Jakob Kõrv

Allikas: Vikipeedia

Jakob Kõrv (21. november 1849 Kokora vald21. september 1916 Bern, Šveits) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Kõrv oli 18681874 Alatskivil koolmeister. 1874. aastal läks ta Tartusse, proovides sisse saada Tartu Ülikooli. Ta tutvus seal Mihkel Veske ja teiste eesti rahvuslastega, saades impulsi oma kirjandusliku tegevuse alustamiseks. Samas sõbrunes ta ka vene professori Pavel Viskovatoviga, kes hakkas teda mõjutama venemeelsuse suunas. Hiljem oli ta Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi sekretär ja Sakala abitoimetaja (1881–1882), üks Carl Robert Jakobsoni lähemaid kaasvõitlejaid. 1882. aastal hakkas ta Tallinnas välja andma oma ajalehte Valgus. Ta oli ka aktiivne rahvustegelane: kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi, kogus rahvaluulet, tegi kaastöid mitmetele ajalehtedele ning kuulus mitmesse seltsi.

Venestusajal loobus Kõrv aga rahvuslikest põhimõtetest ning hakkas 1880. aastate lõpul avalikult toetama venestamist. Kõrvi ajaleht saavutas 1890. aastatel suure populaarsuse, sest ta avaldas seal mitmeid põnevikke ja kirjutas ka ise kaasahaaravaid jutte. Võitluses oma konkurentidega kasutas ta isiklikke tutvusi vene ametnike ja tsensoritega ning rikkus täielikult oma suhted rahvuslastega. 1892. aastal heideti Kõrv Eesti Kirjameeste Seltsist välja, misjärel selts Kõrvi kaebuse peale suleti. Tema mõju hakkas aga "Tartu renessansi" (rahvusluse taasaktiveerumise) algusest alates kiiresti vähenema ning 1906. aastal müüs Kõrv oma ajalehe Karl August Hermannile, loobudes avalikus elus tegutsemisest. Peagi siirdus ta välismaale. Kõrv suri Šveitsi närvikliinikus 1916. aastal.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]