Lükopeen

Allikas: Vikipeedia

Lükopeen ehk lükopiin on karotenoidide hulka kuuluv pigment, mida leidub rohkesti küpsetes tomatites ja mis on nende punase värvuse peamine põhjus. Toidulisaainena (toiduvärvainena) tähistatakse teda E 160d.

Aine kuulub tetraterpeenide hulka ning on punane seetõttu, et ta on polüeen.

Lükopeeni peetakse antioksüdandiks ja radikaalipüüdjaks.

Nimetused ja tähised[muuda | muuda lähteteksti]

Lükopeen on saanud nimetuse hariliku tomati ladinakeelsest teaduslikust nimetusest Solanum lycopersicum.

Lühinimetused ja tähised on ψ,ψ-karoteen, γ,γ-karoteen, E 160d, C.I. 75125, C.I. Natural yellow 27.

CAS-i registreerimisnumber on 502-65-8. PubChemi number on 446925.

Molekuli ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Lükopeeni struktuurivalem
Kõik-trans-lükopeeni skelettvalem
Kõik-trans-lükopeen kanoonilise numeratsiooniga
Kõik-trans- lükopeeni molekuli mudel

Lükopeeni molekulivalem on C40H56. Tema molekuli ehitust väljendab IUPAC-i nimetus (6E,8E,10E,12E,14E,16E,18E,20E,22E,24E,26E)-2,6,10,14,19,23,27,31-oktametüüldotriakonta-2,6,8,10,12,14,16,18,20,22,24,26,30-tridekaeen.

Nagu kõik karotenoidid, on ta polüküllastamata süsivesinik (asendamata alkeen).

Ta on sümmeetriline tetraterpeen (ühtlasi karotenoid), mis koosneb 8 isopreeni üksusest. Et ta koosneb ainult süsinikust ja vesinikust, kuulub ta karoteenide hulka.[1]

Lükopeenil on 11 konjugeeritud kaksiksidet, mis annavad talle enamiku lainepikkustega valguse neelamisest tuleneva sügavpunase värvuse ja antioksüdandi omadused.

Lükopeeni isoleerimise meetoditest teatati esimest korda 1910, ja molekuli ehitus määrati 1931. aastaks.[2]

Lükopeeni mõned tavalisemad geomeetrilised isomeerid. Kokku on steeriliselt takistamata geomeetrilisi isomeere 72

Looduslikul kujul, kõik-trans-kujul, on molekul pikk ja sirge, teda hoiab paigal 11 konjugeeritud kaksiksideme süsteem. Selle konjugeeritud süsteemi iga laiendus vähendab tema elektronide kõrgematele energiatasanditele üleminekuks vajalikku energiat, võimaldades molekulil neelata aina suurema lainepikkusega nähtavat valgust. Lükopeen neelab kõigi lainepikkustega nähtavat valgust, välja arvatud kõige suuremad lainepikkused, sellepärast paistab see punane.[3][4]

Taimed ja fotosünteesivad bakterid toodavad kõik-trans-lükopeeni, kuid steeriliselt võimalikud on 72 geomeetrilist stereoisomeeri.1054 isomeeri on teoreetiliselt võimalikud (1998), 1056 (2000)[5], aga steerilise takistuse tõttu on võimalikud ainult 72.[6][7] Valguse või soojuse toimel võib lükopeen isomeriseeruda kui tahes paljudele neist cis-isomeeridest, mille molekul ei ole sirge, vaid murdjooneline. On näidatud, et eri isomeeridel on oma molekulaarenergia tõttu erinev stabiilsus (suurim stabiilsus: 5-cis ≥ kõik-trans ≥ 9-cis ≥ 13-cis > 15-cis > 7-cis > 11-cis: kõige väiksem).[8]

Inimese kehavedelikes, näiteks vereplasmas, rinnapiimas, seemnevedelikus, ja kudedes tuvastatavad lükopeenid on cis-isomeerid.[9]

Füüsikalised omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Lükopeeni liistakud

Lükopeen on normaaltingimustel tahkis tumepunaste nõeltena. Molaarmass on 536,85 g·mol−1. Tihedus on 0,889 g/ml. Lükopeen ei lahustu vees[10], lahustub halvasti etanoolis ja mõõdukalt taimsetes õlides. Sulamistemperatuur on 175 °C.

