalskleroos.

ALS on progresseeruv närvisüsteemi degeneratiivne haigus.

Neuroloogidel soovitatakse, kui diagnoos leiab kinnituse, sellest ka patsiendile teada anda.

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diagnoosiks oleks vaja läbi viia diferentsiaaldiagnoos, välistamaks haigused millega kaasnevad samuti püramidaaltrakti või alumise motoneuroni kahjustuse sümptomid, nagu näiteks multisüsteemne atroofia ja teatud spinotserebellaarse ataksia vormid. Välistada võiks ka haigused, mis haaravad ajutüve või seljaaju, nagu B12-vitamiini puudus, kaelaspondüloos, polüradikulopaatiad, süringomüeelia, adrenomüeloneuropaatia, hulgiskleroos, perekondlik spastiline paraprees ja troopiline spastiline paraparees.

Lisaks on haiguseid mis kahjustavad eessarve rakke nagu spinaalne lihasatroofia ja välistada tuleks ka mitmed lihashaigused - inklusioonikehakeste müosiit, müotooniline düstroofia, okulofarüngeaalne lihasatroofia.[1]

Palliatiivne ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

ALSi ravi ei tunta. Erinevate vormide puhul kasutatakse palliatiivset ravi. Elulemust võib mõne kuu võrra pikendada tabletikuur, mille toimeaineks rilusool.

ALSi haige vajab, olenevalt haiguse faasist, igapäevaste toimingute sooritamisel pidevalt kaasinimeste abi. Neelamisraskuste ja keelekrampide korral tuleb toit valmistada vedelama konsistentsiga. Pidevalt tuleb abistada ka isiklike hügieenitoimingutega, et ratastoolis ehk voodihaige patsient ei saaks lamatisi.

Haiguse progresseerudes ei suuda enamik patsiente rääkida, kõndida, süüa, neelata ja liigutada.

Düspnoe ning kopsude funktsioonide halvenemine on halva prognoosiga ja paljud patsiendid võivad vajada kopsude kunstlikku ventilatsiooni.

Patofüsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amüotroofset lateraalskleroosi iseloomustab peaajust (piklikaju) seljaajusse kulgeva püramidaaltrakti kahjustus ja tahtlikke liigutusi sooritavate lihaste kõhetumine.[8]

Degenereeruda võivad kesknärvisüsteemi närvirakud -motoneuronid, mille aksonid mõjutavad (ka vaheneuronite kaudu) lihasrakke, nii suurajukoore otsmikusagara motoorses korteksis (Betsi rakud) (selles ajupiirkonnas on põhiliseks neurotransmitteriks dopamiin), ajutüves (kraniaalnärvide neuronite rakukehade degeneratsioon ja hävimine) kui seljaajus (motoneuronite vähenemine, glioos, aksonite ja müeliinikihi kadumine eesmistes sarvedes ning eesmiste närvijuurte armistumine).

Aju külgvatsakese temporaalsarve ees paiknevad mandeltuumad võivad degenereeruda.

Immunotsütokeemilised uuringud on tuvastanud ALS patsientide seljaajus T-rakke.

Ennetamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ligi miljoni osaleja toitumusharjumuste alaste uuringute tulemusi (long-running studies) analüüsides avaldasid uurijad arvamust, et toitumise ja ALSi vahel võib olla seos. Süües rohkelt A-vitamiini eelvitamiinide hulka liigitatud karotenoide, näiteks beeta-karoteeni ja luteiini sisaldavaid juurvilju võib ALSi avaldumist edasi lükata ja haigust ära hoida. Lükopeeni ja β-cryptoxanthin 'i ning C-vitamiini tarbimine ei vähendanud ALSi haigestumise riski.[9]

Teadusuuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuemad teadusuuringud seostavad ALSi patogeneesi lümfoid(-immuun)süsteemi mikrogliiarakkudega (immuunvastusega), mis paiknevad ümber sureva motoneuroni.

