Hingamispuudulikkus

Allikas: Vikipeedia

Hingamispuudulikkus on haigusseisund kui üks või mitu hingamissüsteemi osa ei täida oma ülesannet täisväärtuslikult ning inimese organismi hapnikuga varustamine häirub. Hingamispuudulikkust määravaks kriteeriumiks loetakse ennekõike hüpoksia või hüperkapnia kujunemist, mis aga sageli omavahel kombineeruvad, nii et arvesse tuleb võtta ka teisi tervisenäitajaid.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hingamispuudulikkuse nagu ka paljude teiste mitmeid elundeid haaravate haiguste klassifikatsioon ei ole lõplik. Kasutusel on mitmeid klassifikatsioone, millest mõningaid kasutatakse rohkem ja teisi vähem. Klassifikatsioonide lähtepunktideks on hingamispuudulikkuse tekkimise kiirust, kestvust, põhjust ja veregaaside muutusi peegeldavad omadused ja näitajad.

Hingamispuudulikkust võib jaotada lähtudes haiguse tekkimise kiirusest ägedaks või krooniliseks. Äge hingamispuudulikkus tekib minutite kuni tundide jooksul. Krooniline e pikka aega kestev hingamispuudulikkus võib kesta isegi aastaid. Kroonilist hingamispuudulikkust põdeval patsiendil ei ole klassikalises mõistes ägedat hingamispuudulikkust, pigem ei ole selline inimene suuteline vajadusel suurendama organismi jõudva hapniku kogust. Nähtavaks kroonilise hingamispuudulikkuse tunnuseks on sellisel juhul vähene koormustaluvus. Sellisel juhul viib ka väike hapniku tarviduse suurenemine ägeda hingamispuudulikkuse tekkeni. Hingamispuudulikkust liigitatakse samas esmaseks või teiseseks. Esmase hingamispuudulikkuse korral on hingamispuudulikkuse põhjuseks hingamiselundite haigused ajal kui teisene hingamispuudulikkus on põhjustatud mingi teise elundi haiguse mõjust hingamiselunditele. Inimese füsioloogiaga kõige rohkem seotud klassifikatsioon lähtub veregaaside sisaldusest. Vaadeldakse eelkõige hapniku ja süsihappegaasi muutusi kuivõrd need ained transporditakse organismi sisse ja välja enamikus läbi hingamiselundite. Sellisel juhul on väljub arteriaalses veres sisalduva süsihappegaasi osarõhu näit PaCO2 oma tavalisest vahemikust 35...45 mmHg. Arteriaalses veres sisalduva hapniku osarõhk PaO2 langeb allapoole tavalisest 80...100 mmHg olevast rõhust. Veregaaside alusel liigitatakse hingamispuudulikkus on ei ole põhimõttel. On veregaasid normist erinevad ja toetatud muu kliinilise pildiga loetakse inimene hingamispuudulikkuse all kannatajaks.

Epidemioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hingamispuudulikkuse esinemissageduse hindamisel ei tohi unustada, et see on sõltuv kasutatud hingamispuudulikkuse definitsioonist ja uuritavast populatsioonist. Võrdlemisi keeruline on üheselt defineerida hingamispuudulikkust ja sellega koos eemaldada arstiteadlase isiklikku hinnangut, mistõttu ühest kokkuleppelist hingamispuudulikkuse kirjeldust ei ole. Suhteliselt täpseks loetakse uuringuid, mis tuginevad SOFA (Sequential Organ Failure Assessment) kriteeriumidele. Mingisuguse piirkonna andmed ei ole teisele piirkonnale üks ühele üle kantavad. Kahjuks ei ole Eestis viimasel ajal avaldatud töid hingamispuudulikkuse esinemissageduse kohta. Ameerika ühendriikides diagnoositi 1993...2004 8,3 miljonit hingamispuudulikkuse haigusjuhtu. See teeb esinemissageduseks ligikaudu 2,5 haigusjuhtu 1000 elaniku kohta aastas [1]. 1997 a Taanit, Rootsit ja Islandit hõlmanud uurimuse tulemuseks saadi ligikaudu 77 haigusjuhtu 100000 elaniku kohta aastas [2]. Nagu näha kõigub andmestik suuresti. Võttes kokku mitmeid uuringuid saab üldistatult öelda, et hingamispuudulikkus erinevates populatsioonides esineb 17...77 juhtu 100000 elaniku kohta aastas[3]. Hingamispuudulikkusesse sureb üldistatult 40% patsientidest.

