ZIL

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
I.A. Lihhatšovi-nimeline Tehas (AMO ZIL)
Завод имени И.А. Лихачёва (АМО ЗИЛ)
Amo-zil-logo.svg
Tüüp avatud aktsiaselts
Asutatud 2. august 1916, Moskva maakond, Venemaa Venemaa
Asutaja kaubandusfirma Kuznetšov, Rjabuštšinskie ja K° (vene keeles Кузнецов, Рябушинские и К°)
Peakorter Moskva
Tegevuspiirkond Ida-Euroopa, Kesk- ja Põhja-Aasia
Valdkonnad masinaehitus
Tooted veokid, bussid, sõiduautod
Käive 150,950 vene rubla (2017)[1]
Tegevuskasum -2,553,265 vene rubla (2017)[1]
Puhaskasum -2,125,238 vene rubla (2017)[1]
Vara 28,905,165 vene rubla (2017)[1]
Omakapital 1,213,609 vene rubla (2017)[1]
Omanik Moskva linna kinnisvaraosakond (64,77%),
muud (35,23%)
(2017)[2]
Töötajaid 277 (2017)[3]
Koduleht www.amo-zil.ru

Avatud Aktsiaselts "I.A. Lihhatšovi-nimeline Tehas" ehk AMO ZIL (vene keeles Публичное акционерное общество "Завод имени И.А. Лихачёва," АМО ЗИЛ), enne 2015. aastat Moskva Aktsiaühing "ZIL," või lihtsalt ZIL, on Venemaal Moskvas asuv etteõte, mis tootis peamiselt veoatosid, busse ja limusiine. 2015. aastast alates toodab ZIL-i limusiine MSC6 AMOZIL.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tehase esimesed 3 kümnendikku[muuda | muuda lähteteksti]

AMO tehase asukoht aastal 1916

Tehas asutati 2. augustil 1916 (20. juulil Juliuse kalendri järgi) Moskva Automobiiliühingu nime all (vene keeles Автомобильное Московское Общество, АМО) Moskvast lõunasse Moskva jõe lähistele Tjufeleva salusse (vene keeles Тюфелева роща) Moskva maakonnas. Tänapäeval jääb salu koht Danilovski ringkonda Moskva linnas. Esialgu plaaniti toota FIAT-i 1,5-tonniseid veokeid F-15 litsentsi alusel. Kokku pandi Itaaliast ostetud 432 veokit aastal 1917, 779 1918 ja 108 1919. Isetootmisse veoauto ei jõudnud oktoobrirevolutsiooni ning kodusõja tõttu. 30. aprillil 1923 muudeti tehase nimi Itaalia kommunisti Pietro Ferrero auks (vene keeles Завод АМО имени Пьетро Ферреро). Alles järgmisel aastal, 1. novembril 1924, alustati esimeste veokite AMO-F15 tootmist, mida esitleti 7. novembril paraadil. 1925 sai tehase nimeks Esimene Riiklik Autotehas (vene keeles 1-й Государственный автомобильный завод). Tehast hakkas juhtima 1. jaanuarist 1927 Ivan Lihhatšov, kelle nime kannab tehas 1956. aastast alates. Aprillis 1929 jõuti kokkuleppele tehase laiendamise osas, et toota Autocari 2,5-tonniseid mudeleid.[5][6][7]

Rekostrueeritud tehas avati 1. oktoobril 1931 ning ühtlasi sai tehas uue nime Stalini-nimeline Tehas, lühendatult ZIS või ZiS (vene keeles Завод имени Сталина, ЗИС või ЗиС). Mõned nädalad hiljem 25. okroobril alustati sõidukite tootmist esimest korda (ja esimest korda Nõukogude Liidus) konveieril. 26. juulil 1933 alustati veokite ZIS-5 ja ZIS-6 tootmist. Järgmise kuu 21. augustil nõustus NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu laiendama ZIS-i tehast, et suurendada automudelite valikut. Tegemist oli teise tehase laiendamisega. Uut sõiduatot ZIS-101 esitleti valitsusliikmetele 29. aprillil 1936. Tootmisse jõudis 7-istmeline limusiin 3. novembril. Lisaks keskenduti 1936-1941 busside, gaasigeneraatorveokite ning poolroomiksõidukite tootmisele. 1937. aastal alustati sadulveoki ZIS-10 tootmise organiseerimist, selletaolist veokit toodeti esimest korda Nõukogude Liidus seeriana.[8][9][10]

