Tennis

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia

Tennis (inglise keeles tennis) on sportmäng, mida mängivad kaks (üksikmäng) või neli tennisereketiga mängijat (paarismäng) võrguga kaheks väljakupooleks eraldatud väljakul.[1] Eesmärk on lüüa pall reketi abil väljakul vastasmängija poolele nii, et vastane ei saaks seda tõrjuda.

Vanemas kirjanduses on tennist nimetatud ka kui murutõnis.[2]

Ajalugu maailmas[muuda | muuda lähteteksti]

Jeu de paume 17. sajandil

Tennise eelkäijaks peetakse pallimängu jeu de paume, mida mängiti umbes 800 aastat tagasi Prantsusmaa kloostrite sisehoovis, mis oli kaetud kiviplaatidega. Reketi asemel kasutati kinnastatud kätt. Peagi võeti kasutusele puidust puulabidakujulised reketid, mille asemel hakati 15. sajandil kasutama keelestikuga reketeid. Tennisest kujunes populaarne Prantsuse kõrgseltskonna mäng, mille tarbeks oli ainuüksi Pariisis üle 250 väljaku.[1][3] 1590. aastal anti välja esimesed tennisemängu reeglid, mida aja jooksul täiendati.[3]

16. sajandil levis tennisemäng Inglismaale, kus seda hakkasid esialgu mängima vaid kuningliku perekonna ja õukonna liikmed. Seejärel jõudis tennisemäng Hispaaniasse, Itaaliasse, Hollandisse ja mujale.[3]

Esimest korda mainiti tennist Inglise spordiajakirjas 29. septembril 1793.[viide?] Mängu patenteeris Briti armee major Walter Clopton Wingfield[1][4], keda peetakse tennise isaks ning kes väitis, et ta leiutas muruväljakutennise 1874. aastal oma maamajas Walesis[viide?]. Patent hõlmas väljaku, võrgu ja postide mõõtmeid, palle ja reketeid, aga ka reegleid.[1]

1877. aastal korraldati Üleinglismaalise Kroketiklubi muruväljakutel Wimbledonis suur turniir, mis on tänapäeval üks prestiižsemaid tenniseturniire.[3]

Olümpiamängude programmi kuulus tennis kõigepealt aastatel 1896–1924. Naiste üksikmäng lisati olümpiakavva 1900. aastal. Esimene naispaar mängis olümpiamängudel 1920. aastal. 1928. aastal otsustati tennis olümpiamängude alade hulgast välja jätta. Taas oli tennis olümpiamängudel kavas 1984. aastal (näidisalana). Neli aastat hiljem Soulis oli tennis juba täisväärtuslik olümpiaala.[5]

Ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1880.–1910. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi viimasel kümnendil (u aastatel 1885–1887[6]) hakati baltisaksa mõisate ja rikaste linnakodanike villade juurde rajama tenniseväljakuid. Esimesed teated väljakute kohta pärinevad Avanduse ja Kumna mõisast. Linnadest said väljakud esmalt Tallinn, Narva-Jõesuu (Hungerburg) ja Pärnu, seejärel Tartu ja Kuressaare. Toona oli tennis kohalike aadlike (sh naiste) ja jõukamate rahvakihtide esindajate meelelahutus. Võistlustennist ei harrastatud.[7]

Tartu vana anatoomikumi esisele platsile, kus asub tänapäeval Faehlmanni monument, rajati 1902. aastal tenniseväljak[8]

Kui linnadesse rajati avalikud tenniseväljakud, tekkis vajadus tenniseklubide järele, kus hakati korraldama seltskonnaüritusi.[7] Eesti esimene tenniseklubi – Hungerburgi Lawn-Tenniseklubi – avati 1909. aastal Narva-Jõesuus.[6][7][9] Enamiku klubi liikmeskonna moodustasid Peterburi elanikud.[9] Sellele klubile järgnes 1912. aastal Pärnu Jalgratturite Seltsi tenniseosakond Pärnus ja 1913. aastal Eestimaa Lawn-Tennise Klubi Tallinnas[10]. Tartu spordiseltsi Sport juurde moodustati 1913. aastal tenniseosakond.[7][9][11] Tallinna Rattasõitjate Selts Kalev (hilisem Eestimaa Spordiselts Kalev) alustas tennisemängu arendamisega vahemikus 1908–1911.[12] Aastal 1913 valmis kalevlastel Pirita tenniseväljak, mille tegevust juhtis Eesti rahvusliku spordi edendaja Anton Õunapuu.[7]

Kui esimesed väljakud kuulusid eravaldusesse, siis tennisemängu populaarsuse kasvades hakati rajama avalikke väljakuid. Näiteks rajati 20. sajandi alguses Tallinna linnavalitsuse eestvedamisel tenniseväljakud Haljasorgu. Kuressaare linnapark sai tenniseväljaku 1901. aastal.[9] Esimene tennise sisehall asus Tartus, kus 1912. aastal üüris üliõpilasselts Sport Saksa näituse aia maneeži, et tennist saaks harjutada ka talvekuudel.[13]