Lükopeeni ultraviolettkiirguse spektrid heksaanis. Lükopeen on tüüpiline karotenoid, tal on kolm neeldumismaksimumi. Tipp 360 nm annaks tunnistust teatud cis-isomeeride kohalolust

UV-Vis-spektroskoopias on lükopeeni neeldumismaksimumi lainepikkused heksaanis 443, 471 ja 502 nm. Molaarne neeldumistegur on 1,72 × 105 l•mol−1•cm−1(502 nm juures)[11]

Lükopeeni taset mõjutavad ka tomatite kasvutingimused, liik, sort, geenid jpt faktorid. Nii näiteks on looduslike sõstartomatite (Lycopersicon pimpinellifolium) viljades lükopeeni sisaldus ligi 40 korda suurem kui kodustatud sortidel. Crimson-geeniga aretatud tomatisortidel on samuti suurem lükopeeni sisaldus.[12] Lükopeeni sisaldust mõjutavad ka värvus ning viljakoristusjärgsed töötlemis- ja hoiustamistingimused. Nii näiteks võib vale hoiustamine (valguse ja hapniku vaba juurdepääs ning kõrge temperatuur) muuta lükopeeni isomeeride suhet, inhibeerida komplekteerimist ja/või põhjustada tema lagunemise.[9]

Eri töötlemisprotsessid küll võivad suurendada tomatites sisalduva lükopeeni biosaadavust, kuid tegelikult vähendavad nimetatud pigmendi kogust tomateid sisaldavates roogades.[13]

Lükopeeni sisaldavad toiduained[14][muuda | muuda lähteteksti]

Toiduaine mg/g (märgkaal)
Hiina kibekurk 2000–2300
Värsked tomatid 8,8–42[15]
Tomatimahl 86–100
Tomatikaste 63–131
Tomatiketšup 124
Arbuus 23–72[16]
Roosa greip 3,6–34
Roosa guajaav 54
Papaia 20–53
Kibuvitsamarjade püree 7,8
Aprikoosid alla 0,1

Suure lükopeenisisaldusega puu- ja juurviljade seas on hiina kibekurk, tomatid, arbuus, roosa greip, roosa guajaav[17], papaia, astelpaju, godži marjad ja kibuvitsamarjad.

Hiina kibekurk sisaldab teadaolevatest puu- ja juurviljadest lükopeeni kõige rohkem, näiteks kuni 70 korda rohkem kui tomatid,[18], ent ta on väljaspool Kagu-Aasiat haruldane, mistõttu enamik inimesi saab üle 85% oma lükopeenist tomatitest, tomatikastmetest, tomatimahlast ja ketšupist.[19] Tomatite lükopeenisisaldus sõltub liigist ja suureneb vilja küpsedes.[20]

Küpsed tomatid

Tomatisortide lükopeeni sisaldus värsketes viljades (osaline)[21][muuda | muuda lähteteksti]

Tomatisort Katmikalal kasvanuna (mg kg–1 märgkaal) Avamaal kasvanuna (mg kg–1 märgkaal)
'Golden Jubilee' 30,4 23,3
'Early Cascade' 29,6 20,2
'First Lady' 37,2 26,5
'Better Boy' 19,9 14
'Early Girl' 23,9 20,2
'Super Steak' 8,4 6,2
'Early Pick' 18 12,6
'Fantastic' 35,1 16,2
'Monte Carlo' 8,3 6,1
'Dona' 5,7 4,3
'Italian Beefsteak' 30,6 29,6
'Terrific' 23,4 11,7
'Mar Globe Select' 26,1 21,3
'Stupice' 45,9 27,5
'Druzba' 29,7 23,6
'Red Brandywine' 37,3 17,6
'Miracle Sweet' 30,6 28,8
'Sweet Cluster' 34,2 16,2
'Big Beef' 27,4 13,5
'Saint Pierre' 39,6 27,2
'Boxcar Willie' 31,5 19,8
'Goliath Bush' 23,8 20,5
'Red Plum' 47,8 31,5
'Husky Red' 33,6 10,8
'Bonny Best' 26,4 16,2
'Polish Giant' 9,7 5,3
'Keepsake' 27,2 18,3
'Kada' 35,1 19,9
'Sun Master' 27,8 20,1
'ALMA-01' 34,4 27,9
'GS-111' 21,9 15,3
'GS-114' 33,3 12,6
'TMT-510' 30,6 23,4
'TMT-521' 35,4 21,6
'TMT-555' 29,6 14,3
'Juliet Hybrid' 54,7 94,5
'Gardener’s Delight' 48,9 73,8
'Sugar Lump' 63,6 116,7
'Sun Cherry' 57,3 82,5

Oluliselt suurem lükopeenisisaldus (umbes 10 mg 100 g kohta) on konservtomatitel, sest konservide jaoks korjatakse küpseid tomateid. Kontsentreeritud tomatipastas on väga suur lükopeenisisaldus (umbes 62 mg 100 g kohta).

