Zoonoosid

Allikas: Vikipeedia

Zoonoosid (kreeka keeles zoon 'looma' ja nosos 'tervisehäire') on mets- ja koduloomade nakkushaigused, mis võivad nakatada inimest, või ka vastupidi: inimesed võivad nakatada loomi. Loomalt inimesele levivaid haigused nimetatakse antropozoonoosideks ja inimeselt loomadele levivaid zooantroponoosideks. Parasitaarsete zoonooside tekitajad võivad inimesele edasi kanduda väliskeskkonnast (eosed, tsüstid, ootsüstid, munad, vabad või entsüsteerunud vastsed) või toores/väheküpsetatud lihas olevate parasiitide nakatumisvõimeliste arengujärkude sissesöömisel. Inimene võib olla definitiivne ehk lõpp-peremees, vahe-, säilitus- või juhuslik peremees. Samuti võib nakatuda otsese kokkupuute teel või saastatud toidu/vee vahendusel.[1]

1415 teadaolevast inimest nakatavast patogeenist 61% on zoonoosid.[2]

Veterinaariat ja meditsiini ühendav ala, mis tegeleb vastumürkide väljatöötamisega, on samuti suuresti seotud zoonoosidega.

Zoonooside ajalooline areng[muuda | muuda lähteteksti]

Eelajalooliselt elasid inimesed enamiku ajast väikestes gruppides, mis koosnesid küttidest ja korilastest. Grupis oli alla 150 inimese ja kontakt teistega oli harv. Seetõttu kaldusid epideemilised ja pandeemilised haigused, mis sõltusid pidevast väljaarenemata immuunvastusega inimeste juurdevoolust, kaduma pärast esmast populatsiooni läbimist. Ellujäämiseks pidi patogeen olema krooniline nakkus, püsima elus pikka aega peremeesorganismis või elama mujal kui inimeses, et oodata, kuni möödub mõni potentsiaalne peremeesorganism. Paljude inimeste haiguste puhul on inimene ainult juhuslik ohver ja peremees, kellele haigus mõjub surmavalt (nt marutõbi, siberi katk, tulareemia). Seetõttu ongi suur osa inimese arengust olnud seotud zoonoosidega ja mitte otseselt epideemiatega.

Paljud kaasaegsed haigused, isegi epideemilised, alustasid zoonoosidena. Raske on kindel olla, millised haigused täpselt hüppasid loomadelt inimestele, aga on olemas häid tõendeid, et leetrid, rõuged, gripp, HIV ja difteeria tulid meile sel viisil. Harilik külmetushaigus ja tuberkuloos võisid samuti alguse saada teistelt liikidelt.

Praegu on zoonoosid praktilise huvi all, sest on tihti varem tundmatuks jäänud haigused või kasvatanud nakatumisohtu populatsioonides, millel on nõrk immuunsus. Lääne-Niiluse viirus ilmus USA-s 1999. aastal New Yorgi lähistel ja liikus üle maa 2002. aasta suvel, põhjustades palju häda. Muhkkatk on zoonootiline haigus, nagu ka salmonelloos, Kaljumäestiku tähniline palavik ja borrelioos.[3]

Oluline faktor, mis aitab kaasa uute zoonootiliste patogeenide ilmumisele inimpopulatsioonides, on kasvanud kontakt inimeste ja looduse vahel. See võib olla põhjustatud inimeste tungimisest oma tegevusega loodusaladele või metsloomade sattumisest inimasulatesse keskkonna- või antropoloogilise häiringu tõttu. Näide sellest on Nipah' haiguse vallapääsemine Malaisiale kuuluval poolsaarel 1999. aastal, kui intensiivne seakasvatus tungis alale, kus looduslikult elavad viirust kandvad puuvilja nahkhiired. Täpselt kindlaks tegemata sündmused põhjustasid seapopulatsiooni nakatumist, kes olid kui võimendavad peremehed. Lõpuks kandus viirus sigadelt edasi farmeritele, põhjustades surma. Sarnased juhtumid on hiljem esinenud ka teistes Aasia maades, nagu India ja Bangladesh.[4]

Sarnaselt on viimasel ajal pääsenud lahti inimpopulatsiooni ka linnugripp ja Lääne-Niiluse viirus, ilmselt liigse kokkupuute tõttu haigusekandja ja kodulooma vahel. Kõrgelt mobiilsed loomad, nagu linnud ja nahkhiired, võivad olla suuremaks ohuks zoonootiliste haiguste ülekandel kui teised loomad. Just seetõttu, et neil on palju lihtsam liikuda inimasulates kui maad mööda liiklevatel loomadel.