19. sajandi lõpus hakati korraldama tenniseturniire. Esimesed kirjalikud andmed on säilinud 1898. aasta Kadrioru turniiri kohta[7], kus osales üheksa mängijat[9]. Samal ajal korraldati turniire ka Narva-Jõesuus.[7] 1913. aastal toimus Pirital tenniseturniir, kus meeste üksikmängus osales 20 eesti mängijat. Seda turniiri peetakse Eesti tennise alguseks.[7][9][12]

Toona puudusid tenniseklubide vahel sidemed, mistõttu venelased osalesid Narva-Jõesuu võistlustel, Riia mängijad Tartu ja Pärnu võistlustel ning baltisakslased ja eestlased Tallinna võistlustel.[9]

Suveolümpiamängude kavva lisandus tennis 1896. aastast Ateenas.[5] Eesti tennisemängijad seal ei osalenud.

1920.–1930. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Sõdade tõttu puudus 1920. aastate alguses uus tennisistide põlvkond. Tennisemängu levikut takistasid ka tennisereketite ja -pallide kõrge hind ning tenniseväljakute vähesus. Tasapisi hakati väljakuid taastama, aktiveerus klubitegevus, sh asutati uusi tenniseklubisid.[14] Tennis kujunes meelelahutusest spordialaks.[14][15]

1921. aastal loodi Eesti Spordi Keskliidu tenniseosakond. 1922. aastal asutati viie tenniseorganisatsiooni eestvedamisel Eesti Tennise Liit.[14][16] Enne tegevuse sundlõpetamist 1940. aastal kuulus liitu 18 klubi, mängijaid oli umbes 1500.[14]

Eesti tennise juhtrolli täitis Eestimaa Lawn-Tennise Klubi.[14][16] Selle liikmeskond koosnes põhiliselt baltisakslastest, kelle hulka kuulusid esimene naiste üksikmängu meister Ilse Grünberg-Hesse[17] ja esimene meeste üksikmängu meister Ernst Turmann[18]. Ühtlasi peetakse seitsmekordset Eesti üksikmängumeistrit Grünberg-Hesset 1930. aastate Eesti parimaks naistennisistiks. 1929. aastal rentis klubi Volta tehaselt klaaskatusega masinasaali, mis kohandati Eesti esimeseks tennisehalliks.[14] Sisetingimuste loomine tuli kasuks mängijate tasemele.[16]

Kalevi Tenniseklubi asutati 1926. aastal.[12] Kalevi ajaloos on tähtis koht Eduard Hiiopil[19], keda kutsuti Eesti tennise edendamise eest ka Eesti tennise isaks (papi Hiiop).[12][14][16] Kõik toonased tuntuimad Kalevi tennisistid olid Hiiopi õpilased, sh Salme Redlich-Kint[20], Aleksander Rubli. 1926. aastal asutasid Kalevi tennisistid ESS Kalevi Lawn-Tenniseklubi, mille edukaimad mängijad olid 1920. aastatel Kristjan Lasn[21] ja Arvid Kleinberg[22] (läksid Kadrioru klubisse üle[10]).[14] Hakati korraldama tennisekursusi algajaile.[15] 1930. aastatel kujunes Eesti naiste tennise liidriks Veera Nõmmik[23].[14]

1920. aastatel asutati Kadriorgu uus klubi: Tallinna Lawn-Tennise ja Hockey Klubi, kus suviti mängiti tennist ja talviti jäähokit (jääpalli[16]).[14] Toonane klubi esimängija oli Johan Paulson[24], keda peetakse 1920. aastate edukaimaks Eesti meestennisistiks ja kes peatas sakslaste ülemvõimu Eesti tennises. Klubi naiste esireket oli toona Johan Paulsoni abikaasa Aleksandra Paulson. 1930. aastatel valitses Eesti meeste tennist Kristjan Lasn[21].[14]

Tartus mängiti tennist Toomeoru väljakutel, mis kuulusid Akadeemilisele Spordiseltsile. 1920. aastal korraldati Tartu üliõpilaste esimesed meistrivõistlused ja 1923. aastal esimene Balti riikide üliõpilaste olümpiaad.[14]

Peale Tallinna ja Tartu tegutsesid tenniseklubid ka Narvas[6], Rakveres[6], Viljandis[25] jm.[14]

1920. aastatel hakati regulaarselt korraldama meistrivõistlusi. Esimesed Eesti meistrivõistlused tennises toimusid 1920. aasta augustis Eestimaa Lawn-Tennise Klubis Kadriorus ning nendest võtsid osa 21 meest ja neli naist kahest klubist.[14][16] 1922. aastal leidsid aset Eestimaa Lawn-Tennise Klubis Kadriorus esimesed Eesti lahtised meistrivõistlused tennises.[14] 1928. aastast korraldati regulaarselt Tallinnas Eesti-Soome maavõistlusi.[15][16] Samuti peeti maavõistlusi lätlaste ja leedulastega. 1934. aasta augustis kohtus Eesti Davise karikavõistluste matšil Poolaga (Poola võitis 5 : 0). 1939. aastal lisati tennis Eesti mängude turniiri spordialade hulka.[16]