Lükopeen on töödeldud ja kuumutatud toiduainetest, näiteks tomatimahlast, kergemini omastatav kui värsketest toiduainetest, sest kuumutamisel taimerakkude struktuurid lagunevad ja lükopeen vabaneb kromoplastidest.[22]Tomatipastas on lükopeen neli korda omastatavam kui värsketes tomatites. Lükopeeni imendumist parandab oluliselt rasv. Tööstuslikult ekstraheeritakse lükopeeni tomatikontsentraatidest orgaaniliste lahustitega (n-heksaan, metüleenkloriid, metanool). Rohelised lehtjuurviljad ja teised lükopeeniallikad sisaldavad vähe rasvu ja õlisid, mis võiksid lükopeeni lahustada, vees ta ei lahustu ning on taimekiududega tihedalt seotud. Pastöriseeritud tomatimahl, tomatisupp, tomastikaste, ketšup jt töödeldud tomatisaadused sisaldavad tomastisaaduste seas kõige rohkem omastatavat lükopeeni.

Tomatite keetmine ja purustamine (näiteks konservimisel) ning õlirikastes toitudes (näiteks spagetikaste ja pitsa) serveerimine suurendab tunduvalt imendumist soolestikust verre.

Et lükopeen on rasvlahustuv, siis õli aitab imendumisele kaasa. Mõne tomatiteisendi puhul on cis-lükopeen kergemini omastatav.[23]

Hiina kibekurk sisaldab tähelepanuväärse erandina peale lükopeeni suures koguses ka küllastunud ja küllastumata rasvhappeid.[24]

Hiina kibekurk on paljutõotav tooraine lükopeeni tööstuslikuks ekstraheerimiseks ja puhastamiseks. Lükopeeni allikas on ka seen Blakeslea trispora.

Lükopeeni leidub rohkesti ka teistes punastes puu- ja juurviljades, sealhulgas punases porgandis, papaiades ja kibuvitsamarjades[viide?], kuid mitte maasikates, punases paprikas ega kirssides.[25]

Mõni allikas eeldab ekslikult, et kõik punased puuviljad sisaldavad rohkesti lükopeene, kuid punaseid pigmente on teisigi. Näiteks punaapelsinile annab värvi antotsüaniin, aga teised punased apelsinid, näiteks Cara cara nabaapelsin, ja teised punased tsitrused, näiteks roosa greip, saavad punase värvi lükopeenilt.

Lükopeeni sisaldavad ka mõned toiduained, mis ei ole punast värvi, näiteks spargel, mis sisaldab umbes 30 μg lükopeeni 100 g kohta[26] ja kuivatatud petersell ning basiilik, mis sisaldavad umbes 3,5–7 μg lükopeeni grammi kohta.[27]

Lükopeen fotosünteesivates organismides[muuda | muuda lähteteksti]

Taimedes, vetikates ja teistes fotosünteesivates organismides on lükopeen tähtis vahesaadus paljude karotenoidide, sealhulgas beetakaroteeni biosünteesis. Beetakaroteenil on oluline funktsioon kollase, oranži või punase pigmentatsiooni moodustamises, fotosünteesis ja valguskaitses.

Lükopeen sisaldub paljudes taimede punastes ja oranžides osades.

Lükopeen on võtmetähtsusega vahesaadus paljude karotenoidide biosünteesis

Lükopeen ja teised karotenoidid, on taimedes, fotosünteesivates bakterites, seentes ja vetikates tähtsad pigmendid, mis leiduvad fotosünteesi pigmendi-valgu kompleksides. Nad tekitavad puu- ja juurviljade ereda värvuse, etendavad mitmesugust osa fotosünteesis ja kaitsevad fotosünteesivaid organisme ülemäärase valguse eest. Lükopeen on võtmetähtsusega vahesaadus paljude tähtsate karotenoidide, sealhulgas beetakaroteeni ja ksantofüllide biosünteesis.[28]

Lükopeeni tingimatu biosüntees eukarüootsetes taimedes ja prokarüootsetes tsüanobakterites on sarnane, nagu ka osalevad ensüümid.[29] Süntees algab mevaloonhappest, mis muundatakse dimetüülallüülpürofosfaadiks. See kondenseeritakse kolme isopentenüülpürofosfaadi (dimetüülallüülpürofosfaadi isomeeri) molekuliga ning saadakse 20 süsinikuaatomiga geranüülgeranüülpürofosfaat, mis moodustub isoprenüülfosfaadist geranüülgeranüülsüntaasi juuresolekul. Tekib isopreeniahel.

Neli geranüülgeranüülpürofosfaadi molekuli kondenseeritakse tail-to-tail-konfiguratsioonis fütoeeni süntaasi juuresolekul 40 süsinikuaatomiga fütoeeniks, mis on esimene kohustuslik samm karotenoidide biosünteesis.

