Zoonoosid

Zoonoosid (kreeka keeles zoon 'looma' ja nosos 'tervisehäire') on mets- ja koduloomade nakkushaigused, mis võivad nakatada inimest, või ka vastupidi: inimesed võivad nakatada loomi. Loomalt inimesele levivaid haigusi nimetatakse antropozoonoosideks ja inimeselt loomadele levivaid zooantroponoosideks.

Parasitaarsete zoonooside tekitajad võivad inimesele edasi kanduda väliskeskkonnast (eosed, tsüstid, ootsüstid, munad, vabad või entsüsteerunud vastsed) või toores / ebapiisavalt küpsetatud lihas olevate parasiitide nakatumisvõimeliste arengujärkude sissesöömisel. Inimene võib olla definitiivne ehk lõpp-peremees, vahe-, säilitus- või juhuslik peremees. Samuti võib nakatuda otsese kokkupuute teel või saastatud toidu/vee vahendusel.

1415 teadaolevast inimest nakatavast patogeenist 61% on zoonoosid.

Veterinaariat ja meditsiini ühendav ala, mis tegeleb vastumürkide väljatöötamisega, on samuti suuresti seotud zoonoosidega.

Zoonooside ajalooline areng

Eelajalooliselt elasid inimesed enamiku ajast väikestes gruppides, mis koosnesid küttidest ja korilastest. Grupis oli alla 150 inimese ja kontakt teistega oli harv. Seetõttu kaldusid epideemilised ja pandeemilised haigused, mis sõltusid pidevast väljaarenemata immuunvastusega inimeste juurdevoolust, kaduma pärast esmast populatsiooni läbimist. Ellujäämiseks pidi patogeen olema krooniline nakkus, püsima elus pikka aega peremeesorganismis või elama mujal kui inimeses, et oodata, kuni möödub mõni potentsiaalne peremeesorganism. Paljude inimeste haiguste korral on inimene ainult juhuslik ohver ja peremees, kellele haigus mõjub surmavalt (nt marutõbi, Siberi katk, tulareemia). Seetõttu ongi suur osa inimese arengust olnud seotud zoonoosidega, mitte otseselt epideemiatega.

Paljud tänapäevased haigused, isegi epideemilised, on saanud alguse zoonoosidena. Raske on kindel olla, millised haigused täpselt kandusid loomadelt inimestele, aga on veenvaid tõendeid, et leetrid, rõuged, gripp, HIV ja difteeria tulid meile sel viisil. Harilik külmetushaigus ja tuberkuloos võisid samuti alguse saada teistelt liikidelt.

Praegu on zoonoosid praktilise huvi all, sest on tihti varem tundmatuks jäänud haigused või kasvatanud nakatumisohtu populatsioonides, millel on nõrk immuunsus. Lääne-Niiluse viirus ilmus USA-s 1999. aastal New Yorgi lähistel ja liikus üle maa 2002. aasta suvel, põhjustades palju häda. Muhkkatk on zoonootiline haigus, nagu ka salmonelloos, Kaljumäestiku tähniline palavik ja borrelioos.

Oluline tegur, mis aitab kaasa uute zoonootiliste patogeenide ilmumisele inimpopulatsioonides, on kasvanud kontakt inimeste ja looduse vahel. See võib olla põhjustatud inimeste tungimisest oma tegevusega loodusaladele või metsloomade sattumisest inimasulatesse keskkonna- või antropoloogilise häiringu tõttu. Näide sellest on Nipah' haiguse vallapääsemine Malaisiale kuuluval poolsaarel 1999. aastal, kui intensiivne seakasvatus tungis alale, kus looduslikult elavad viirust kandvad puuvilja nahkhiired. Täpselt kindlaks tegemata sündmused põhjustasid seapopulatsiooni nakatumist, kes olid kui võimendavad peremehed. Lõpuks kandus viirus sigadelt edasi farmeritele, põhjustades surma. Sarnaseid juhtumeid on hiljem esinenud ka teistes Aasia maades, näiteks Indias ja Bangladeshis.