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hingamispuudulikkuse mehanismide käsitlemisel saab hingamispuudulikkust vaadelda kas põhjuse või tagajärjena. Haigusõpetuse seisukohast kus ennekõike vaadeldakse haiguskulgu ennast mitte niivõrd haigust saab hingamispuudulikkuse kulu jaotada viieks põhiliseks komponendiks. Seega seostuvad hingamispuudulikkuse korralt mitmed patofüsioloogilised ja patoanatoomilised haigusprotsessid. Hingamispuudulikkuse puhul põimuvad omavahel paljude elundite funktsioonihäired. Viis nimetatut moodustavad osa tervikust ja on tagatud erinevate elundite poolt. Hingamispuudulikkuse võib põhjustada hingamiselundkonnaga seotud kontrollfunktsiooni, pumbafunktsiooni, ventilatsioonifunktsiooni, alveolaarfunktsiooni ning kopse läbiva vere liikumise häirumine.

Hingamist kontrollib närvisüsteem, mistõttu närvisüsteemi puudulikku talitlust ja sellest tulenevat hingamispuudulikkust saab vaadelda kui kontrolli kadumist hingamise üle. Selliselt kaotab kesknärvisüsteem osaliselt või täielikult kontrolli hingamistöö üle. Arvesse ei võeta organismist saabuvaid signaale sisekeskkonna tasakaalu muutuste kohta. Närvisüsteemi haigused, mis häirivad hingamistööd peavad mõjutama piklikaju dorsaalseid ja ventraalseid tuumasid. Tüüpilisted haigused, mille korral tekib kontrollfunktsiooni häiretest lähtuv hingamispuudulikkus on järgmised. Mürgitus hingamiskeskuse tegevust pidurdavate ainetega, milleks Eestis on sageli heroiin ja teised opioidretseptoreisse mõjuvad ained. Hingamispuudulikkus kujuneb vahel üle ajutüves esinenud Insuldi ning saab olla ka organismi alajahtumise (sh aju alajahtumise) tagajärjeks. Kontrollfunktsiooni puudulikkust põhjustavate haiguste hulka tuleb lugedda ka peaajust kaugemal asuvaid närve mõjutavad haigused nagu botulism või polüradikuliit.

Pumbafunktsiooni puudulikkuse taga tuleb hingamispuudulikkuse korral näha eelkõige lihaskonna talitlushäiret. Põhiline hingamislihas on vahelihas. Vahelihast toetavad hingamistöös ka teised rindkere lihased, kuid nende minimaalse panuse tõttu jäetakse nad praktikas sageli vaatluse alt välja. Vahelihase kokkutõmbumisega suureneb rindkereõõne ruumala ja kopsudesse voolab õhk. Teiste sõnadega vahelihas niiöelda pumpab kopsudesse õhku. Siit ka funktsioonihäire nimetus. Vahelihast mõjutavate haiguste korral ei ole see ülesande täimiseks võimeline ja inimese kopsude ventilatisoon väheneb. Siinkohal ei tohi ära segada põhjust ja tagajärge. Lugedes hingamispuudulikkuse põhjuseks vahelihase haiguse peab see haigus otseselt mõjutama vahelihast ja teisi hingamislihaseid. Selliseks haiguseks on näiteks müosiit, aga ka müasteenia jt

Ventilatsioonifunktsiooni muutuste all vaadeldakse hingamiselundkonnas õhu liikumisteel olevat takistust. Selliseks takistuseks või olla hingamisteedesse sattunud võõrkeha. Teisalt ei pea õhu liikumist tingimata takistama füüsiline ummistus. Õhu alveoolidesse jõudmine on häiritud ka siis kui hingamisteede alevoolide suunas jätkuvalt vähenev läbimõõt haiguse tagajärjel suureneb või väheneb. Astma korral tekib ligikaudu poolel teel enne alveoole bronhhide läbimõõdu vähenemine, mis ei võimalda piisava koguse õhu jõudmist alveoolidesse. Vastupidine olukord tekib kok' i korral kui bronhioolidele järgnevad hingamistee lõpposad (peamiselt alveoolid) laienevad ning neis ei teki gaasivahetseks vajalikku rõhku.