Osaleti ka rahvusvahelistel turniiridel välismaal, sh pälvis Kristjan Lasn 1935. aastal paigutuse Wimbledoni turniiri põhitabelisse, kuid ei saanud majanduslikel põhjustel Inglismaale minna.[14][11] Olümpiamängudel ei osaletud. 1928. aastal otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee jätta tennis olümpiamängude alade hulgast välja.[5]

1940.–1950. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal sulges Nõukogude võim kõik spordiklubid ja -seltsid. Tallinna Lawn-Tennise ja Hockey Klubi ning Kalevi Lawn-Tenniseklubi asemele loodi Tallinna Dünamo tennisesektsioon. 1946. aastal taastati Kalev ametiühingute spordiühinguna, loodi ka tennisesektsioon. Peale Tallinna hakkas tenniseelu elavnema ka Tartus, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Rakveres ja Võrus.[26]

Kuigi suur osa Eesti tenniseeliidist põgenes teise maailmasõja tõttu läände või saadeti Siberisse, tekkis peagi uus mängijaskond. Võimaluse said ka need, kel polnud see enne rahalistel põhjustel võimalik.[26]

1945. aastast hakati taas korraldama Eesti meistrivõistlusi tennises, samuti osaleti üleliidulistel meistrivõistlustel.[26]

Willem Maris ja Toomas Leius 1959. aastal

1940. aastate esimeses pooles võidutses Eesti tennises sõjaeelne põlvkond (Kristjan Lasn[21], Evald Kree[27], Alfred Keerd[28] jt). Sama kümnendi teises pooles oli Eesti meeste tennise tipus Ottomar Alas[29], keda peeti toona üheks parimaks paarismängijaks NSV Liidus. Aastatel 1945–1949 võitis Alas 14 Eesti meistritiitlit. Naistest võidutses 1940. aastatel kolm aastat järjest (1946–1948) Ida Lellep[30].[26]

1949. aastal oli Eestis 65 tenniseväljakut ja umbes 2000 tenniseharrastajat.[26]

1950. aastatel tõusis esile Eesti tennisistide uus põlvkond (Harri Kalamäe[31], Velve Kaamann (Tamm)[32], Heldur Hiop[33] jt). Eestlased näitasid häid tulemusi üleliidulistel noortevõistlustel, nt tuli Eesti koondis 1957. aastal NSV Liidu noortemeistriks. Eesti võistkond saavutas 1955. aastal NSV Liidu meistrivõistlustel Leningradis 1956. aastal rahvaste spartakiaadil kolmanda koha, mida peetakse Eesti tennise tippaja alguseks. Eesti meeste tennise tippu tõusis Evald Kree õpilane Toomas Leius[34].[26][35]

1956. aastal tehti esimene teleülekanne tennisest, kui Kesktelevisioon näitas NSV Liidu ja Rumeenia mängu.[26][35]

1960.–1970. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastatel oli Eesti tennise kuldaeg. 1961. aastal võitis Eesti üleliidulised võistkondlikud meistrivõistlused Thbilisis, 1963. aastal rahvaste spartakiaadi ning 1965. aastal võistkondliku siseturniiri ja üleliidulised võistkondlikud meistrivõistlused. 1965. aastal jõudis Toomas Leius Prantsuse lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali.[36][37]

Eesti meeste tennises domineerisid Toomas Leius[34], Heldur Hiop[33], Eerik Kedars[38], Rein Lüüs[39], Jaak Parmas[40], Jüri Lamp[41] ja Peeter Lamp[42] ning naiste tennises Velve Tamm[32], Helgi Ustav[43], Inna Häling[44], Tiiu Parmas[45], Tiiu Soome[46] ja Maria Kull[47]. Tuntuimad treenerid olid Evald Kree[27], Valter Lamp[48], Harri Kalamäe[31], Guido Taft[49], Leo Kivi[50] jt.[36]

1962. aastal avati Kalevi spordihall koos kahe liivaväljakuga.[36]

1970. aastaid peetakse Eesti tennise languse ajaks, kuigi saavutati mitmeid pjedestaalikohti. 1971. aastal jõudis Toomas Leius koos inglanna Winnie Shaw’ga segapaarismängus Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel finaali. 1972. aastal saavutas Tiiu Parmas NSV Liidu meistrivõistlustel teise koha ja 1973. aastal Toomas Leius NSV Liidu meistrivõistlustel kolmanda koha. 1975. aastal pälvis Eesti koondis Tallinnas toimunud spartakiaadil kolmanda koha.[36]

Uue tennisepõlvkonna hulgast tõusid esile Hindrek Sepp[51], Sven Eving[52], Elena Lapimaa[53] jt.[36]