Haigused nagu malaaria, skistosomoos ehk kakssuulastõbi ja elevantsustõbi ei ole zoonoosid (kuigi võivad üle kanduda putukatega või kasutada vaheperemehi), sest sõltuvad inimestest mingis osas oma elutsükli vältel.

Ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguste vältimiseks on mitmeid viise. Taludes tuleks jälgida koduloomade pidamisel ohutusnõudeid. Mitmete haiguste puhul saab loomi vaktsineerida, näiteks veiseid Leptospiroos hardjo ja uttesid Chlamydia psittaci vastu. Samuti peaks sigadele ja kodulindudele andma salmonelloosivaba toitu . Samas tuleb arvestada, et pärast ravi võib loom siiski jääda haigusekandjaks ning nakatada teisi loomi ja inimesi. Lisaks tuleks järgida järgmisi nõudeid, et vähendada nakatumist infektsioossete osakeste levimise kaudu:

  • pidada kinni hügieeninõuetest (kanda kaitseriideid, pesta käsi sh eriti hoolikalt haavade piirkonnast)
  • vältida loomade söögi ja joogivee saastumist sõnnikuga
  • rohkesti külastatavate turismitalude puhul tuleks hoida loomi võimalikult stressivabas õhkkonnas
  • lasta veterinaaril regulaarselt kontrollida talus olevaid loomi.[5][6]

Lemmikloomadel puhul tuleb üldjoontes järgida samu ohutustehnikaid. Olulisel kohal on hügieen, eriti jälgida, et lapsed peseks käsi pärast looma katsumist. Lemmiklooma peab regulaarselt vaktsineerima ja temaga kontrollis käima kahtlaste sümptomite ilmnemisel. Samuti teha näriliste tõrjet, kuna hiired ja rotid levitavad näiteks tulareemiat, hantaviirus-nefriiti, nefropaatiat, jersinioosi ja leptospiroosi.[7]

Erilist tähelepanu peaks pöörama järgmistel juhtudel:

  • eemaldatud põrnaga inimesed – suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele
  • rasedad naised – klamüüdia põhjustab nurisünnitust
  • siirdatud elunditega inimesed – on suurenenud oht nakatuda zoonoosidesse.

Sel juhul peaks üldse vältima kokkupuudet loomadega, kel võib esineda haigusi.[5]

Metsas käies peaks pöörama tähelepanu metsamarjade ja seente puhastamisele enne söömist, kuna neile võib olla metsloomade väljaheidetest sattunud erinevate sooleparasiitide mune.[8] Samuti tuleb kuumtöödelda metssea, põdra, kitse ja teiste ulukite ning lindude liha enne söömist vähemalt 70 kraadi juures. Hiljem ei tohi toorest ja valmis liha lasta omavahel kokku puutuda.[9]

Näiteid zoonooside levikust inimeste ja loomade suurenenud kokkupuute tõttu[muuda | muuda lähteteksti]

Linna levivad metsloomad[muuda | muuda lähteteksti]

Üha enam on metsloomad hakanud tulema linnadesse. Igal pool võib kohata rebaseid, siile, ka kährikuid, kitsi ja muidugi linde. Rebased levitavad ehhinokokk-paelussi, mis põhjustab mitmete erinevate elundite talitluste häireid, näiteks seedeelundites, kopsus, maksas ja ajus.[10] Linnas võivad ussimunad levida väljaheidete pealt tuulega igale poole mujale – toidule, riietele ja muudele erinevatele katsutavatele asjadele. Inimesed võivad need sisse süüa pesemata käte tõttu.[11]

Farmiloomad[muuda | muuda lähteteksti]

2003. aastal hakkas maailmas levima linnugripp, mis esialgu põhjustas suurt majanduslikku kahju, tappes hulgaliselt kodulinde, eelkõige kanu. Kuid siis täheldati juhte, kus nakatusid ka farmitöölised ja nendega kokkupuutuvad inimesed. Haigestunutest surid umbes pooled ja nakkuse võis saada nii otsesel kokkupuutel linnuga kui ka tema väljaheitega. Praeguseks on haigus levinud nii Aasias, Euroopas, Lähis-Idas kui ka Aafrikas.[12]

Sarnaselt linnugripiga on aset leidnud ka seagripi puhangud. Levik sai alguse Mehhikost 2009. aastal. Tegelikkuses on viiruse nimi eksitav, sest jätab mulje, nagu oleks viirus saadud sigadelt. Tegelikult on tegu muteerunud tüvega, mis sisaldab kombinatsiooni inimese-, linnu- ja seagripi geenidest.[13][14]