Sarnaselt on viimasel ajal pääsenud lahti inimpopulatsiooni ka linnugripiviirus ja Lääne-Niiluse viirus, ilmselt liigse kokkupuute tõttu haigusekandja ja kodulooma vahel. Kõrgelt mobiilsed loomad, nagu linnud ja nahkhiired, võivad olla suuremaks ohuks zoonootiliste haiguste ülekandel kui teised loomad. Just seetõttu, et neil on palju lihtsam liikuda inimasulates kui maad mööda liikuvatel loomadel.

Haigused nagu malaaria, skistosomoos ehk kakssuulastõbi ja elevantsustõbi ei ole zoonoosid (kuigi võivad üle kanduda putukatega või kasutada vaheperemehi), sest sõltuvad mingis osas oma elutsükli vältel inimestest.

Ennetamine

Haiguste vältimiseks on mitmeid viise. Taludes tuleks jälgida koduloomade pidamisel ohutusnõudeid. Mitmesuguste haiguste vastu saab loomi vaktsineerida, näiteks veiseid Leptospiroos hardjo ja uttesid Chlamydia psittaci vastu. Samuti peaks sigadele ja kodulindudele andma salmonellabakterivaba toitu. Samas tuleb arvestada, et pärast ravi võib loom siiski jääda haigusekandjaks ning nakatada teisi loomi ja inimesi. Lisaks tuleks järgida järgmisi nõudeid, et vähendada nakatumist infektsioossete osakeste levimise kaudu:

• pidada kinni hügieeninõuetest (kanda kaitseriideid, pesta käsi sh eriti hoolikalt haavade piirkonnast);
• vältida loomade söögi ja joogivee saastumist sõnnikuga;
• rohkesti külastatavates turismitaludes tuleks hoida loomi võimalikult stressivabas õhkkonnas;
• lasta veterinaaril regulaarselt kontrollida talus olevaid loomi.

Lemmikloomade puhul tuleb üldjoontes järgida samu ohutustehnikaid. Olulisel kohal on hügieen, eriti jälgida, et lapsed peseksid käsi pärast looma katsumist. Lemmiklooma peab regulaarselt vaktsineerima ja temaga kontrollis käima kahtlaste sümptomite ilmnemisel. Samuti teha näriliste tõrjet, kuna hiired ja rotid levitavad näiteks tulareemiat, hantaviirus-nefriiti, nefropaatiat, jersinioosi ja leptospiroosi.

Eriti ettevaatlikud peaksid olema järgmistesse riskirühmadesse kuulujad:

• eemaldatud põrnaga inimesed – suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele;
• rasedad naised – klamüüdia põhjustab nurisünnitust;
• siiratud elunditega inimesed – on suurenenud oht nakatuda zoonoosidesse.

Sel juhul peaks üldse vältima kokkupuudet loomadega, kel võib esineda haigusi.

Metsast korjatud metsamarjad ja seened tuleb enne söömist hoolikalt puhastada, kuna neile võib olla metsloomade väljaheidetest sattunud sooleparasiitide mune. Samuti tuleb kuumtöödelda metssea, põdra, metskitse ja teiste ulukite ning lindude liha enne söömist vähemalt 70 kraadi juures. Hiljem ei tohi toorest ja juba töödeldud liha lasta omavahel kokku puutuda.

Näiteid zoonooside levikust inimestele

Kokkupuutel linna levivate metsloomadega

Üha enam on metsloomad hakanud tulema linnadesse. Igal pool võib kohata rebaseid, siile, ka kährikuid, metskitsi ja muidugi linde. Rebased levitavad ehhinokokk-paelussi, mis põhjustab elundite talitlushäireid, näiteks seedeelundites, kopsus, maksas ja ajus. Linnas võivad ussimunad levida väljaheidete pealt tuulega igale poole mujale: toidule, riietele ja muudele katsutavatele asjadele. Inimesed võivad need sisse süüa pesemata käte tõttu.