Fütoeen

Mitme desaturatsiooni sammuga (dehüdreerimisega moodustatakse fütoeeni desaturaasi toimel ζ-karoteen) muundatakse fütoeen lükopeeniks. Lükopeeni molekuli otsmised isopreenirühmad võib tsüklistada, et saada beetakaroteen, mida omakorda saab muundada mitmesugusteks ksantofüllideks.[30]

Lükopeen seentes[muuda | muuda lähteteksti]

Ka tanuseenelaadne Clathrus ruber on punane karotenoidide, esmajoones lükopeeni tõttu.[31]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lükopeeni deklareeritakse punase toiduvärvaine karotenoidina (vaata ka karoteenid (E 160a–160f)) ning seda kasutatakse toiduainete, eeskätt teravamaitseliste toiduainete, suppide ja kastmete värvimiseks. Toiduvärvina eristatakse:

  • 160d(i) : sünteetiline lükopeen
  • 160d(ii) : tomatitelt saadav lükopeen
  • 160d(iii) : seentelt Blakeslea trispora saadav lükopeen.

Tugeva värvi ja mittemürgisuse tõttu sobib ta toiduvärvaineks väga hästi. Ta on toidulisaainena heaks kiidetud Euroopa Liidus numbriga E 160d[32], USA-s[33] ning Austraalias ja Uus-Meremaal numbriga 160d)[34].

Lükopeen loomsetes organismides[muuda | muuda lähteteksti]

Lükopeeni paiknemine[35]
Kude nmol/g (märgkaal)
Maks 1,28–5,72
Neerud 0,15–0,62
Neerupealised 1,9–21,6
Munandid 4,34–21,4
Munasarjad 0,25–0,28
Rasvkude 0,2–1,3
Kopsud 0,22–0,57
Jämesool 0,31
Rinnad 0,78
Nahk 0,42

Inimese organismis lükopeeni ei sünteesita, seda saadakse ainult toiduga.

Seedimisel läheb lükopeen peensooles lipiidimitsellide koosseisu. Need mitsellid moodustatakse toiduga saadud rasvadest ja sapihapetest. Nad aitavad hüdrofoobset lükopeeni lahustuvaks muuta ja võimaldada sel peensoole limaskesta epiteelirakkudest (enterotsüüdid) passiivse transpordimehhanismiga läbi tungida. Lükopeeni retseptoreid siiani tuvastatud pole ning arvatakse, et tema imendumisel on määrav roll ka teiste karoteenide ja kolesterooli olemasolul; nimetatud ainete samaaegsel manustamisel võib tekkida konkurents.

Vähe on teada lükopeeni ainevahetusest maksas, kuid nagu teisedki karotenoidid, läheb lükopeen enterotsüütides külomikronitesse ning väljutatakse lümfisüsteemi ja hiljem verre.[9] Vereplasmas jõuab lükopeen lõpuks väga väikese tihedusega lipoproteiinide ja väikese tihedusega lipoproteiinide fraktsiooni.[36] Lükopeen jõuab lõpuks peamiselt neerupealistesse, maksa, eesnäärmesse (0,80 (nmol/g (märgkaal), cis-vorm)) ja munanditesse aga ka pankreasesse (0,70). Põrnas ja südames ei ole lükopeeni tuvastatud.[37]

Katseklaas lükopeeni metüleenkloriidilahuses

Lükopeen on mittemürgine ja toidus tavaline aine, kuid on teateid ülemäärasest lükopeeni tarvitamisest. Ühel keskealisel naisel, kes oli pikka aega joonud suures koguses tomatimahla, läksid nahk ja maks kollakasoranžiks ja tema vere lükopeenitase tõusis märgatavalt. Pärast kolmenädalast lükopeenivaba dieeti normaalne nahavärv taastus.[36] Seda nahavärvimuutust tuntakse lükopenodermiana[38] ja see ei ole tervistkahjustav.

On ka lükopeenitalumatuse ja -allergia juhtumeid, millega võib kaasneda kõhulahtisus, iiveldus, kõhuvalu, kõhukrambid, soolegaasid, oksendamine ja isutus.[39]

Karotenoidid, eriti lükopeen, arvatakse kõige tõhusamate singletse hapniku 1O2 kustutajate hulka. Viimane tekib näiteks fotokeemilistes reaktsioonides valguse neeldumisel ja ta on väga reaktiivne. Ta võib oksüdeerida mitmesuguseid aminohappeid valkudes, nukleiinhappeid ja küllastumata rasvhappeid. Kustutamisreaktsioonis lähevad karotenoidid üle ergastunud triplettolekusse (1O2 + 1Car → 3O2 + 3Car ). Soojust ära andes naasevad karotenoidid põhiolekusse (3Car → 1Car + soojus). Karotenoidide molekulid selle reaktsiooni käigus keemiliselt ei muundu, nii et nad on taas valmis kustutamiseks. Eriti kiire kustutaja on lükopeen (umbes kaks korda kiirem kui beetakaroteen ja 100 korda kiirem kui alfatokoferool). See laboris leitud antioksüdatiivne toime ei tähenda aga automaatselt, et lükopeen on tervisele kasulik.