1980.–1990. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastatel oli Eesti meestennisistide tase ühtlaselt tugev. Eesti meeste tennise tipus olid Ain Suurthal[54], Jaak Issak[55], Alar Milk[56], Teet Rätsep[57] jt. NSV Liidu koondisesse jõudis vaid Andres Võsand[58], kes sai tänu koondislase staatusele osaleda ka välisvõistlustel. Naistest olid tipus Kaja Kõnd[59] ja Helen Holter[60]. Holter kuulus ka NSV Liidu noortekoondisesse.[61][62]

1970. aastate lõpus asutatud Tallinna Spordiinternaatkooli oli 1980. aastatel koondatud peaaegu kogu noorte tenniseparemik.[61][62]

Rene Busch

1984. aasta olümpiamängudel Los Angeleses oli tennis kavas näidisalana, 1988. aastal Soulis sai täieõiguslikuks olümpiaalaks, kuid kehtestatud vanusepiirangu tõttu võisid osaleda vaid kuni 23-aastased mängijad. Eesti sportlased olümpiamängude tenniseturniirist osa ei võtnud.[61]

1980. aastate lõpus oli Eestis 80 liivaväljakut ja 8 siseväljakut.[62]

NSV Liidu lagunemisega lõppes spordi riiklik rahastus. See raskendas välisturniiridel osalemist. Tennises edu saavutamiseks oli vaja sponsorite tuge. Keeruliste majandusolude tõttu lahkus osa tennisiste välismaale.[61]

1990. aastate tuntuimate Eesti meestennisistide hulka kuulusid Rene Busch[63], Andrei Luzgin[64] ja Alti Vahkal[65]. Naistest tegid kümnendi lõpus debüüdi Maret Ani[66], Margit Rüütel[67] ja Kaia Kanepi[68].[61]

Pärast liitumist Rahvusvahelise Tenniseföderatsiooniga sai Eesti võimaluse korraldada rahvusvahelisi turniire, nt 10 000 dollari suuruse auhinnafondiga ITF-i turniire. Eesti tennisiste ei saatnud edu ei kodus ega analoogsetel turniiridel välismaal.[61]

2000.–2010. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Kaia Kanepi (2013)

2000. aastad märgivad Eesti tennise tõusu. Tennis muutus järjest populaarsemaks harrastajate hulgas, ehitati juurde mitme väljakuga sisehalle ja üle Eesti asutati uusi klubisid. Välismaistel suurturniiridel saavutati häid kohti.[69]

Kaia Kanepi võitis 2001. aasta Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste noorteturniiri, sai neli WTA turniirivõitu ja jõudis kuus korda suure slämmi turniiri veerandfinaali.[70] 2004. aastal osales Kanepi Ateena olümpiamängudel, kus kaotas esimeses ringis nii üksik- kui ka paarismängus (koos Maret Aniga). 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel jõudis Kanepi kaheksandikfinaali, paarismängus (koos Maret Aniga) kaotas esimeses ringis. 2012. aastal loobus Kanepi vigastuse tõttu Londoni olümpiamängudel osalemast.[69] Tema kõrgeim koht üksikmängu WTA edetabelis oli 15. (2012).[68][71]

Maret Ani pääses 2006. aastal toimunud WTA turniiril Acapulcos ja 2008. aastal Estorilis poolfinaali.[66] Ani osales koos Kaia Kanepiga 2004. aastal Ateena olümpiamängudel ja 2008. aastal Pekingi olümpiamängudel paarismängus, kus kaotati esimeses ringis,[69] ning Pekingi olümpiamängudel ka üksikmängus.[66] Tema kõrgeim koht üksikmängu WTA edetabelis oli 63. (2006).[66]

Margit Rüütel võitis ITF-i turniire nii üksik- kui ka paarismängus.[69] Tema kõrgeim koht üksikmängu WTA edetabelis oli 158. (2009).[72]

Jürgen Zopp (2012)

Anett Kontaveit võitis tugevaid noorteturniire, sh sai 2012. aastal suure slämmi noorteturniiri finaali.[69] Kontaveit jõudis suure slämmi turniiride üksikmängudes kolmel korral (2015, 2 × 2018) neljandasse ringi ning võitis 2017. aastal WTA turniiri üksikmängu 's-Hertogenboschis. Aastatel 2011–2017 võitis Kontaveit üksikmängus 11 ja paarismängus 5 ITF-i turniiri.[73]

Eesti naiskond pääses 2009. aastal Federation Cupi Maailmaliigasse.[69]

Jürgen Zopp[74], Vladimir Ivanov[75], Jaak Põldma[76] ja Mait Künnap[77] osalesid edukalt ITF-i turniiridel. Muu hulgas võitis Põldma kolm USA üliõpilaste meistritiitlit, Zopp ATP Challengeri.[69] Zopi kõrgeim koht üksikmängu ATP edetabelis oli 71. (2012)[78], Ivanovil 310. (2015)[79], Põldmal 688. (2009)[80] ja Künnapil 705. (2008)[81].

2020. aastad – …[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi 2020. aastate esimeses pooles on esile tõusnud teisigi naistennisiste (nt Elena Malõgina, Maria Lota Kaul, Maileen Nuudi[82]), pärinevad suurimad saavutused jätkuvalt Kaia Kanepilt ja Anett Kontaveidilt.