Suure Isamaasõja ajal, sügisel 1941, plaaniti tehast õhkida sakslaste rinde Moskva alla lähenemise tõttu. Tehas lõpetas sõja esimesel aastal pea-aegu kõikide automudelite, välja arvatud veoauto ZIS-5 (sõja ajal lihtsustatud variant ZIS-5V), gaasigeraatorveokite ja poolroomiksõidukite, tootmise. Sõja tarbeks toodeti ka relvi ja laskemoona ning pandi kokku USA-st tooduid veokeid. Olenemata käimasolevast sõjast, alustati 19. septembril 1942 limusiini ZIS-110 prototüübi koostamist.[11][12]

Teise maailmasõja järgne aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõda, märtsis 1946, alustati komanda tehase laiendamisega, et lasta tootmisse uued veoautod ZIS-150 (1947) ja ZIS-151 (1948). Sõjaväe tarbeks jõudsid tootmisse aastal 1950 soomustransportöör ZIS-152 ja amfiib ZIS-485. Samal ajal arenesid Nõukogude Liidu ja Hiina suhted kohani, kustmaalt aitas NL Hiinat moderniseerida. Sellega kaasnes 1953 aasta jaanuaris disainiosakonna loomine ZIS-i tehases, et projekteerida Hiina esimest autotehast FAW (hiina keeles 一汽). Tehase esimeseks veoautoks sai veoki ZIS-150 baasil Jiefang CA-10. NL-i sõjatehnika laiendamiseks organiseeriti 7. juulil 1954 disainiosakond SKB, et arendada välja sõidukeid raketisüsteemidele. Samal kuul alustati V-8 mootoriga veoki disanimisega. 1955 jõudis tootmisse esimene kodumaine kaugsõidubuss ZIS-127.[11][13][14]

Pärast seda, kui Nikita Hruštšov 1956 Jossif Stalini isikukultuse hukka mõistis, muudeti ka tehase nime: Lihhatšovi-nimeline Tehas, lühendatult ZIL või ZiL (vene keeles Завод имени Лихачёва, ЗИЛ või ЗиЛ). Nime sai tehas endise direktori Ivan Lihhatšovi järgi 26. juunil 1956. Novembris 1958 alustati limusiini ZIL-111 tootmist, mida esitleti Brüsseli maailmanäitusel Expo '58. Et teha ruumi uute veoautode ZIL-130 (masstootmine 1964) ja ZIL-131 (1966) tootmiseks, alustati neljandat korda tehase rekonstrueerimist ning viidi busside tootmine üle LiAZ-i tehasesse Likino-Duljovosse 1959. aastal. 30. märtsil 1963 külastas ZIL-i tehast Kuuba peaminister Fidel Castro, kes oli Nõukogude Liidus ringkäigul Nikita Hruštšovi isiklikul kutsel. 1967 võttis Nõukogude Liit esimest korda osa XVIII rahvusvahelisest bussinädalast Nice's kus autobuss ZIL-118 "Junost" võitis mitmeid auhindu. Vaimustuses oli ka Henry Ford II, Henry Fordi lapselaps, kes soovis bussi litsensti all toota. Buss seeriatootmisse ei jõudnud.[13][15][16][17]