On olnud viiteid, et lükopeeni tarbimine vähendab südame- ja veresoonkonnahaiguste, vähi (eriti eesnäärmevähi[40]), suhkurtõve, osteoporoosi ja viljatuse riski.[41] Kuigi esialgsete tulemuste järgi on tomateid toiduks tarvitavatel inimestel väiksem vähki haigestumise risk, mistõttu lükopeeni peeti võimalikuks vahendiks mõnede vähiliikide, eeskätt eesnäärmevähi ennetamiseks[42], ei ole USA Ravimi- ja Toiduameti arvates piisavaid tõendeid, et lükopeeni tervislikkust väita. Aastal 2005 lubas USA Ravimi- ja Toiduamet kasutada piiratud, väga suure klausliga väidet: "Väga piiratud ja esialgsed teaduslikud uuringud viitavad sellele, et poole kuni terve klaasi tomatite ja/või tomatimahla söömine nädalas võib vähendada eesnäärmevähi riski. FDA järeldab, et selle väite toetuseks on vähe teaduslikke tõendeid."[43] Uuem ja suurem uuring umbes 28 000 uuritavaga lubab siiski oletada, et lükopeeni ja vähiriski vahel puudub seos. On koguni osutunud, et sarnane antioksüdant beetakaroteen suurendab eesnäärmevähi riski.[44] 2011. aastal tehtud ülevaade leidis, et ei ole piisavalt tõendeid lükopeeni võimaliku toime kohta eesnäärmesümptoomidele, eesnäärmespetsiifilise antigeeni tasemele või eesnäärmevähile.[45]

2012. aastal teatati in vitro uuringust, mis näitas, et lükopeen võib pidurdada teatud vähirakkude ühendust verevarustusega ning seega kasvu takistada.[46]

Ehkki in vitro uuringute käigus on tuvastatud lükopeenil nii genoomiline kui ka mittegenoomiline toime, pole siiani täpselt selge tema molekulaartasandil toimise mehhanism.[47]

Ühe esialgse uurimuse järgi vähendab tomatipasta söömine kolme kuu jooksul ultraviolettkiirguskahjustust päikese toimel lükopeeni toime tõttu 30%.[48]

In vitro-uuringus vähendas makrofaagidele lisatud lükopeen kolesterooli sünteesi ja suurendas LDL-retseptoreid.[49]

Kaitsvat toimet koormusastma puhul ei õnnestunud näidata.[50]

Kuigi lükopeen kuulub karoteenide hulka, puudub tal eelvitamiini ja A-vitamiini toime.[42]

Lükopeen ei ole inimestele asendamatu toitaine, kuid tavaliselt seda toidulaual leidub, eriti tomatiroogades.

Soolestikust imendunud lükopeeni transpordivad veres mitmesugused lipoproteiinid. Ta ringleb verega ning koguneb eeskätt rasvkoesse, nahka, maksa, neerupealistesse, eesnäärmesse ja munanditesse, kuid seda leidub enamikus kudedes.

Inimese veres moodustavad cis-isomeerid 60% lükopeenist, kuid eri isomeeride bioloogilist toimet ei ole uuritud.[51][52]

Inimese organismis lagundatakse lükopeeni beetakaroteeni dioksügenaasi 2 (BCDO2) abil.[53] Laguproduktid on pseudoionoon, geraniaal ja 2-metüül-2-hepteen-6-oon.[54]

Plekid ja nende eemaldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lükopeen ei lahustu vees. Ta lahustub ainult orgaanilistes lahustites ja õlides.