Kokkupuutel farmiloomadega

2003. aastal hakkas maailmas levima linnugripp, mis esialgu põhjustas suurt majanduslikku kahju, tappes hulgaliselt kodulinde, eelkõige kanu. Kuid siis täheldati juhte, kus nakatusid ka farmitöölised ja nendega kokku puutuvad inimesed. Haigestunutest surid umbes pooled ja nakkuse võis saada nii otsesel kokkupuutel linnuga kui ka tema väljaheitega. Praeguseks on haigus levinud nii Aasias, Euroopas, Lähis-Idas kui ka Aafrikas.

Sarnaselt linnugripiga on aset leidnud ka seagripi puhangud. Levik sai alguse Mehhikost 2009. aastal. Viiruse nimetus on eksitav, sest jätab mulje, nagu oleks viirus saadud sigadelt. Tegelikult on tegu muteerunud tüvega, mis sisaldab kombinatsiooni inimese-, linnu- ja seagripi geenidest.

1994. aastal avastati seitse E. coli O157:H7 juhtumit ühest talust Suurbritannias Leicestershire'i krahvkonnas. Epidemioloogiline uuring talus näitas, et üheksalt taluloomalt isoleeritud E. coli O157:H7 tüvi oli eristamatu tüvest, mis võeti inimeselt. Uurijad järeldasid, et kõige tõenäolisemalt oli haiguspuhangu põhjuseks inimese otsene kokkupuude loomaga.

1995. aastal haigestus 43 last krüptosporidioosi pärast talu külastust Walesis. Cryptosporidium isoleeriti 7 haigest lapsest. Epidemioloogiline uuring tuvastas, et nakatumine toimus vasikate kaudu.

Samal aastal oli krüptosporidioosi puhang ka Dublinis Iirimaal. Haigestus 13 last. Nakatunud lapsi võrreldi veel 52 inimesega, kes olid külastanud sama farmi. Selgus, et nakkumine oli statistiliselt seotud liivas mängimisega piknikualal, mis jäi oja kõrvale, kust loomas joomas käisid.

1997. aastal leidis aset E. coli O157:H7 juhtum, kus talus elaval kohalikul ja kahel küllatulnud lapsel tekkis hemolüütilis-ureemiline sündroom. Talust ja lastelt võetud proovid olid eristamatud, demonstreerides jällegi seotust loom-inimene kontakti ja haigestumise vahel.

2000. aastal haigestus 51 inimest E. coli O157:H7-ga pärast piimafarmi külastust USA-s Pennsylvania osariigis. Kaheksal lapsel esines hemolüütilis-ureemiline sündroom. Juhtumiga tegeles CDC, Pennsylvania terviseamet ja Montgomery terviseamet. Järeldus, et E. coli kandus külastajatele saastunud loomanahalt ja keskkonnast.

Laatade ja lasteloomaaedadega seotud zoonoosipuhangud

Zoonooside puhangud on tihti seotud laatade, lasteloomaaedade ja teiste avalike paikadega, kus loomad ja inimesed puutuvad lähedalt kokku. 2005. aastal USAs arutas Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) nimekirja soovitustest, kuidas vältida zoonooside ülekannet avalikes paikades. CDC soovitused, mis olid valminud koostöös veterinaaridega, sisaldasid nõuet anda hariduslikku informatsiooni loomade ja avalikkuse kokkupuute kohta, samuti loomade hooldamise ja majandamise kohta.

1988. aastal haigestus üks inimene seagrippi pärast Wisconsini maakonna laada sigade väljanäituse külastamist. Kolmel tervishoiutöötajal, kes tegelesid patsiendiga, arenes samuti välja gripisarnane haigus, mis laboratoorsetel uuringutel osutus seagripiks. CDC uurijad viitasid oma lõpparuandes, et seagripp oli üle kandunud otse sealt inimesele.

