Haridustase

Allikas: Vikipeedia
Eesti elanike haridustase soo järgi, 2000.a

Haridustaseme määrab kõrgeim üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses või kõrgkoolis lõpetatud õpe. Kui õpingud on lõpetamata, siis haridustaset see ei tõsta.[1]

Haridustasemete hierarhiline järjekord[muuda | muuda lähteteksti]

  • Alghariduseta
  • Algharidus
  • Põhiharidus
  • Kutseharidus põhihariduse baasil
  • Keskharidus
  • Kutsekeskharidus
  • Kutseharidus keskhariduse baasil
  • Bakalaureus või sellega võrdsustatud haridus
  • Magister või sellega võrdsustatud haridus
  • Doktor või sellega võrdsustatud haridus

Eestlaste haridustase[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on keskharidus 89% ja kõrgharidus 36% inimestest. Kõrgete näitajate põhjuseks võib olla see, et Eesti ajaloos on haridusse kõrgelt panustatud. Aastatel 2000 kuni 2008 suurenesid Eesti kulutused üld- ja kutseharidusele rohkem kui 60%. Selle järgi on eestlased teisel kohal ning ületavad kaks korda OECD keskmist. Samal ajal on õpilaste arv Eestis vähenenud veerandi võrra, OECD seejuures on jäänud stabiilseks.[2]

Paremad võimalused tööturul[muuda | muuda lähteteksti]

Aruanne oskuste kasulikkusest tööturul on toonud  välja selle, et kõrgem haridustase annab inimestele tööturul paremad võimalused, jättes välja, kas haridustaseme omandamisega kaasneb infotöötlusoskuste taseme tõus või mitte.

Kui võrrelda kõrgharidusega inimesi madalama haridustasemega inimestega, siis on akadeemilise kõrgharidusega eelis saada suuremat palka. Järelikult tasub kõrgema sissetuleku nimel omandada võimalikult kõrge haridustase, kuid suur tung kõrghariduse õppimisse võib viia selleni, et teised kõrgharidusega inimesed ei leia hiljem oma kvalifikatsioonile vastavad tööd. Lisaks, töötajad, kelle teadmised ning oskused ei ole piisavad ametikoha jaoks, on tööga vähem rahu, kui need, kellel on rohkem oskusi vajamineva töö jaoks. Oskusi tasustatakse vaid siis, kui neid päriselt kasutatakse. Pealegi, ühiskonna ja inimese seisukohast on tegemist raiskamisega, kui töötatakse töökohal, mis ei nõua nii kõrget haridustaset, kui inimesel on.[3]

Infotöötlusoskuste tähtsus võimendub tugevalt majanduskriisi ajal. Kui töötuse määr on kõrge, saavad kiiremini tööle need inimesed, kellel on infotöötlusoskuste tase kõrgem.

Infotöötlusoskuste all peetakse aruandes silmas funktsionaalse lugemisoskuse, matemaatilise kirjaoskuse ja tehnoloogiarikkas keskkonnas probleemilahendusoskuse koondnimetust.[3]

Haridusega seonduvad mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Oskused (skills):1 võime sooritada mingit tegevust ehk inimesele teadaolevad võtted millegi saavutamiseks, kusjuures saavutus võib olla nii mentaalne (nt oskus abstraktsel tasandil mõelda) kui ka füüsiline (nt oskus puid lõhkuda).

Funktsionaalne lugemisoskus (literacy): oskus mõista, hinnata ja kasutada kirjalikke tekste ning tegeleda nendega selleks, et ühiskonnas edukalt toimida, saavutada oma eesmärke ning arendada oma teadmisi ja võimeid (Halapuu ja Valk 2013).

Baasilised lugemisoskused (reading components): oskused, mis on seotud sõnavara, lausete tähenduse ja lõigu mõistmisega (Halapuu ja Valk 2013).

Matemaatiline kirjaoskus (numeracy): oskus hankida, kasutada, tõlgendada ning edastada matemaatilist teavet ja matemaatilisi ideid selleks, et tegeleda ning tulla toime elus ettetulevate matemaatilisi teadmisi nõudvate olukordadega (Halapuu ja Valk 2013).

Teadmised (knowledge): peamiselt nn teoreetilised teadmised, aga siia hulka võib lugeda ka oskused teadmisi omavahel seostada ja muud mõtlemisoskused (EU Skills Panorama 2012).[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]