Oma mittepolaarsuse tõttu jätab lükopeen pleki kõigile piisavalt poorsetele materjalidele, sealhulgas enamikule plastidele. Kuigi värske tomatiplekk on üsna hõlpsasti eemaldatav, difundeerub lükopeen plasti, nii et seda on kuuma vee või detergendiga võimatu eemaldada. Kui lükopeen oksüdeerun (näiteks reageerides pleegiti või happega, siis süsinikuaatomite vahelised konjugeeritud kaksiksidemed katkevad, nii et molekul lõheneb, konjugeeritud süsteem ja kromofoor kaovad.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Grossman et al. (2004), lk 129.
  2. ↑ Goñi jt 2006.
  3. ↑ Rao et al. (2007), lk 210
  4. ↑ Goñi 2006.
  5. ↑ Lenore Arab and Susan Steck, Lycopene and cardiovascular disease1–3, Am J Cl Nutr 2000; 71 (Suppl), lk 1692S, American Society for Clinical Nutrition, Veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  6. ↑ IARC Handbook, (1998), lk 25
  7. ↑ Goulinet jt 1997.
  8. ↑ Chasse et al. Journal of Molecular Structure: THEOCHEM', kd 571, nr 1, 27. august 2001, lk 27–37(11). Veebiversioon
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Erica N. Story,Rachel E. Kopec, Steven J. Schwartz, ja G. Keith Harris,An Update on the Health Effects of Tomato Lycopene, Annu Rev Food Sci Technol. 2010; 1: 10.1146/annurev.food.102308.124120., doi: 10.1146/annurev.food.102308.124120,PMCID: PMC3850026, NIHMSID: NIHMS525956, Veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  10. ↑ Armstrong, Hearst 1996.
  11. ↑ Heksaan:CH2Cl2 98:2 v/v
  12. ↑ Cindy Spence, New Crimson Tomato Has Health Benefits, 13. Jaanuar, 2000, Veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  13. ↑ Shi J, Le Maguer M., Lycopene in tomatoes: chemical and physical properties affected by food processing., Crit Rev Food Sci Nutr. 2000 Jan;40(1):1–42., Resümee
  14. ↑ Rao, Rao (2007), lk 209–210
  15. ↑ Teise allika järgi on küpsetes tomatites lükopeeni umbes 3,9–5,6 mg 100 g kohta.
  16. ↑ Arbuusides võib lükopeenisisaldus olla umbes sama suur nagu küpsetes tomatites (kuni 1000 ppm ehk 0,1% kuivmassist).
  17. ↑ Lycopene Sources
  18. ↑ USDA uurimus hiina kibekurgi karetinoididesisalduse kohta
  19. ↑ Rao (2007) p.
  20. ↑ Khan et al. (2008), lk 495
  21. ↑ Victor R. Preedy, Ronald R. Watson, Tomatoes and Tomato Products Nutritional, Medicinal and Therapeutic Properties, lk 30, 2008, Science Publishers, ISBN 978-1-57808-534-7, Veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  22. ↑ Chopra, et al. 2013, lk 130
  23. ↑ Unique Tomatoes Tops In Disease-Fighting Antioxidants, medicalnewstoday.com
  24. ↑ Ishida BK, Turner C, Chapman MH, McKeon TA. Fatty acid and carotenoid composition of gac (Momordica cochinchinensis Spreng) fruit. – Journal of Agricultural and Food Chemistry, kd 52, nr 2, lk 274–279, jaanuar 2004. Resümee. Resümee.
  25. ↑ Meschino Health. Comprehensive Guide to Lycopene, vaadatud 10.5.2012.
  26. ↑ Nutrition Facts Comparison Tool, Asparagus, vaadatud 17.12.2011.
  27. ↑ Nutrition Facts Comparison Tool, Spices Parsley, Basil, 17.12.2011.
  28. ↑ NDSU Agriculture. What Color is Your Food?, vaadatud 10.5.2012.
  29. ↑ Cunningham (2007), lk 533
  30. ↑ Armstrong (1996), lk 229
  31. ↑ John Webster, Roland W. S. Webster. – Introduction to Fungi, 3. trükk, Cambridge University Press 2007, lk 591. Veebiversioon
  32. ↑ UK Food Standards Agency. Current EU approved additives and their E Numbers, vaadatud 27.10.2011.
  33. ↑ 21 CFR 73.585
  34. ↑ Australia New Zealand Food Standards Code, Standard 1.2.4 – Labelling of ingredients], vaadatud 27.10.2011
  35. ↑ Stahl (1996), lk 7.
  36. ↑ 36,0 36,1 Stahl (1996, lk 6
  37. ↑ Sanjiv Agarwal, Akkinappally Venketeshwer Rao, Tomato lycopene and its role in human health and chronic diseases, CMAJ. Sep 19, 2000; 163(6): 739–744., PMCID: PMC80172, Tabel 1, Veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  38. ↑ Institute of Medicine, Food and Nutrition Board. Beta-carotene and other carotenoids. Dietary reference intakes for vitamin C, vitamin E, selenium, and carotenoids, Washington, D.C.: National Academy Press 2000:325–400.
  39. ↑ Lycopene, 1. oktoober 2011. Vaadatud 17.12.2011.