Aastal 1968 valimis sadulveoki ZIL-170V prototüüp, mida hakkas tootma KamAZ mudeli all 5320, mille tehase projekteerimisega alustasid ZIL-i spetsialistid 1972 aasta oktoobris. 13. juulil 1971 sai ZIL-ist Tootmisühendus ZIL, PO ZIL (vene keeles Производственным Объединением ЗиЛ), mis koosnes 17. tehasest. Ülejärgmise aasta 12. juulil külastasid tehast Vietnami poliitikud Lê Duẩn ja Phạm Văn Đồng. Aastal 1976, kui KamAZ lasi välja ZIL-i arendatud veoki, oli ZIL ise sellel ajal juba aegunud veokiga ZIL-130. 1974 sai valmis esimene diiselmootoriga veoki prototüüp ZIL-169 ning aasta hiljem augustis jõudis tootmisse 3-teljega ZIL-133G1, mis asetses siiski ZIL-130 baasil. Seega alustati 1982 tehase uuendamisega, mis jäi ka viimaseks suuremaks uuenduseks. Alles jaanuaris 1986 jõudis tootmisse uus diiselveok ZIL-4331. Lisaks asendati vananenud ZIL-130 uuema ZIL-431410-ga. Moderniseeritud mudelitega saavutatud edu jäi lühikeseks, sest kümnendi lõpus hakkas lagunema Nõukogude Liit. 1991. aasta 17. mail külastas tehast Hiina Kommunistliku partei esimees Jiang Zemin, hilisem Hiina Rahvavabariigi president.[18][19]

Erastatud tehas[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tehase tootmine vähenes paljude liiduvabariikide iseseivumise tõttu. Turu muutudes vajati rohkem väiksemaid veokeid, seetõttu alustati 1992 ZIL-5301 väljaarendamist. 23. septembril 1992 ZIL privatiseeriti ning tehasest sai Moskva Aktsiaühing "ZIL" ehk AMO ZIL (vene keeles Акционерное Московское Общество "ЗИЛ"). 1993 asutati ühisettevõte Novotruck (vene keeles Новотрак) Caterpillari, PACCAR-i ja AMO ZIL-i vahel. Caterpillariga sõlmiti kokkulepe küttesüsteemide tootmise osas ning järgmisel aastal diiselmootoreite tootmises. Lisaks alustati koostööd PACCAR-iga, et toota Kenworth-i veokeid.[20][21] 1994. aasta lõpus lõpetati ZIL-431410 (endine ZIL-130) tootmine ning asendati järgmisel aastal väiksema veokiga ZIL-5301. Samal ajal Venemaad vaevlev majanduskriis ning firma üha suurenevad võlad viisid AMO ZIL-i pankroti äärele. Samuti ei arenenud USA firmadega koostöö ning Novotruck-i tegevus lõpetati 1996.[22] Töötajate arv vähenes 70,000-lt 1991 25,000 peale 1996.[23][24] 1996 võttis Moskva linn probleemides ettevõtte üle Mikrodin-ilt aktsiaid ostes.[25] 1996 esitleti magamiskohaga sadulveoki ZIL-6404 prototüüpi, aasta enne ZIL-5423 oma, tootmisse veokid ei jõudnud. Kuna välismaa ettevõtete huvi Venemaale investeerida ei vähenenud, otsiti võimalusi Daewoo,[26] Volvo[27] ja Renaultiga[28][29] läbirääkimisteks investeeringute saamiseks. Läbirääkimised tulemusi ei andnud. 29 september 1998 alustati uuesti busside tootmist.[30][31][32][33]

Kunagine tehase maa-ala 2018. aasta alguses

Erinevate välisfirmadega läbirääkimised investeeringuteks jätkusid ka 21. sajandil. 2005 alustati varuosade tootmist Renaulti autodele koostöös Avtoframosega (vene keeles Автофрамос)(2014 alates Renault Venemaa).[34][35] 2007 pakuti Saksamaa firmale Porsche sõidukite tootmist AMO ZIL-i tehases.[36] Sõidukite kõrvalt alustati ka kellade tootmist: 2002 sai Troitse-Sergi suurklooster Sergijev Possadis AMO ZIL-ilt kaks uut kella.[37] 2004 oli AMO ZIL Läti bussitehase AMO Plant kaasasutaja. Tehas suleti 2015.[38][39] Lisaks on võlaraskustes ettevõte pidanud plaane kinnisvara müümise osas mitmel korral.[40][41][42] 2012 asutasid Moskva linn ja Sperbank uue ettevõtte MosavtoZIL (vene keeles МосавтоЗИЛ). Kokkupanemisele on plaanitud Renaulti ja FIAT-i sõidukid ZIL-i teheases.[43][44][45][46] Olenemate kõikidest pingutustest ettevõtte majanduslikku olukorda parandada, lahkus 2012. aasta juulis konveierilt viimane veok ZIL-432930. Suurem osa tehase maa-alast läks kinnisvara arendamiseks.[47] 88 aasta vältel (1924-2012) tootis tehas kokku 7,858,200 veoautot, 39,534 bussi ja 11,456 luksusautot.[48][49][50]