Loommudelid[muuda | redigeeri lähteteksti]

ALSi loommudeliks on mitmed transgeensed närilised.

Loomakatsete käigus on tuvastatud, et alkoholi (punase veini) manustamine hiirtele inhibeerib neuronite apoptoosi ja võib indutseeritud ALSiga hiirtel elulemust pikendada.[10]

Terapeutilise faktorina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuritakse närvirakkude kasvufaktori rolli mitmete neurodegeneratiivsete haiguste, nagu Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, amüotroofne lateraalskleroos, perifeerne neuropaatia ja primitiivne neuroektodermaalkasvaja, terapeutilise faktorina.[11]

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsuse neuroloog Jean-Martin Charcot kirjeldas aastal 1869 lahkamistulemustes ALSi sümptomeid. Haiguse esmakirjelduse avaldas ta aga aastal 1874 (De la sclérose latérale amyotrophique).[12]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eritoimetaja prof Ain-Elmar Kaasik, tõlkijad Janika Kõrv, Ülla Linnamägi, Aive Liigant, Mai Roose, Tiiu Tomberg, Riina Vibo, "Neuroloogia taskuraamat" , Tallinn: AS Medicina, lk 217 - 218, 2004, ISBN 9985 829 52 2
  2. McGuire V, Longstreth WT Jr, Nelson LM, Koepsell TD, Checkoway H, Morgan MS, van Belle G.. Occupational exposures and amyotrophic lateral sclerosis. A population-based case-control study. Am J Epidemiol., 15. juuni 1997. Kasutatud 26.08.2014. (inglise)
  3. Bonvicini F, Marcello N, Mandrioli J, Pietrini V, Vinceti M.. Exposure to pesticides and risk of amyotrophic lateral sclerosis: a population-based case-control study. Ann Ist Super Sanita., 2010. Kasutatud 26.08.2014. (inglise)
  4. Malek AM, Barchowsky A, Bowser R, Youk A, Talbott EO.. Pesticide exposure as a risk factor for amyotrophic lateral sclerosis: a meta-analysis of epidemiological studies: pesticide exposure as a risk factor for ALS. Environ Res., august 2012. Kasutatud 26.08.2014. (inglise)
  5. Jennifer Warner. Cigarette Smoking Linked to Lou Gehrig’s Disease. WebMD Health News, 2011. Kasutatud 28.08.2014. (inglise)
  6. Hannu Laaksovirta, neurologian erikoislääkäri, ALS - AMYOTROFINEN LATERAALISKLEROOSI, aprill 2012, veebiversioon (Vaadatud 26.08.2014) (soome keeles)
  7. Specific code 2014 ICD-9-CM Diagnosis Code 335.20, veebiversioon (vaadatud 26.08.2014) (inglise keeles)
  8. "Meditsiinisõnastik" 38:2004.
  9. Annals of Neurology, Eating Bright-Colored Fruits and Vegetables May Prevent or Delay ALS, Pressiteade, veebiversioon (vaadatud 26.08.2014) (inglise keeles)
  10. de Jong SW, Huisman MHB, Sutedja NA, van der Kooi, AJ, de Visser M, Schelhaas HJ, Fischer K, Veldink JH, van den Berg LH.. Critique 087: Smoking increases, while alcohol consumption may decrease, the risk of amyotrophic lateral sclerosis (ALS) — 8 August 2012. 8 August 2012. Kasutatud 28.08.2014. (inglise)
  11. Fernette F.Eide, Daniel H. Lowenstein, Louis F. Reichardt, Neurotrophins and Their Receptors - Curent Concepts and Implications for Neurologic Disease, Experimental Neurology 121, 200 - 214 (1993), veebiversioon (vaadatud 18.06.2014) (inglise keeles)
  12. Lewis P. Rowland, MD. How Amyotrophic Lateral Sclerosis Got Its Name The Clinical-Pathologic Genius of Jean-Martin Charcot. Arch Neurol., märts 2001, 58. köide, nr 3. Kasutatud 26.08.2014. (inglise keel)

Veebikirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]