1994. aastal avastati seitse E. coli O157:H7 juhtumit ühest talust Suurbritannias, Leicestershire`is. Epidemioloogiline uuring talus näitas, et üheksalt taluloomalt isoleeritud E. coli O157:H7 tüvi oli eristamatu tüvest, mis võeti inimeselt. Uurijad järeldasid, et kõige tõenäolisemalt oli haiguspuhangu põhjuseks inimese otsene kokkupuude loomaga.[15]

1995. aastal haigestus 43 last krüptosporidioosi pärast talu külastust Walesis. Cryptosporidium isoleeriti 7st haigest lapsest. Epidemioloogiline uuring tuvastas, et nakatumine toimus vasikate kaudu.[16]

Samal aastal oli krüptosporidioosi puhang ka Dublinis, Iirimaal. Haigestus 13 last. Nakatunud lapsi võrreldi veel 52 inimesega, kes olid külastanud sama farmi. Selgus, et nakkumine oli statistiliselt seotud liivas mängimisega pikniku alal, mis jäi oja kõrvale, kust loomas joomas käisid.[17]

1997. aastal leidis aset E. coli O157:H7 juhtum, kus talus elaval kohalikul ja kahel küllatulnud lapsel tekkis hemolüütilis-ureemiline sündroom. Talust ja lastelt võetud proovid olid eristamatud, demonstreerides jällegi seotust loom-inimene kontakti ja haigestumise vahel.[15]

2000. aastal haigestus 51 inimest E. coli O157:H7-ga pärast piimafarmi külastust Pennsylvanias. Kaheksal lapsel esines hemolüütilis-ureemiline sündroom. Juhtumiga tegeles CDC, Pennsylvania terviseamet ja Montgomery terviseamet. Järeldus, et E. coli kandus külastajatele saastunud loomanahalt ja keskkonnast.[18][19]

Laatadega ja lasteloomaaedadega seotud zoonooside puhangud[muuda | muuda lähteteksti]

Zoonooside puhangud on tihti seotud laatade, lasteloomaaedade ja teiste avalike paikadega, kus loomad ja inimesed puutuvad lähedalt kokku. 2005. aastal USAs arutas Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) nimekirja soovitustest, kuidas vältida zoonooside ülekannet avalikes paikades.[20] CDC soovitused, mis olid valminud koostöös veterinaaridega [21], sisaldasid nõuet anda hariduslikku informatsiooni loomade ja avalikkuse kokkupuute kohta, samuti loomade hooldamise ja majandamise kohta.

1988. aastal haigestus üks inimene seagrippi pärast Wisconsini maakonna laada sigade väljanäituse külastamist. Kolmel tervishoiutöötajal, kes tegelesid patsiendiga, arenes samuti välja gripisarnane haigus, mis laboratoorsetel uuringutel osutus seagripiks.[22] CDC uurijad viitasid oma lõpparuandes, et seagripp oli üle kandunud otse sealt inimesele.

1999. aastal esines vee kaudu leviva E. coli O157:H7 puhang, mida on peetud suurimaks USA ajaloos. Puhang leidis aset Washingtoni maakonnas, New Yorgis. New Yorgi terviseamet avastas 781 isikut, kes olid nakatunud bakteritega E. coli O157:H7 või Campylobacter jejuni. Selgus, et haigusega on seotud karastusjoogid, mille jaoks saadi vett kloorimata laadaplatsi kaevust. Kõigil 127-l ohvril tuvastati E. coli O157:H7; 71 neist pandi haiglasse, 14-l arenes hemolüütilis-ureemiline sündroom ja 2 surid.[23]

2000. aastal said 43 külastajat E. coli O157:H7 nakkuse Medina maakonnalaadalt Ohios. Bakter tuli veesüsteemist, kust tarniti vett laada jaoks. Mitu kuud hiljem haigestus 5 last, kes olid eelnevalt osalenud Medina laada karnevalil. PFGE tüvede analüüsid mõlema juhtumi ohvritelt olid eristamatud ning uurijad Medina maakonna terviseametist (Medina County Health Department) ja CDC-st kinnitasid, et laada veesüsteem oli mõlema haiguspuhangu allikas.[24]

Järjekordne E. coli O157:H7 puhang oli Cow Palace'is Loraini maakonnalaadal Ohios 2001. aastal. CDC uurijad avastasid 23 juhtumit, mis olid seotud laadakülastusega ja teist sama palju sarnaseid juhtumeid lisaks. Kahel inimesel kujunes välja hemolüütilis-ureemiline sündroom. Keskkonna ja paiga täpsemal uurimisel avastati saastet ukseavadelt, käsipuudelt, istmetelt ja saepurust.[25]