1999. aastal esines vee kaudu leviva E. coli O157:H7 puhang, mida on peetud suurimaks USA ajaloos. Puhang leidis aset Washingtoni maakonnas New Yorgi osariigis. New Yorgi terviseamet avastas 781 isikut, kes olid nakatunud bakteritega E. coli O157:H7 või Campylobacter jejuni. Selgus, et haigusega on seotud karastusjoogid, mille jaoks saadi vett kloorimata laadaplatsi kaevust. Kõigil 127 ohvril tuvastati E. coli O157:H7; 71 neist pandi haiglasse, 14 patsiendil arenes hemolüütilis-ureemiline sündroom ja 2 patsienti suri.

2000. aastal sai 43 külastajat E. coli O157:H7 nakkuse Medina maakonnalaadalt USA Ohio osariigis. Bakter tuli veesüsteemist, kust tarniti vett laada jaoks. Mitu kuud hiljem haigestus 5 last, kes olid eelnevalt osalenud Medina laada karnevalil. PFGE tüvede analüüsid mõlema juhtumi ohvritelt olid eristamatud ning uurijad Medina maakonna terviseametist (Medina County Health Department) ja CDC-st kinnitasid, et laada veesüsteem oli mõlema haiguspuhangu allikas.

Järjekordne E. coli O157:H7 puhang oli Cow Palace'is Loraini maakonnalaadal Ohio osariigis 2001. aastal. CDC uurijad avastasid 23 juhtumit, mis olid seotud laadakülastusega ja teist sama palju sarnaseid juhtumeid lisaks. Kahel inimesel kujunes välja hemolüütilis-ureemiline sündroom. Keskkonna ja paiga täpsemal uurimisel avastati saastet ukseavadelt, käsipuudelt, istmetelt ja saepurust.

Samal aastal oli E. coli O157:H7 juhtum ka Wyandoti maakonnas. Esitati 92 juhtumit, millest kinnitust leidis laboratoorsete analüüsidega 27. Kahel haigel arenes hemolüütilis-ureemiline sündroom. Puhangu allikaks peeti kokkupuudet nakatunud karjaga, kuid kindel põhjus on siiski teadmata.

2002. aastal sai 7 inimest E. coli O157:H7 pärast põllumajanduslaada külastamist Ontario provintsis Kanadas. Nakkuseallikaks peeti kitsi ja lambaid lasteloomaaiast. Teine võimalus olid piirdeaed ja keskkond, mis ümbritsesid laadaplatsi.

Zoonootiliste patogeenide osa toidumürgistuse korral

Kõige olulisemad toidumürgistust põhjustavad patogeenid on Escherichia coli O157:H7, Campylobacter, Caliciviridae ja Salmonella.

Salmonelloosi korral esineb tavaliselt kõhulahtisus, kuid raskematel juhtudel ka krambid, iiveldus, palavik, võimalik ka septitseemia. Täiskasvanutele on salmonelloos vähem ohtlik, kuid lastele ja vanuritele võib osutuda eluohtlikuks. Aastas sureb sadu tuhandeid inimesi salmonelloosi. Peamised salmonellad levivad veega või ka inimeselt inimesele ülekandega. Kandjateks on peamiselt linnud, järgnevad sead ja veised. Seetõttu tuleb pöörata tähelepanu munade, liha ja piimatoodete kuumtöötlusele. Eestis on salmonelloos inimesel esinevatest zoonoosidest kõige sagedasem. Teisel kohal on kampülobakterioos ja kolmandal kolibakterioos. Calici-viirused on vähem levinud.

Escherichia coli O157 ehk kolibakterioos on ohtlikum kui salmonelloos, kuna nakatumiseks piisab ainult 10–100 bakterist, salmonella korral on vaja tuhandeid baktereid. Ohustatud on jällegi lapsed ja vanurid. Nakatumise alguses esineb kerge kõhulahtisus, võib järgneda neerupuudulikkus, vere punaliblede lõhkemine ja hemolüütilis-ureemiline sündroom. Peamised nakatajad on veised.