2014. aastal ostis grupp ettevõtjaid AMO ZIL-i varasid, et kokku panna ZIL-i limusiine. Firma nimeks on Mehhaniiline Koostamistšehh №6 ehk MSC6 AMOZIL (vene keeles Механосборочный цех №6, МСЦ6 АМОЗИЛ). Autosid koostatakse AMO ZIL-i renditud töökojas number 6 2015. aastast alates.[4][51] 2014 alustati endiste tööliste poolt firma Osaühing "ZIL" (vene keeles ООО "ЗИЛ") all veokite tootmist tootmisest üle jäänud osadest. Veokeid koostati samuti AMO ZIL-i töökojas. Viimaseks veokiks jäi ZIL-43276T 2016. aasta septembris.[52][53][54]

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Tehase toodang[muuda | muuda lähteteksti]

Sõidkukid[muuda | muuda lähteteksti]

Veoauto ZIL-130

Tehas tootis peamiselt veokeid ja busse. Tehase esimene toodetud veoauto valmis 1924 ning viimane 2012, kuigi veokeid toodeti Osaühing "ZIL" nime all edasi käsitööna. Viimane ZIL veoauto valmis 2016. aastal. 1927 valmis esimene buss, kuid tootmine viidi üle LiAZ-i tehasesse 1959, mis taastati 1998. Lisaks eelnevatele toodeti ka limusiine Nõukogude Liidu ning hilisema Venemaa tähtsamate iskute ja paraadide jaoks. 2002-2009 ei toodetud mitte ühtegi autot. ZIL-i limusiine toodab ettevõte MSC6 AMOZIL 2015. aastast alates. 88 aasta vältel (1924-2012) tootis tehas kokku 7,858,200 veoautot, 39,534 bussi ja 11,456 luksusautot.

Sõidukite tootmisnumbrid[60]
Aasta Veokid Bussid Autod
1924 10 - -
1930 3180 47 -
1940 55,928 1209 200
1950 100,488 721 302
1960 122,998 779 15
1970 155,964 - 12
1980 205,859 - 23
1990 184,151 - 20
2000 22,476 779 1
2010 1335 5 4
2012 969 - -

Jalgrattad[muuda | muuda lähteteksti]

1951-1959 toodeti jalgratast V-110 "Progress" (vene keeles В-110 "Прогресс"), mida tootsid erinevad tehased üle Nõukogude Liidu. Kokku valmistas tehas Moskvas 3,242,953 jalgratast.[61]

Külmutuskapid[muuda | muuda lähteteksti]