Samal aastal oli E. coli O157:H7 juhtum ka Wyandoti maakonnas. Esitati 92 juhtumit, millest kinnitust leidis laboratoorsete analüüsidega 27. Kahel haigel arenes hemolüütilis-ureemiline sündroom. Puhangu allikaks peeti kokkupuudet nakatunud karjaga, kuid kindel põhjus on siiski teadmata.[25]

2002. aastal said 7 inimest E. coli O157:H7 pärast põllumajanduslaada külastamist Ontarios, Kanadas. Nakkuseallikaks peeti kitsi ja lambaid lasteloomaaiast. Teine võimalus olid piirdeaed ja keskkond, mis ümbritsesid laadaplatsi.[26]

Zoonootiliste patogeenide panus toidumürgistuse puhul[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige olulisemad toidumürgistust põhjustavad patogeenid on Escherichia coli O157:H7,[27] Campylobacter,[28] Caliciviridae[29] ja Salmonella.[30]

Salmonelloosi puhul esineb tavaliselt kõhulahtisus, kuid raskematel juhtudel ka krambid, iiveldus, palavik, võimalik ka septitseemia. Täiskasvanutel on salmonelloos vähem ohtlik, kuid laste ja vanurite puhul võib osutuda eluohtlikuks. Aastas sureb sadu tuhandeid inimesi maailmas salmonelloosi. Peamised salmonellad levivad veega või ka inimeselt inimesele ülekandega. Kandjateks on peamiselt linnud, järgnevad sead ja veised. Seetõttu tuleb pöörata tähelepanu munade, liha ja piimatoodete kuumtöötlusele. Eestis on salmonelloos inimesel esinevatest zoonoosidest kõige sagedasem. Teisel kohal on kampülobakterioos ja kolmandal kolibakterioos. Calici-viirused on vähem levinud.

Escherichia coli O157 ehk kolibakterioos on ohtlikum kui salmonelloos, kuna nakatumiseks piisab ainult 10–100 bakterist, salmonella puhul vaja tuhandeid baktereid. Ohustatud on jällegi lapsed ja vanurid. Nakatumise alguses esineb kerge kõhulahtisus, võib järgneda neerupuudulikkus, vere punaliblede lõhkemine ja hemolüütilis-ureemiline sündroom. Peamised nakatajad on veised.[31][32]

Calici-viiruste alla kuuluvad noro- ja sapoviirused. Levivad kontakti kaudu nt rooja ja oksega, ka toidu ja veega. Inimeselt inimesele kandub väga suure tõenäosusega. Peamised sümptomid on kõhulahtisus, palavik ja oksendamine. Ohustatud on kõik vanuserühmad.[33]

Kampülobakterioosiga kaasnevad kõhulahtisus, iiveldus, lihasevalu ja palavik. Esinevad väga valusad krambid kõhus, vesine või verine väljaheide ning ka põrn või maks võivad olla suurenenud. Levib kontamineerunud toidu ja veega, samuti inimkontaktiga. Kampülobakterite põhjustatud soolepõletik võib tihti paraneda iseenesest.[34]

2006. aastal Berliinis peetud konverents keskendus zoonootiliste patogeenide mõjule toidu ohutuses. Valitsusel soovitati tungivalt sekkuda probleemi ja avalikkusel olla valvas toidu suhtes, mis saabub otse farmist toidulauale.[35]

Haigusekandjad ja nakatajad[muuda | muuda lähteteksti]

Haigusekandjateks võivad olla peaaegu kõik organismid, nii selgrootud kui ka selgroogsed, kelle alla kuuluvad imetajad, kahepaiksed, kalad, linnud ja roomajad. Nakatavad ehk haigusttekitavad organismid kuuluvad parasiitide, seente, bakterite, viiruste ja valguliste prioonide hulka. Parasiidid võivad olla nii ainuraksed organismid kui ka hulkraksed helmindid (ümarussid, pealussid, imiussid).