Anett Kontaveit (2022)

Kaia Kanepi jõudis 2021. aasta WTA turniiril Melbourne’is ja 2022. aastal Washingtonis finaali ning 2022. aastal Austraalia lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali.[68]

Anett Kontaveit jõudis 2020. aastal naiste üksikmängus Austraalia lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali ja USA lahtistel meistrivõistlustel neljandasse ringi. 2021. aastal võitis Kontaveit WTA turniiri Clevelandis, Ostravas, Moskvas ja Cluj-Napocas ning 2022. aastal Peterburis. 2021. aastal osales ta Tokyo olümpiamängudel üksikmängus, kus kaotas esimeses ringis. Kontaveidi kõrgeim koht üksikmängu WTA edetabelis oli 2. (2022).[73] 20. juunil 2023. andis Kontaveit teada, et lõpetab pärast sama aasta Wimbledoni turniiri oma sportlaskarjääri.[83]

2020. aastatel on Eesti meistriks meeste üksikmängus saanud Vladimir Ivanov, Kristjan Tamm ja Daniil Glinka.[82] 2020. aastate alguses oli ATP edetabeli järgi Eesti meeste tennise esinumber Jürgen Zopp.[84] 9. maist 2022 sai esinumbriks Mark Lajal[84], kelle kõrgeim koht ATP edetabelis on 191. (2023).[85]

Mänguvahendid[muuda | muuda lähteteksti]

Väljak[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tenniseväljak
Tenniseväljak

Tenniseväljaku pikkus on 23,77 m ja laius 8,23 m üksikmängu puhul ning 10,97 m paarismängu puhul. Väljaku pikema külje jagab kaheks ühesuuruseks osaks võrk, mis on võrgusammaste kohalt 1,07 m kõrge ja keskelt 91,4 cm kõrge.[86]

Levinumad on muru-, savi-liiva- ja kõvakattega väljakud. Kõvakattega väljakud võivad olla betoon-, asfalt-, tehismuru- või puitkattega. Väljaku kattest oleneb palli põrkamise ja mängu kiirus.[viide?]

Reketid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tennisereket
Tennisereketid ja -pallid

Reeglite kohaselt ei tohi reket olla pikem kui 81,28 cm ega laiem kui 31,75 cm. Reketi kaalule ja kujule ei ole seatud piiranguid. Harilikult kaalub täiskasvanute reket 300–325 g.[viide?]

Tänapäeval valmistatakse reketite raamid terasest, alumiiniumist, plastist, klaaskiust, süsinikühenditest ja mitmesugustest segudest. Varem kasutati traditsiooniliselt puuraamidega tennisereketeid.[viide?]

Pall[muuda | muuda lähteteksti]

Tennisepalli läbimõõt on 6,35–6,67 cm. Pall kaalub 57–59 g.[viide?] Pall on üldjuhul kollast või valget värvi.[86]

Punktiarvestus[muuda | muuda lähteteksti]

Tennises algab punktiarvestus arvust 15. Teine sama mängija või paari punkt on 30, kolmas 40 ja neljanda punktiga saadakse geimivõit.[86] Pallija punktisumma öeldakse alati esimesena (nt kui pallib mängija A ja saab esimese punkti, on seis 15 : 0; kui esimese punkti saab mängija B, on seis 0 : 15). Kui mõlemad mängijad saavad kolm punkti ja seis on 40 : 40 (40 tasa), peab geimi võitmiseks üks mängijast saama kaks punkti järjest (mängija peab saama vastasest kaks punkti rohkem).[viide?]

Mängija (või paar), kes esimesena võidab kuus geimi, võidab seti. Kui geimide seis on 5 : 5 (5 tasa), peab üks mängijatest või paaridest seti võitmiseks võitma kaks geimi vastasest rohkem.[86]

Kui mängu seis on 6 : 6 (6 tasa), selgitatakse seti võitja nn kiires lõppmängus. Kiires lõppmängus loetakse punkte 1, 2, 3 jne kuni seitsmeni. Võrdse skoori puhul (nt 7 : 7) mängitakse seni, kuni üks mängijatest on saavutanud kahepunktilise vahe.[86] Kiire lõppmängu korral pallib esimesena see mängija või paar, kelle kord on pallida. Vastaseks on pallija teise ja kolmanda punkti mängimisel ning seejärel pallivad mängijad kordamööda kaks korda järjest, kuni selgub geimi ja seti võitja. Pallingud sooritatakse vaheldumisi parem- ja vasakpoolsesse pallingukasti. Alustatakse parempoolsest.[viide?]

Naised mängivad kaks või kolm setti (kahe setivõiduni) ja mehed kolm kuni viis setti (kolme setivõiduni).[viide?]