Külmkapp KH-240

Esimeseks külmkapi mudeliks oli DH-2 "ZIS-Moskva" (1951-1960). Külmkapil olid temparatuuri hoidmisega probleemid ning kapp vajas palju metalli, mis tegi tootmise palju aega nõudvaks. Samuti polnud ZIS-i tehasel külmkappide toomisega varasemat kogemust. Teine mudel, KH-240 "ZIL-Moskva" (1960-1969), oli rohkem mahutavam, kuid vajas samuti palju metalli. 30% KH-240 toodangust läks ekspordiks. Modernse välimusega kolmas külmkapp ZIL-62 (1969-1976) jäi siiski teistele Nõukogude Liidu kappidele, nagu Minsk ja Oka, alla. Alternatiivid suutsid seinapaksust vähendada, kasutada paremaid Jaapani kompressoreid ning olid lihtsamini toodetavad. Nõudluse vähenemise pärast alustati kolme kambri ja 400 l mahtavusega külmkapi disainimist, mida vähendati ühe kambrini tootmisvõimekuse tõttu. Seega jõudis konveierile külmkapp ZIL-63 (1976-1988), mille suure nõudluse tõttu pikendati tootmist paarilt aastalt 12 aastani. Kõrgema külmkappide kategooria nõudmiste muutumise tõttu alustati uuendatud kapi ZIL-64 (1988-2000) tootmist. Vasteks kahe uksega külmkappidele, nagu Minsk-Atlant ja Birjusa, tuldi välja kolmeukselise ZIL-65 mudeliga, mida toodeti ainult mõnikümmend. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist võtsid imporditud tooded kodumaisete turu üle. 1951-2000 toodeti kokku 5,498,366 külmkappi.[62][63]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 AMO ZIL-i 2017. majundusaasta aruanne, lk 41 - https://www.e-disclosure.ru/portal/files.aspx?id=3649&type=2
  2. AMO ZIL-i 2017. majundusaasta aruanne, lk 22 - https://www.e-disclosure.ru/portal/files.aspx?id=3649&type=2
  3. AMO ZIL-i 2017. majundusaasta aruanne, lk 63 - https://www.e-disclosure.ru/portal/files.aspx?id=3649&type=2
  4. 4,0 4,1 "Завод индивидуальных лимузинов". Rusautomobile (vene keeles). 24. august 2015. 
  5. [Ajalugu 1916-1923] . AMO ZIL (vene keeles). 
  6. [Ajalugu 1924-1931] . AMO ZIL (vene keeles). 
  7. Tehas ja inimesed 1, lk 14-155
  8. [Ajalugu 1931-1933] . AMO ZIL (vene keeles). 
  9. [Ajalugu 1936-1941] . AMO ZIL (vene keeles). 
  10. Tehas ja inimesed 1, lk 156-233
  11. 11,0 11,1 [Ajalugu 1941-1948] . AMO ZIL (vene keeles). 
  12. Tehas ja inimesed 1, lk 234-321
  13. 13,0 13,1 [Ajalugu 1949-1957] . AMO ZIL (vene keeles). 
  14. Tehas ja inimesed 1, lk 323-387
  15. [Ajalugu 1959] . AMO ZIL (vene keeles). 
  16. [Ajalugu 1967] . AMO ZIL (vene keeles). 
  17. Tehas ja inimesed 1, lk 388-534
  18. [Ajalugu 1979-1991] . AMO ZIL (vene keeles). 
  19. Tehas ja inimesed 2
  20. Tolkacheva, Julie (25. juuni 1994). "ZiL Signs Deals With Caterpillar, Paccar". The Moscow Times (inglise keeles). 
  21. "Первая продукция СП "Новотрак". Коммерсантъ (vene keeles). 3. mai 1994. 
  22. "Сюжет недели / Свалка". Коммерсантъ (vene keeles). 10. detsember 1996. 
  23. Rupert, James (5. juuli 1996). "HARD-UP WORKERS GREET YELTSIN WIN WITH LITTLE JOY". The Wasington Post (inglise keeles). 
  24. Williamson, Elizabeth (24. november 1996). "ZiL once symbolized everything that was bolshoi...". Chicago Tribune (inglise keeles). 
  25. "MOSCOW CITY TAKES OVER ZIL AUTO PLANT". Radio Free Europe/Radio Liberty (inglise keeles). 6. august 1996. 
  26. "Daewoo Mulls ZiL Plan". The Moscow Times (inglise keeles). 6. mai 1996. 