Osaline nimekiri zoonoosidest[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Toivo Järvis. Tartu 2004, OÜ Halo Kirjastus. Parasitaarsed zoonoosid. lk 5.
  2. "Risk factors for human disease emergence.". Kasutatud 10.11.2011. Inglise keel.
  3. Meerburg BG, Singleton GR, Kijlstra A. "Rodent-borne diseases and their risks for public health". Crit Rev Microbiol. Kasutatud 10.11.2011. Inglise keel.
  4. "Nipah Virus Infection". Kasutatud 22.11.2011. Inglise keel.
  5. 5,0 5,1 "Enamlevinud zoonoosid". Kasutatud 11.11.2011. Eesti keel.
  6. Health and Safety Executive. "Manual handling solutions for farms". Kasutatud 11.11.2011. Inglise keel.
  7. Tiina Sarv. "Hiired ja rotid levitavad ohtlikke haigusi". Kasutatud 11.11.2011. Eesti keel.
  8. "Ehhinokokoos ehk põistangtõbi". Kasutatud 12.11.2011. Eesti keel.
  9. "Enim esinevad soolenakkushaigused". Kasutatud 12.11.2011. Eesti keel.
  10. "Ehhinokokoos". Kasutatud 12.11.2011. Eesti keel.
  11. Tiina Kaukvere. "Linnarebased võivad levitada ohtlikku haigust". Kasutatud 12.11.2011. Eesti keel.
  12. "Indoneesias suri laps linnugrippi". Kasutatud 22.11.2011. Eesti keel.
  13. "Gripiviiruse A/H1N1 infektsioon (seagripp)". Kasutatud 22.11.2011. Eesti keel.
  14. "Hirmuäratav laustaud – seagripp". Kasutatud 22.11.2011. Eesti keel.
  15. 15,0 15,1 "Escherichia coli O157 infection associated with a farm visitor centre.". Kasutatud 12.11.2011. Inglise keel.
  16. Evans, M. R. and D. Gardner (1996). ""Cryptosporidiosis" Outbreak Associated with an Educational Farm Holiday". Commun Dis Rep CDR Rev. 29 6 (4): R67. ISSN: 1350-9349. 
  17. Sayers, et al. (1996). "Cryptosporidiosis in children who visited an open farm.". Commun Dis Rep CDR Rev. 13 6 (10): R140–4. 
  18. "Outbreaks of Escherichia coli O157:H7 Infections Among Children Associated With Farm Visits – Pennsylvania and Washington, 2000". Kasutatud 12.11.2011. Inglise keel.
  19. "Outbreaks of Escherichia coli O157:H7 infections among children associated with farm visits – Pennsylvania and Washington, 2000". Kasutatud 12.11.2011. Inglise keel.
  20. "Compendium of Measures To Prevent Disease Associated with Animals in Public Settings, 2005". Kasutatud 12.11.2011. Inglise keel.
  21. National Association of State Public Health Veterinarians
  22. "Swine influenza virus infections. Transmission from ill pigs to humans at a Wisconsin agricultural fair and subsequent probable person-to-person transmission.". Kasutatud 10.11.2011. Inglise keel.
  23. New York State Department of Health and A.C. Novello (2000). "The Washington County Fair outbreak report". 
  24. Rickelman-Apisa, J.M. (2001-09-28). "Summary of E. coli O157:H7 Outbreak Associated with the Medina County Fairgrounds 2000 Fair and 2000 Carnival of Horrors". Medina County Health Department. 
  25. 25,0 25,1 Varma, J.K. (2002-02-15). "Trip report epi-aid # 2001–84: Outbreaks of E. coli O157:H7 infections associated with Lorain and Wyandot County fairs, Ohio, September–October 2002 From Jay K. Varma, EIS officer, Food borne and Diarrheal Diseases branch to Forrest Smith, State Epidemiologist, Ohio department of Health.". Public Health Service. Department of Health and Human Services. 
  26. "Outbreak of Escherichia coli 0157:H7 related to animal contact at a petting zoo". Kasutatud 12.11.2011. Inglise keel.
  27. "Escherichia Coli O157: H7 Foodborne Disease". Kasutatud 12.11.2011. Inglise keel.
  28. "Campylobacters as zoonotic pathogens: A food production perspective". Kasutatud 12.11.2011. Inglise keel.
  29. "Caliciviridae". Kasutatud 12.11.2011. Inglise keel.
  30. "Introduction: emerging antimicrobial resistance mechanisms in the zoonotic foodborne pathogens Salmonella and Campylobacter". Kasutatud 12.11.2011. Inglise keel.
  31. "Infektsioonhaiguste patomorfoloogia". Kasutatud 13.11.2011. Eesti keel.
  32. "Zoonoosid". Kasutatud 13.11.2011. Eesti keel.
  33. "Viirusliku gastroenteriidi peamised tekitajad, kliiniline pilt ja diagnostika lastel". Kasutatud 13.11.2011. Eesti keel.
  34. "Kampülobakterioos". Kasutatud 13.11.2011. Eesti keel.
  35. Priority Setting for Foodborne and Zoonotic Pathogens

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]