Suuremad turniirid[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntumad tennisistid[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmast[muuda | muuda lähteteksti]

Mehed

Andre Agassi – Arthur Ashe – Boris Becker – Björn Borg – Pat Cash – Jimmy Connors – Novak Djoković - Stefan Edberg – Roy Emerson – Roger Federer – Lleyton Hewitt – Goran Ivanisevic – Jan Kodes – Rod Laver – Ivan Lendl – John McEnroe – Rafael Nadal – John Newcombe – Pete Sampras

Naised

Maria Bueno – Evonne Cawley – Margaret Court – Lindsay Davenport – Chris Evert – Steffi Graf – Martina Hingis – Billie-Jean King – Conchita Martinez – Martina Navrátilová – Marija Šarapova – Serena Williams – Venus Williams

Eesti tennisistid[muuda | muuda lähteteksti]

Naised

Tuntumad tennisistid: Maret Ani – Kaia Kanepi – Anett Kontaveit – Julia Matojan – Tiiu Parmas – Margit Rüütel

Eesti kõrgeima WTA edetabelikohaga naistennisist üksikmängus oli kuni 27. augustini 2006 Maret Ani (karjääri parim koht WTA nr 63 seisuga 15.05.2006). Pärast seda sai Eesti esinumbriks Kaia Kanepi (karjääri parim koht WTA nr 15 seisuga 13.08.2012). Alates 1. aprillist 2019 on hoidnud kõrgeimat kohta Anett Kontaveit (karjääri parim koht WTA nr 2 seisuga 06.06.2022).

Mehed

Tuntumad tennisistid: Mait Künnap – Toomas Leius – Jaak Põldma – Jürgen Zopp – Vladimir Ivanov

Eesti meeste esinumber ATP edetabeli järgi
Nimi Alates Kuni Nädalaid järjest Kokku Parim edetabeli koht
Mait Künnap 10. september 2007 7. september 2008 52 52 ATP 705. (04.08.2008)
Jürgen Zopp 8. september 2008 8. mai 2022 ATP 71. (10.09.2012)
Mark Lajal 9. mai 2022