Calici-viiruste alla kuuluvad noro- ja sapoviirused. Levivad kontakti kaudu, näiteks rooja ja oksega, ka toidu ja veega. Inimeselt inimesele kandub väga suure tõenäosusega. Peamised sümptomid on kõhulahtisus, palavik ja oksendamine. Ohustatud on kõik vanuserühmad.

Kampülobakterioosiga kaasnevad kõhulahtisus, iiveldus, lihasevalu ja palavik. Esinevad väga valusad krambid kõhus, vesine või verine väljaheide ning ka põrn või maks võivad olla suurenenud. Levib saastunud toidu ja veega, samuti inimkontaktiga. Kampülobakterite põhjustatud soolepõletik võib tihti paraneda iseenesest.

2006. aastal Saksamaal Berliinis peetud konverents keskendus zoonootiliste patogeenide mõjule toidu ohutuses. Valitsusel soovitati tungivalt sekkuda probleemi ja avalikkusel olla valvas toidu suhtes, mis saabub otse farmist toidulauale.

Haigusekandjad ja nakatajad

Haigusekandjateks võivad olla peaaegu kõik organismid, nii selgrootud kui ka selgroogsed, kelle alla kuuluvad imetajad, kahepaiksed, kalad, linnud ja roomajad. Nakatavad ehk haigust tekitavad organismid kuuluvad parasiitide, seente, bakterite, viiruste ja valguliste prioonide hulka. Parasiidid võivad olla nii ainuraksed organismid kui ka hulkraksed helmindid (ümarussid, pealussid, imiussid).

Osaline nimekiri zoonoosidest

Babesioos Balantidiaas Barmah Foresti viirus Bartonelloos Boliivia hemorraagiline palavik Borna viirus Borrelioos Brutselloos Chagas haigus Dengepalavik Dermatofütoos ka kassihaigus Ebola viirus Ehhinokokkoos Eksanteempalavik või tähniline palavik või puukriketsioosid Erüsipeloid Giardia lamblia H1N1 gripp ka seagripp Hantaviirus Helmindid Hendra viirus Herpeseviirus B HIV Hullulehmatõbi või Creutzfeldt-Jakobi tõbi Ida hobuste entsefalomüeliit

Jersinioos Kampülobakterioos Katk Kollapalavik Kongo-Krimmi hemorraagiline palavik Koolera Korea hemorraagiline palavik Krüptosporidioos Kyasanur foresti haigus Lábrea palavik Lassa palavik Leišmaniaas Leptospiroos Listerioos Lääne hobuste entsefalomüeliit Lääne-Niiluse viirus Lümfotsütaarne koriomeningiit Marburgi tõbi Marutaud Mycobacterium marinum Nahka läbiv vastne nt kärbsevastsed Nipah' haigus Omsk hemorraagiline palavik Orf

Ornitoos Oropouche palavik Pasteurelloos Psitakoos e papagoitõbi Puumala-viirus Q-palavik Rift Valley palavik Rotaviirus Salmonelloos Siberi katk Skistosomoos Sodoku Escherichia coli O157:H7 Sparganoos Streptococcus suis Toksokariaas Toksoplasmoos Trihhinoos Tuberkuloos Tulareemia Tähniline tüüfus ehk täi- ja kirburiketsioos Udarapõletik Venetsueela hobuste entsefalomüeliit

Vaata ka

• desinfektsioon
• helmintoosid
• hispaania gripp
• inimeste parasiithaigused
• toidumürgistus
• zooantroponoosid
• zoofiilia