  40. ↑ Giovannuci, E. et al.. A Prospective Study of Tomato Products, Lycopene and Prostate Cancer Risk. – Journal of the National Cancer Institute, 2002, kd 94, lk 391–398, PMID 11880478
  41. ↑ Bowen P, Chen L, Stacewicz-Sapuntzakis M, Duncan C, Sharifi R, Ghosh L, Kim HS, Christov-Tzelkov K, van Breemen R. Tomato sauce supplementation and prostate cancer: lycopene accumulation and modulation of biomarkers of carcinogenesis. – Experimental Biology and Medicine, 2002, kd 227, nr 10, lk 886–893. Resümee. Resümee
  42. ↑ 42,0 42,1 "Journal of the American College of Nutrition: Role of Antioxidant Lycopene in Cancer and Heart Disease". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. august 2013. Vaadatud 19. aprillil 2014.
  43. ↑ Summary of Qualified Health Claims Subject to Enforcement Discretion, FDA, 11. august 2005. Vaadatud 25.9.2013.
  44. ↑ American Association for Cancer Research. Magic Tomato? Study Breaks Link between Lycopene and Prostate Cancer Prevention. – Science Daily, 15. mai 2007.]
  45. ↑ Ilic D., Forbes KM., Hassed C. Lycopene for the prevention of prostate cancer. – Cochrane Database Syst Rev, 2011, nr 11, lk CD008007. Resümee. Resümee.
  46. ↑ Tomato nutrient may intercept cancer growth. Portsmouthi Ülikooli pressiteade 1. veebruarist 2012.
  47. ↑ Kumar, 2013, lk 402
  48. ↑ Rizwan, M.; Rodriguez-Blanco, I.; Harbottle, A.; Birch-Machin, M. A.; Watson, R. E. B.; Rhodes, L. E. Tomato paste rich in lycopene protects against cutaneous photodamage in humans in vivo: A randomized controlled trial. – British Journal of Dermatology, 2011, 164 (1): 154–162. Resümee. Resümee.
  49. ↑ Chopra, et al. 2013, lk 131
  50. ↑ B Falk et. al. Annals of Allergy, Asthma & Immunology. 2005;94(4):480-5.
  51. ↑ Lycopene: Its role in human health and disease, Rao 'et al.'. AGROFood industry hi-tech, juuli/august 2003. Veebiversioon.
  52. ↑ Clinton 1998.
  53. ↑ Kiefer et al. Identification and characterization of a mammalian enzyme catalyzing the asymmetric oxidative cleavage of provitamin A. J. Biol. Chem. 276/-/2001: 14110-14116. Resümee.
  54. ↑ John Shi, Jerry W. King. Functional Food Ingredients and Nutraceuticals: Processing Technologies, CRC Press 2006, ISBN 0-8493-2441-6, lk 360.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Di Mascio P, Kaiser S, Sies H. Lycopene as the most efficient biological carotenoid singlet oxygen quencher. – Arch. Biochem. Biophys., 1989, kd 274, nr 2, lk 532–538. Resümee. Resümee.
  • Giovannucci E, Ascherio A, Rimm EB, Stampfer MJ, Colditz GA, Willett WC. Intake of carotenoids and retinol in relation to risk of prostate cancer. – J. Natl. Cancer Inst., 1995, kd 87, nr 23, lk 1767–17. Resümee. Resümee.
  • Levy J, Sharoni Y, Danilenko M, Miinster A, Bosin E, Giat Y, Feldman B. Lycopene is a more potent inhibitor of human cancer cell proliferation than either alpha-carotene or beta-carotene. – Nutr Cancer, 1995, kd 24, nr 3, lk 257–266. Resümee. Resümee.
  • Armstrong GA, Hearst JE. Carotenoids 2: Genetics and molecular biology of carotenoid pigment biosynthesis. – FASEB J., 1996, kd 10, nr 2, lk 228–237. Resümee.
  • Britton, George; Synnove Liaaen-Jensen; Hanspeter Pfander. Carotenoids : Synthesis (Carotenoids), Birkhauser: Boston 1996, ISBN 3-7643-5297-3.
  • Stahl W, Sies H. Lycopene: a biologically important carotenoid for humans? – Arch. Biochem. Biophys., 1996, kd 336, lk 1–9. Resümee. Resümee.
  • Narisawa T, Fukaura Y, Hasebe M, Ito M, Nishino H, Khachik F, Murakoshi M, Uemura S, Aizawa R. Inhibitory effects of natural carotenoids, alpha-carotene, beta-carotene, lycopene and lutein, on colonic aberrant crypt foci formation in rats. – Cancer Lett, 1996, kd 107, nr 1, lk 137–142. Resümee. Resümee.
  • Gerster H. The potential role of lycopene for human health. – J Am Coll Nutr, 1997, kd 16, nr 2, lk 109–126. Resümee.
  • Goulinet S, Chapman MJ. Plasma LDL and HDL subspecies are heterogeneous in particle content of tocopherols and oxygenated and hydrocarbon carotenoids: relevance to oxidative resistance and atherogenesis. – Arterioscler Thromb Vasc Biol 1997;17:786–796. Veebiversioon.