Eesti parim meestennisist läbi aegade oli Toomas Leius, kes jõudis 1965. aastal Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali, kus pidi poliitilistel põhjustel andma loobumisvõidu lõuna-aafriklasele Cliff Drysdale'ile. Varem oli Leius teda mitu korda võitnud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Ulman, J. (2011). Tennise seletussõnastik. – Võimlemise ja pallimängude sõnastik. Toim H. Valgmaa. Tartu: Koolibri. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/93a748c5-432e-4ed6-ae86-702d819a0f03/content
  2. ↑ Eesti Entsüklopeedia. 8. köide: Tanulane–Yvon. Tartu: Loodus, 1937, lk 102.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 20–23.
  4. ↑ Tennis (2024). Britannica. https://www.britannica.com/sports/tennis#ref403205
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Tennis. History of Tennis at the Olympic Games (2017). e IOC Olympic Studies Centre. https://stillmed.olympic.org/media/Document%20Library/OlympicOrg/Factsheets-Reference-Documents/Games/OG/History-of-sports/Reference-document-Tennis-History-at-the-OG.pdf
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Ulman, J. (2007). Tennise algusaastad Virumaal. Tennis, nr 3, lk 26–27.https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/03tennis_web.pdf
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 24–45.
  8. ↑ Ulman, J. (2008). Tartu tennise algusaastad. Tennis, nr 2, lk 30–32. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/05tennis_web.pdf
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 Jürine, J.; Põldoja, A. (2003). Eesti tennis 90. Tallinn: Indreko Press. Lk 16–21.
  10. ↑ 10,0 10,1 Ulman, J. (2008). Tennise algusaastad Kadriorus. Tennis, nr 1, lk 34–36. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/04tennis_web.pdf
  11. ↑ 11,0 11,1 Ulman, J. (2008). Tartu tennise algusaastad. Tennis, nr 2, lk 30–32. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/05tennis_web.pdf
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Ulman, J. (2008). Kalevi tennise algusaastad. Tennis, nr 3, lk 30–33. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/06tennis_web.pdf
  13. ↑ Ainsoo, U. (2021). Klubi kujunemisest. – Toomeorus reketi ja mõistusega. Tartu: MTÜ Tartu Akadeemiline Tenniseklubi. Lk 15.
  14. ↑ 14,00 14,01 14,02 14,03 14,04 14,05 14,06 14,07 14,08 14,09 14,10 14,11 14,12 14,13 14,14 14,15 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 46–155.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 Eesti Tennis 1930/1931 (1931). Tallinn: Eesti Tenniseliit.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 16,7 Jürine, J.; Põldoja, A. (2003). Eesti tennis 90. Tallinn: Indreko Press. Lk 22–36.
  17. ↑ ESBL (2018). Hesse, Ilse. https://www.esbl.ee/biograafia/Ilse_Hesse
  18. ↑ ESBL (2021). Turmann, Ernst. https://www.esbl.ee/biograafia/Ernst_Turmann
  19. ↑ ESBL (2010). Hiiop, Eduard. https://www.esbl.ee/biograafia/Eduard_Hiiop
  20. ↑ ESBL (2010). Redlich, Salme. https://www.esbl.ee/biograafia/Salme_Redlich
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 ESBL (2010). Lasn, Kristjan. https://www.esbl.ee/biograafia/Kristjan_Lasn
  22. ↑ ESBL (2016). Kleiberg, Arvid. https://www.esbl.ee/biograafia/Arvid_Kleinberg
  23. ↑ ESBL (2018). Nõmmik, Veera. https://www.esbl.ee/biograafia/Veera_N%C3%B5mmik
  24. ↑ ESBL (2010). Paulson, Johan. https://www.esbl.ee/biograafia/Johan_Paulson
  25. ↑ Ulman, J. (2008). Viljandi tennise algusaastad. Tennis, nr 4, lk 30–31. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2015/02/07tennis_web.pdf
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 26,4 26,5 26,6 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 156–266.
  27. ↑ 27,0 27,1 ESBL (2016). Kree, Evald. https://www.esbl.ee/biograafia/Evald_Kree
  28. ↑ ESBL (2014). Keerd, Alfred. https://www.esbl.ee/biograafia/Alfred_Keerd
  29. ↑ ESBL (2016). Alas, Ottomar. https://www.esbl.ee/biograafia/Ottomar_Alas
  30. ↑ ESBL (2019). Lellep, Ida Elise. https://www.esbl.ee/biograafia/Ida+Elise_Lellep
  31. ↑ 31,0 31,1 ESBL (2019). Kalamäe, Harry. https://www.esbl.ee/biograafia/Harry_Kalam%C3%A4e
  32. ↑ 32,0 32,1 ESBL (2020). Tamm, Velve. https://www.esbl.ee/biograafia/Velve_Tamm
  33. ↑ 33,0 33,1 ESBL (2010). Hiop. Heldur. https://www.esbl.ee/biograafia/Heldur_Hiop
  34. ↑ 34,0 34,1 ESBL (2020). Leius, Toomas.https://www.esbl.ee/biograafia/Toomas_Leius
  35. ↑ 35,0 35,1 Jürine, J.; Põldoja, A. (2003). Eesti tennis 90. Tallinn: Indreko Press. Lk 43–88.
  36. ↑ 36,0 36,1 36,2 36,3 36,4 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 267–427.
  37. ↑ Jürine, J. (2013). Eesti tennise poole sajandi tagused suurvõidud. Tennis, nr 2, lk 36–38. https://www.ajakiritennis.ee/wp-content/uploads/2014/10/25tennis.pdf
  38. ↑ ESBL (2014). Kedars, Eerik. https://www.esbl.ee/biograafia/Eerik_Kedars