Vere liikumisel läbi kopsude rikastub hemoglobiin hapnikuga ja kannab selle organismi laiali. Takistus vere kopsudes liikumisel viib samuti hingamispuudulikkuse tekkimiseni. Tavaline verevoolu takistuse põhjus kopsuarteris on tromb, mis moodustab kopsuarteri sulguste põhjustest rõhuva enamiku[4]. Väiksem osa jääb luumurdude tõttu liikvele läinud lipiiditilkadele ja muule organismiomasele materjalile. Sõltumata materjali päritolust sulgeb see osaliselt või täielikult kopsuarteri takistades vere hapnikuga rikastumist. Kopse läbiva vere puudulik transport võib olla põhjustatud ka südame ebapiisavast tööst kuid siis ei ole see niivõrd hingamis- kui hoopis südamepuudulikkus.

Eelnevalt kirjeldatu saab esineda ka omavahelistes kombinatsioonides. Praktikas nähtava põhjal on üks või teine patoloogiline rada reeglina ülekaalus. Hingamispuudulikkuse tekke kiirus sõltub põhjustava faktori omadustest. Aeg varieerub minutitest kuni päevadeni.

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hingamispuudulikkuse all kannatajal nähtavad sümptomid sõltuvad hingamispuudulikkuse tõsiduse astmest. Haiguse algfaasis võib kaebuseks olla vaid halvenenud enesetunne, millele hiljem lisanduvad teised haigusnähud. Hingamispuudulikkuse tekkimise faasis tõusevad inimese haiguspildis esile kindlale haigusel mitteomased kaebused. Haige kaebab nõrkust ja halba enesetunnet. Lisanduda võivad pearinglus ja kahvatus. Aja jooksul lisanduvad õhupuudustunne ja füüsilise koormuse talumatus. Raskusi on igapäevaste enesehoolduslike füüsiliste toimetustega. Patsient eelistab istuda, mis vähendab füüsilist koormust kuid vastupidiselt lamamisele ei piira hingamislihaste tööd. Süvenenud hingamispuudulikkuse korral häguneb teadvus. Viimast kuni raske teadvusehäire koomani välja. Tavaliselt suurema pingutuseta 12...16 korda minutis hingav inimene langetab või suurendab oma hingamissagedust. Esmane hingamissageduse langemine osundab närvisüsteemi kontrollfunktsiooni kadumisele kui verre kogunenud süsihappegaas on minetanud on hingamiskeskust stimuleeriva toime. Esmase uurimise käigus on tihti võimatu eristada, kas tegemist on kontrollfunktsiooni kadumisega või teiste äärmusesse jõudnud funktsioonihäirete tulemiga. Põhimõtteliselt viivad kõik hingamispuudulikkuse kujunemise teed lõpuks hingamissageduse langusele. Närvisüsteemi haiguste (kontrollfunktsiooni kadumise) korral toimub see märksa kiiremini. Esmaselt hingamissageduse langusega kulgenud seisundist annavad vahel infot sündmuse tunnistajad. Hingamissageduse tõus seostub kõigi teiste funktsioonide häirumisega. Hingamissageduse tõus käib tavaliselt käsikäes hingamise abilihaste kasutamisega. Abistaja näeb ninatiibade liikumist ning haige hoiab käsi sarnaselt ooperisolistiga, püüdes seeläbi lihtsustada kopsude tööd. Igati paistab välja, et haige peab hingamiseks pingutama. Auskultatsioonil on kopsudes kuulda räginaid, mida on tüüpiliselt leida kogu kopsude kuulatlusalal. Kehatemperatuuri väärtused ei ole hingamispuudulikkuse puhul diagnostilise tähtsusega.

Instrumentaalsed ja laboratoorsed uuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiirabi korras ja haiglas tehakse selliste kaebustega patsiendile ka instrumentaalsed ja laboratoorsed uuringud. Tavapäraselt uuritakse elektrokardiograafilise meetodiga südant. Registreeritakse vererõhk ning vere hapnikuga küllastatus. Täiendavalt määratakse vere glükoositase. Sõltuvalt kliinilise leiu iseloomust ja tõsidusest uuritakse kompuutertomograafi abiga rindkere õõnt.

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hingamispuudulikkuse enda diagnoosimine ei valmista tavaliselt raskusi. Jäsemele (enamasti sõrme otsa) asetatud andurist saadakse hapniku puudusele viitav info. Perifeerse vere hapnikuga küllastatus SpO2 loetakse normaalseks vahemikus 96...100%. Kombineerides selle info eelnevalt kirjeldatud sümptomitega on diagnoosimine kindel. Tõsisemat uurimist nõuab hingamispuudulikkuse põhjus. Abiks on haigusõpetuse osas nimetatud viie komponendiline lähenemine. Tavaliselt püütakse leida vastus, millisesse osasse neist kogu uuringu tulemuste ja sümptomite kompleks sobib.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]