Neuron

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib bioloogilisest neuronist; tehisneuroni kohta vaata artiklit Tehisneuron

Neuron ehk närvirakk ka neurotsüüt (kreekakeelsest sõnast νεῦρον neũron) on enamikel loomadel närvisüsteemi funktsionaalne üksus. [1]

Närvikoe rakkudel on mitmeid ülesandeid, nad toodavad neurohormoone ja võtavad vastu, muundavad ja kannavad üle elektrilisi signaale, mida nimetatakse närviimpulssideks.

Neuronites toimuvad ensümaatilised reaktsioonid ja ensüümide süntees, mida neuronis leidub rohkesti, on allutatud geneetilisele kontrollile.

Närvirakkude võrgustikku ja selle uuenemist aga ka patoloogilisi seisundeid reguleerib suuresti neurohumoraalne regulatsioon.

Närvirakud hakkavad organismis elunema ja arenema koos lootega: embrüogeneesis lootelehe välise kihi ektodermaalset päritolu rakkudest – neuroblastidest. Neuronite arenguks on vajalik spetsiifliste geenide ekspressioon.

Tüüpilise neuroni ehk närviraku ehitus

Igal närvirakul on tuuma sisaldav rakukeha e perikaarüon, dendriitideks kutsutavad lühikesed jätked, mis kannavad elektrilisi signaale rakukeha suunas, ja neuriit ehk akson – pikk jätke, mis juhib signaale läbi sünapsi närvirakust välja.

Süstemaatiline anatoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käesoleval ajal kehtivas inimese anatoomia standardis Terminologia Anatomica-s kuulub neuron närvisüsteemi.

Närviraku anatoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närviraku ehitus
  1. Karedapinnaline endoplasmaatiline retiikulum
  2. polüribosoom
  3. ribosoom
  4. Golgi kompleks
  5. rakutuum
  6. nukleool
  7. rakumembraan
  8. mikrotuubul
  9. mitokonder
  10. siledapinnaline endoplasmaatiline retiikulum
  11. aksonikoonus
  12. Schwanni raku tuum
  13. sünaps (aksonsomaatiline)
  14. sünapsid (aksondendriidiline)
  15. dendriit
  16. akson
  17. neurotransmitter
  18. retseptor
  19. sünaps
  20. aktiinifilamendid
  21. Schwanni raku müeliintupp
  22. Ranvier' kitsend
  23. aksoni lõpp (soome k Aksonin pääte)
  24. sünaptilised vesiiklid
  25. sünaps (aksonaksoniline)
  26. sünapsipilu.

Schwanni rakk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Schwanni rakk

Schwanni rakud on piirdenärvide aksonit ümbritsevad ja närvikiudude müeliintupe moodustavad tugirakud.[2]

Närviraku membraan[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närviraku membraanid on justkui peaaju 'suhtlusvõrgustikud' (ingl communication centers) kuna läbi nende närvirakud suhtlevad, lisaks kontrollivad membraanid toitainete sisenemise ja jääkainete väljutamise protsesse.

Närviraku membraanides mängivad olulist rolli kaks molekulide rühma: lipiidid ja valgud. Lipiidide- fraktsioon koosneb peamiselt fosfolipiididest, glükolipiididest ja kolesteroolist. Membraanivalgud aga moodustavad molekulaarseid üksuseid, mis funktsioneerivad membraaniretseptorite, -kanalite ja ensüümidena.[3]

Närvirakkude elukaar[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mart Saarma ja Eero Castrén kirjutasid Sirbis avaldatud artiklis "Lahkus närvikasvufaktori avastaja Rita Levi-Montalcini" järgmist[4]:

Erinevalt enamikust keharakkudest närvirakud ei jagune kunagi. Suurem osa kaotatud närvirakkudest ei uuene ka tüvirakkudest. Peab siiski täpsustama, et väike osa närvirakke, näiteks haistmissibula nn olfaktoorsed neuronid, aga ka lühiajalise mälu eest osaliselt vastutavad nn hipokampuse närvirakud uuenevad tüvirakkudest päris tõhusalt. Selleks et enamik närvirakke võiks kogu eluaja vastu pidada, vajavad nad pidevalt „eluspüsimise” signaale. Tähtsaimad närvirakke elus hoiavad molekulid on rakkude poolt eritatavad väikesed valgud, mida kutsutakse närvikasvufaktoriteks. Levi-Montalcini poolt leitud NGF on esimesena avastatud kasvufaktor ja närvikasvufaktor, mis on seotud teatud närvirakkude pinnal paiknevate retseptoritega ja saadab neisse „eluspüsimise” biokeemilise signaali. Paraku on suurel osal inimese närvirakkudest vaid kaks valikut: kas püsida elus või känguda ja surra. Vananemine, vigastused ja neurodegeneratiivsed haigused põhjustavad närvirakkude kängumist ja surma. Kängudes kaob sünaptiline kontakt ning närvirakk ei suuda oma ülesandeid täita, vaatamata sellele et raku keha võib ise veel elus olla.

Inimese neuron[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närviraku morfoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närviraku rühmad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närvirakud jagunevad väga erinevateks rühmadeks. Jätkete olemasolu ja nende koguse järgi liigitatakse närvirakud: [6]

Erinevalt enamikust rakkudest närvirakud ei jagune. Närvirakke vahetavad välja tüvirakud, mis liiguvad hipokampuse (hammaskääru) ja haistmissibula kaudu peajju ja mis valmistatakse seal ette uuteks närvirakkudeks. Närvirakud spetsialiseeruvad veel omakorda näiteks astrotsüütideks, oligodendrotsüütideks, Schwanni rakkudeks jne. Areng jätkub ka peale (kuni kuu ja kauem) närvipesasse asumist ja järk-järgult ka organismi kasvades. [7]

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel seostatakse närvirakkudega mitmesuguseid patoloogilisi ja haiguslikke seisundeid. Parkinsoni tõve põhjustavad uurijate arvates peaaju erinevates piirkondades hävivad närvirakud.[8]

Inimeste nakatumisel inimese herpesviirus 1-ga (HSV-1) säilivad viiruseosakesed närvirakkudes kogu elu. Viiruse aktiveerudes liiguvad herpesviiruse osakesed närvikiudu pidi nahale ja võivad põhjustada osadel inimestel huuleohatise teket. [9]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 181, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  2. "Meditsiinisõnastik" 679:2004.
  3. Pivotal Role of Nerve Cell Membranes, You Can't Tango on a Crowded Dance Floor - Neither Can Molecules, Molecular Model of the Nerve Cell Membrane, veebiversioon (vaadatud 04.07.2014) (inglise keeles)
  4. Mart Saarma ja Eero Castrén, Lahkus närvikasvufaktori avastaja Rita Levi-Montalcini, Sirp nr 2, 11.01.2013, veebiversioon (vaadatud 19.06.2014)
  5. Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, lk 183, Kirjastus Koolibri, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9
  6. Meeli Roosalu, "Inimese anatoomia", lk 182, Kirjastus Koolibri, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9
  7. J.O. Malva, Interaction between neurons and glia in aging and disease, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 04.07.2014) (inglise keeles)
  8. George K. Tofaris, Pablo Garcia Reitböck, Trevor Humby, Sarah L. Lambourne, Mark O’Connell, Bernardino Ghetti, Helen Gossage, Piers C. Emson, Lawrence S. Wilkinson, Michel Goedert, ja Maria Grazia Spillantini, Pathological Changes in Dopaminergic Nerve Cells of the Substantia Nigra and Olfactory Bulb in Mice Transgenic for Truncated Human α-Synuclein(1–120): Implications for Lewy Body Disorders, veebiversioon (vaadatud 13.04.2014) (inglise keeles)
  9. Liis Velsker, Varajane ravi päästab huuleohatisest kiiremini priiks, 06. märts 2013, Veebiversioon (vaadatud 13.04.2014)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Video