Kirjandus

• Lassen, B.; Janson, M.; Viltrop, A.; Neare, K.; Hütt, P.; Golovljova, I.; Tummeleht, L.; Jokelainen, P. (2016). "Serological Evidence of Exposure to Globally Relevant Zoonotic Parasites in the Estonian Population". PloS one. 11 (10): e0164142. DOI:10.1371/journal.pone.0164142. PMID 27723790.
• Santoro, A.; Tagel, M.; Must, K.; Lassen, B.; Jokelainen, P. (2017). "Toxoplasma gondii seroprevalence in breeding pigs in Estonia". Acta Veterinaria Scandinavica. 59 (1): 82. DOI:10.1186/s13028-017-0349-1. PMID 29228997.
• Jokelainen, P.; Tagel, M.; Mõtus, K.; Viltrop, A.; Lassen, B. (2017). "Toxoplasma gondii seroprevalence in dairy and beef cattle: large-scale epidemiological study in Estonia". Vet Par. 236: 137–143. DOI:10.1016/j.vetpar.2017.02.014. PMID 28288757.
• Jokelainen, P.; Velström, K.; Lassen, B. (2015). "Seroprevalence of Toxoplasma gondii in free-ranging wild boars hunted for human consumption in Estonia". Acta Vet Scand. 57: 42. DOI:10.1186/s13028-015-0133-z. PMID 26239110.
• Must, K.; Lassen, B.; Jokelainen, P. (2015). "Seroprevalence of and Risk Factors for Toxoplasma gondii Infection in Cats in Estonia". Vector Borne Zoonotic Dis. 15 (10): 597–601. DOI:10.1089/vbz.2015.1809. PMID 26394196.
• Must, K.; Hytönen, M.K.; Orro, T.; Lohi, H.; Jokelainen, P. (2017). "Toxoplasma gondii seroprevalence varies by cat breed". PLoS One. 12 (9): e0184659. DOI:10.1371/journal.pone.0184659. PMID 28886182.
• Remes, N.; Kärssin, A.; Must, K.; Tagel, M.; Lassen, B.; Jokelainen, P. (2018). "Toxoplasma gondii seroprevalence in free-ranging moose (Alces alces) hunted for human consumption in Estonia: Indicator host species for environmental Toxoplasma gondii oocyst contamination". Veterinary Parasitology: Regional Studies and Reports. 11: 6–11. DOI:10.1016/j.vprsr.2017.11.001.
• Dorbek-Kolin, E.; Åhlberg, T.; Tummeleht, L.; Tappe, D.; Vang Johansen, M.; Lassen, B. (2018). "Prevalence of cysticercosis in Estonian pigs and cattle". Parasitol Res. 117 (2): 591–595. DOI:10.1007/s00436-017-5710-9. PMID 29230579.
• Lassen, B.; Ståhl, M.; Enemark L, H. (2016). "Cryptosporidiosis–an occupational risk and a disregarded disease in Estonia". Acta veterinaria scandinavica. 56 (1): 36. DOI:10.1186/1751-0147-56-36. PMID 26789635.
• Santoro, A.; Dorbek-Kolin, E.; Jeremejeva, J.; Tummeleht, L.; Orro, T.; Jokelainen, P.; Lassen, B. (2018). "Molecular epidemiology of Cryptosporidium spp. in calves in Estonia: high prevalence of Cryptosporidium parvum shedding and 10 subtypes identified". Parasitology: 1–7. DOI:10.1017/S0031182018001348. PMID 30086806.
• Plutzer, J.; Lassen, B.; Jokelainen, P.; Djurković-Djaković, O.; Kucsera, I.; Dorbek-Kolin, E.; Šoba, B.; Sréter, T.; Imre, K.; Omeragić, J.; Nikolić, A.; Bobić, B.; Živičnjak, T.; Lučinger, S.; Lazarić Stefanović, L.; Kučinar, J.; Sroka, J.; Deksne, G.; Keidāne, D.; Kváč, M.; Hůzová, Z.; Panagiotis, K. (2018). "Review of Cryptosporidium and Giardia in the eastern part of Europe, 2016". Euro Surveill. 23 (4). DOI:10.2807/1560-7917.ES.2018.23.4.16-00825. PMID 29382412.