  27. Alibayev, Boris (21. mai 1998). "Volvo Begins Omsk Bus Production". The Moscow Times (inglise keeles). 
  28. "Renault V.I. s'associe avec le russe Amo Zil". Les Echos (prantsuse keeles). 29. juuni 1999. 
  29. Scollon, Mike (17. august 1999). "POST-CRISIS PROFILE:Foreign Carmakers Set Up Shop". The Moscow Times (inglise keeles). 
  30. [Ajalugu 1991-1996] . AMO ZIL (vene keeles). 
  31. [Ajalugu 1996-1998] . AMO ZIL (vene keeles). 
  32. [Ajalugu 1999-2002] . AMO ZIL (vene keeles). 
  33. Tehas ja inimesed 3
  34. AutoBusinessInfo News Agency (vene keeles). 19. juuli 2004 http://www.abinfo.ru/articles/news.php?id=1202. 
  35. Homola, Peter (2. märts 2006). "Renault to Produce 50,000 Cars in Russia in 2006". WardsAuto (inglise keeles). 
  36. Aug, Tuuli (18. september 2007). "Moskva tahab ZIL-i tehases Porschesid toota". Eesti Päevaleht, Delfi (eesti keeles). 
  37. "На АМО ЗИЛ отлит колокол для Троице-Сергиевой Лавры". Zavet (vene keeles). 30. mai 2002. 
  38. Reimer, Andres (10. oktoober 2007). "Moskva linnaisad ehitavad Lätti veoautotehast". Ärileht, Delfi (eesti keeles). 
  39. "Латвийская автомобильная промышленность понесла очередную потерю". BaltNews (vene keeles). 9. juuli 2015. 
  40. Rozhkova, Maria; Ryutina, Tatyana; Volkov, Vladimir (27. mai 2003). "A Plan to Make ZiL a Business Mecca". The Moscow Times (inglise keeles). 
  41. "Business in Brief". The Moscow Times (inglise keeles). 26. september 2006. 
  42. Humphries, Conor (6. september 2006). "Car Plant Surrenders Riverfront View". The Moscow Times (inglise keeles). 
  43. "Fiat confirms plans to invest $1.1bn in Russia". BBC (inglise keeles). 28. veebruar 2012. 
  44. "UPDATE 1-Russia's ZIL plant signs deal with Fiat, Renault-source". Reuters (inglise keeles). 8. august 2013. 
  45. Kuul, Marek (6. aprill 2014). "ZIL-i autotehas läbib põhjaliku uuenduskuuri". ERR (eesti keeles). 
  46. Bonora, Pierluigi (9. august 2013). "Fiat marcia sulla Russia: accordo con Zil e Renault". Il Giornale (itaalia keeles). 
  47. Litvinova, Daria (12. november 2015). "99 Years of ZiL: From Car Plant To Potential New Heart of Moscow?". The Moscow Times (inglise keeles). 
  48. [Ajalugu 2004-2006] . AMO ZIL (vene keeles). 
  49. [Ajalugu 2006-2011] . AMO ZIL (vene keeles). 
  50. Tehas ja inimesed 3
  51. "Заводы России. Мануфактура ЗИЛ". Drom (vene keeles). 28. juuli 2016. 
  52. "На ЗИЛе выпустили последний грузовик". Drom (vene keeles). 20. detsember 2016. 
  53. Чернявский, Максим (21. detsember 2016). "Последний герой: ЗИЛ возрождается?". Авторевю (vene keeles). 
  54. Ващенко, Владимир (10. veebruar 2016). "В Москве кончаются заводы". Газета (vene keeles). 
  55. Tehas ja inimesed 1, lk 236
  56. Tehas ja inimesed 1, lk 237
  57. Tehas ja inimesed 1, lk 324
  58. Tehas ja inimesed 2, lk 8
  59. Tehas ja inimesed 2, lk 9
  60. Tehas ja inimesed 3, lk 510-518
  61. Tehas ja inimesed 3, lk 518
  62. Tehas ja inimesed 2, lk 212-225
  63. Tehas ja inimesed 3, lk 518

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Grigorevitš, Mazepa; Aleksandrovitš, Šelepenkov (2016). Завод и люди. 1916–2016: В 3 томах. [Tehas ja inimesed. 1916-2016: 3 osas.] (vene keeles). Moskva: Moskva Polütehnika Ülikool. ISBN 978-5-2760-2388-5. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]