  39. ↑ ESBL (2020). Lüüs, Rein. https://www.esbl.ee/biograafia/Rein_L%C3%BC%C3%BCs
  40. ↑ ESBL (2019). Parmas, Jaak. https://www.esbl.ee/biograafia/Jaak_Parmas
  41. ↑ ESBL (2024). Lamp, Jüri. https://www.esbl.ee/biograafia/J%C3%BCri_Lamp
  42. ↑ ESBL (2019). Lamp, Peeter. https://www.esbl.ee/biograafia/Peeter_Lamp
  43. ↑ ESBL (2010). Ustav, Heli. https://www.esbl.ee/biograafia/Helgi_Ustav
  44. ↑ ESBL (2020). Häling, Inna. https://www.esbl.ee/biograafia/Inna_H%C3%A4ling
  45. ↑ ESBL (2019). Parmas, Tiiu. https://www.esbl.ee/biograafia/Tiiu_Parmas
  46. ↑ ESBL (2019). Neiland, Tiiu. https://www.esbl.ee/biograafia/Tiiu_Neiland
  47. ↑ ESBL (2010). Kull, Maria. https://www.esbl.ee/biograafia/Maria_Aimre
  48. ↑ ESBL (2029). Lamp, Valter. https://www.esbl.ee/biograafia/Valter_Lamp
  49. ↑ ESBL (2019). Taft, Guido. https://www.esbl.ee/biograafia/Guido_Taft
  50. ↑ ESBL (2017). Kivi, Leo. https://www.esbl.ee/biograafia/Leo_Kivi
  51. ↑ ESBL (2022). Sepp, Hindrek. https://www.esbl.ee/biograafia/Hindrek_Sepp
  52. ↑ ESBL (2022). Eving, Sven. https://www.esbl.ee/biograafia/Sven_Eving
  53. ↑ ESBL (2022). Lapimaa, Elena. https://www.esbl.ee/biograafia/Elena_Lapimaa
  54. ↑ ESBL (2020). Suurthal, Ain. https://www.esbl.ee/biograafia/Ain_Suurthal
  55. ↑ ESBL (2010). Issak, Jaak. https://www.esbl.ee/biograafia/Jaak_Issak
  56. ↑ ESBL (2017). Milk, Alar. https://www.esbl.ee/biograafia/Alar_Milk
  57. ↑ ESBL (2017). Rätsep, Teet. https://www.esbl.ee/biograafia/Teet_R%C3%A4tsep
  58. ↑ ESBL (2020). Võsand, Andres. https://www.esbl.ee/biograafia/Andres_V%C3%B5sand
  59. ↑ ESBL (2020). Kõnd, Kaja. https://www.esbl.ee/biograafia/Kaja_K%C3%B5nd
  60. ↑ ESBL (2021). Holter, Helen. https://www.esbl.ee/biograafia/Helen_Holter
  61. ↑ 61,0 61,1 61,2 61,3 61,4 61,5 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 428–499.
  62. ↑ 62,0 62,1 62,2 Jürine, J.; Põldoja, A. (2003). Eesti tennis 90. Tallinn: Indreko Press. Lk 188–235.
  63. ↑ ESBL (2021). Bush, Rene. https://www.esbl.ee/biograafia/Rene_Busch
  64. ↑ ESBL (2021). Luzgin, Andrei. https://www.esbl.ee/biograafia/Andrei_Luzgin
  65. ↑ ESBL (2021). Vahkal, Alti. https://www.esbl.ee/biograafia/Alti_Vahkal
  66. ↑ 66,0 66,1 66,2 66,3 ESBL (2022). Ani, Maret. https://www.esbl.ee/esblm/?p=5446
  67. ↑ ESBL (2015). Rüütel, Margit.https://www.esbl.ee/biograafia/Margit_R%C3%BC%C3%BCtel
  68. ↑ 68,0 68,1 68,2 ESBL (2024). Kanepi, Kaia. https://www.esbl.ee/biograafia/Kaia_Kanepi
  69. ↑ 69,0 69,1 69,2 69,3 69,4 69,5 69,6 Ulman, J; Jürine, J.; Põldoja, A.; Värv, M. (2013). Eesti tennis 100. Tallinn: Best Press. Lk 500–556.
  70. ↑ Kaia Kanepi (s. a.). Läänela. https://www.laanesport.ee/inimene/kaia-kanepi/
  71. ↑ ITF (s. a.). Kaia Kanepi. https://www.itftennis.com/en/players/kaia-kanepi/800210255/est/wt/S/overview/
  72. ↑ ITF (s. a.). Margit Ruutel. https://www.itftennis.com/en/players/margit-ruutel/800210257/est/wt/S/overview/
  73. ↑ 73,0 73,1 ESBL (s. a.). Kontaveit, Anett. https://www.esbl.ee/esblm/index.php?p=7671
  74. ↑ ESBL (2023). Zopp, Jürgen. https://www.esbl.ee/biograafia/J%C3%BCrgen_Zopp
  75. ↑ ESBL (2024). Ivanov, Vladimir. https://www.esbl.ee/biograafia/Vladimir_Ivanov
  76. ↑ ISBL (2017). Põldma, Jaak. https://www.esbl.ee/biograafia/Jaak_P%C3%B5ldma
  77. ↑ ISBL (2022). Künnap, Mait. https://www.esbl.ee/biograafia/Mait_K%C3%BCnnap
  78. ↑ ITF (s. a.). Jurgen Zopp. https://www.itftennis.com/en/players/jurgen-zopp/800238296/est/mt/S/overview/
  79. ↑ ITF (s. a.). Vladimir Ivanov. https://www.itftennis.com/en/players/vladimir-ivanov/800244130/est/mt/S/overview/
  80. ↑ ITF (s. a.). Jaak Poldma. https://www.itftennis.com/en/players/jaak-poldma/800238538/est/mt/S/overview/
  81. ↑ ITF (s. a.). Mait Kunnap. https://www.itftennis.com/en/players/mait-kunnap/800207572/est/mt/s/overview/
  82. ↑ 82,0 82,1 ETL (s. a.). Eesti meistrid aastatel 1920–2023. https://tennis.ee/eesti-meistrid/
  83. ↑ ERR (2023). Anett Kontaveit lõpetab sportlaskarjääri. https://sport.err.ee/1609012277/anett-kontaveit-lopetab-sportlaskarjaari
  84. ↑ 84,0 84,1 Leheste, Gunnar (2022). Kontaveit ja Kanepi tõusid edetabelis, Eesti meeste tennis sai uue esireketi. Delfi. https://sport.delfi.ee/artikkel/120004289/kontaveit-ja-kanepi-tousid-edetabelis-eesti-meeste-tennis-sai-uue-esireketi
  85. ↑ ATP (s. a.). Mark Lajal. https://www.atptour.com/en/players/mark-lajal/l0gh/overview
  86. ↑ 86,0 86,1 86,2 86,3 86,4 Tennise reeglid (2021). ETL. https://tennis.ee/wp-content/uploads/2021/04/TENNISE-ETIKETT-JA-REEGLID.pdf

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiamängude spordialad
Suveolümpia spordialad
Lisatud 2020. aasta olümpiamängude kavva: 3x3 (korvpall) · Karate · Pesapall/Pehmepall · Rulasõit · Sportronimine · Surfamine
Taliolümpia spordialad
Endised olümpiaalad
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tennis&oldid=6628345"