• Niine, T.; Dorbek-Kolin, E.; Lassen, B.; Orro, T. (2018). "Molecular epidemiology of Cryptosporidium spp. in calves in Estonia: high prevalence of Cryptosporidium parvum shedding and 10 subtypes identified". Res Vet Sci. 117: 200–208. DOI:10.1016/j.rvsc.2017.12.015. PMID 29304439.
• Kärssin, A.; Velström, K.; Angeles Gómez-Morales, M.; Saar, T.; Jokelainen, P.; Lassen, B. (2016). "Cross-Sectional Study of Anti-Trichinella Antibody Prevalence in Domestic Pigs and Hunted Wild Boars in Estonia". Vector Borne Zoonotic Dis. 16 (9): 604–610. DOI:10.1089/vbz.2016.1943. PMID 27315523.
• Kärssin, A.; Häkkinen, L.; Niin, E.; Peik, K.; Vilem, A.; Jokelainen, P.; Lassen, B. (2017). "Trichinella spp. biomass has increased in raccoon dogs (Nyctereutes procyonoides) and red foxes (Vulpes vulpes) in Estonia". Parasit Vectors. 10 (1): 609. DOI:10.1186/s13071-017-2571-0. PMID 29246168.
• Malakauskas, A.; Paulauskas, V.; Järvis, T.; Keidans, P.; Eddi, C.; Kapel, C.M. (2007). "Molecular epidemiology of Trichinella spp. in three Baltic countries: Lithuania, Latvia, and Estonia". Parasitol Res. 100 (4): 687–693. DOI:10.1007/s00436-006-0320-y. PMID 17013647.
• Miller, I.; Järvis, T.; Pozio, E. (2006). "Epidemiological investigations on Trichinella infections in farmed fur animals of Estonia". Vet Parasitol. 139 (1–3): 140–144. DOI:10.1007/s00436-006-0320-y. PMID 16564631.
• Lassen, B.; Jokelainen, P. (2016). "Survey of the Presence of Toxocara spp. Eggs in Dog Feces in Tartu, Estonia". Vector Borne Zoonotic Dis. 16 (3): 212–214. DOI:10.1089/vbz.2015.1895. PMID 26854385.
• Lassen, B.; Talvik, H. (2009). "Parasitic protozoans in livestock and pets in Estonia. Review" (PDF). Vet Med Zoot. 46 (68): 30–36.
• Jokelainen, P.; Mõtsküla F, P.; Heikkinen, P.; Ülevaino, E.; Oksanen, A.; Lassen, B. (2016). "Dirofilaria repens Microfilaremia in Three Dogs in Estonia". Vector Borne Zoonotic Dis. 16 (2): 136–138. DOI:10.1089/vbz.2015.1833. PMID 26789635.
• Ivanova, A.; Tefanova, V.; Reshetnjak, I.; Kuznetsova, T.; Geller, J.; Lundkvist, Å.; Janson, M.; Neare, K.; Velström, K.; Jokelainen, P.; Lassen, B.; Hütt, P.; Saar, T.; Viltrop, A.; Golovljova, I. (2015). "Hepatitis E Virus in Domestic Pigs, Wild Boars, Pig Farm Workers, and Hunters in Estonia". Food Environ Virol. 7 (4): 403–412. DOI:10.1007/s12560-015-9210-8. PMID 26141050.
• Lassen, B.; Janson, M.; Neare, K.; Tallo, T.; Reshetnjak, I.; Kuznetsova, T.; Viltrop, A.; Golovljova, I.; Jokelainen, P. (2017). "Prevalence of Antibodies Against Hepatitis E Virus in Veterinarians in Estonia". Vector Borne Zoonotic Dis. 17 (11): 773–776. DOI:10.1089/vbz.2017.2122. PMID 28933680.
• Field, H.; Young, P.; Yob, J. M.; Mills, J.; Hall, L.; Mackenzie, J. (2001). "The natural history of Hendra and Nipah viruses". Microbes and Infection. 3 (4): 307–314. DOI:10.1016/S1286-4579(01)01384-3. PMID 11334748.
• Daszak, P.; Cunningham, A.A.; Hyatt, A.D. (2001). "Anthropogenic environmental change and the emergence of infectious diseases in wildlife". Acta Trop. 78 (2): 103–116. DOI:10.1016/S0001-706X(00)00179-0. PMID 11230820.