  • Pollack A, Madar Z, Eisner Z, Nyska A, Oren P. Inhibitory effect of lycopene on cataract development in galactosemic rats. – Metab Pediatr Syst Ophthalmol, 1997, kd 19, nr 20, lk 31–36.
  • Clinton SK. Lycopene: chemistry, biology, and implications for human health and disease. – Nutr Rev., 1998;56(2 Pt 1):35–51.
  • IARC Working Group on the Evaluation of Cancer Preventive Agents. IARC Handbooks of Cancer Prevention: Volume 2: Carotenoids (IARC Handbooks of Cancer Prevention), Oxford University Press 1998. ISBN 92-832-3002-7.
  • Berneburg M, Grether-Beck S, Kurten V, Ruzicka T, Briviba K, Sies H, Krutmann J. Singlet oxygen mediates the UVA-induced generation of the photoaging-associated mitochondrial common deletion. – The Journal of Biological Chemistry, 1999, kd 274, nr 22, lk 15345–15349. Resümee.
  • Shi J, Le Maguer M., Lycopene in tomatoes: chemical and physical properties affected by food processing., Crit Rev Food Sci Nutr. 2000 Jan;40(1):1–42., Resümee.
  • Cindy Spence, New Crimson Tomato Has Health Benefits, 13. Jaanuar, 2000, Veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  • Sanjiv Agarwal, Akkinappally Venketeshwer Rao, Tomato lycopene and its role in human health and chronic diseases, CMAJ. Sep 19, 2000; 163(6): 739–744., PMCID: PMC80172, Tabel 1, Veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  • Lenore Arab and Susan Steck, Lycopene and cardiovascular disease1–3, Am J Cl Nutr 2000; 71 (Suppl), lk 1692S, American Society for Clinical Nutrition, Veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  • Nahum A, Sharoni Y, Prall OW, Levy J, Hirsch K, Watts CK, Danilenko M. Lycopene inhibition of cell cycle progression in breast and endometrial cancer cells is associated with reduction in cyclin D levels and retention of p27(Kip1) in the cyclin E-cdk2 complexes. – Oncogene, 2001, kd 20, nr 26, lk 3428–3436. Resümee. Resümee.
  • Giovannucci E, Willett WC, Stampfer MJ, Liu Y, Rimm EB. A prospective study of tomato products, lycopene, and prostate cancer risk. – J. Natl Cancer Inst, 2002, kd 94, nr 5, lk 391–396. Resümee.
  • Grossman AR, Lohr M, Im CS. Chlamydomonas reinhardtii in the landscape of pigments. – Annu. Rev. Genet., 2004, kd 38, nr 1, lk 119–173. Resümee. Resümee.
  • Basu A, Imrhan V. Tomatoes versus lycopene in oxidative stress and carcinogenesis: conclusions from clinical trials. – Eur J Clin Nutr, 2007, kd 61, nr 3, lk 295–303. Resümee. Resümee.
  • Cunningham FX, Lee H, Gantt E. Carotenoid biosynthesis in the primitive red alga Cyanidioschyzon merolae. – Eukaryotic Cell, 2007, kd 6, nr 3, kd 533–545. Veebiversioon Resümee. Resümee
  • Rao AV, Rao LG. Carotenoids and human health. – Pharmacol. Res., 2007, kd 55, nr 3, lk 207–216. Resümee. Resümee.
  • Khan N, Afaq F, Mukhtar H. Cancer chemoprevention through dietary antioxidants: progress and promise. – Antioxid. Redox Signal., 2008, kd 10, nr 3, lk 475–510. Resümee. Resümee.
  • Victor R. Preedy, Ronald R. Watson, Tomatoes and Tomato Products Nutritional, Medicinal and Therapeutic Properties, lk 30, 2008, Science Publishers, ISBN 978-1-57808-534-7, Veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  • Erica N. Story,Rachel E. Kopec, Steven J. Schwartz, ja G. Keith Harris,An Update on the Health Effects of Tomato Lycopene, Annu Rev Food Sci Technol. 2010; 1: 10.1146/annurev.food.102308.124120., doi: 10.1146/annurev.food.102308.124120,PMCID: PMC3850026, NIHMSID: NIHMS525956, Veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  • H. K. Chopra, Navin Chandar Nanda, Textbook of Cardiology (a Clinical and Historical Perspective), Jaypee Brothers Medical Publishers, lk 130, 2013, ISBN 978 93 5090 081 9, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)
  • Ashutosh Tewari, Prostate Cancer: A Comprehensive Perspective: A Comprehensive Perspective, V. Kumar, lk 402, 2013, Springer-Verlag London, ISBN 978 1 44 71 2863 2, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 22.04.2014) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lükopeen&oldid=6627762"