Birgitta

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Püha Birgitta)
 See artikkel räägib pühakust; printsessi kohta vaata artiklit Printsess Birgitta; naisenime kohta vaata artiklit Birgitta (eesnimi)

Püha Birgitta

Püha Birgitta (ka Birgitta Rootsist, sünninimi Birgitta Birgersdotter; hiljem Birgitta Gudmarsson; umbes 130323. juuli 1373) oli rootsi kristlik müstik ja pühak, kes asutas Birgitiinide ordu. Teda peetakse üheks olulisimaks Rootsi keskaegseks kirjanikuks.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Birgitta sündis 1303. aasta paiku tõenäoliselt Finsta mõisa valdustes, mis kuulus tema isale, Upplandi kohtunikule ja Rootsi riiginõunikule Birger Perssonile, kes oli Rootsi rikkamaid ja mõjukamaid mehi. Birgitta ema oli Ingeborg Bengtsdotter, kes põlvnes mõjukast Folkungite suguvõsast. Birgitta vanemad paistsid silma vagadusega ning on võimalik, et Birgitta sai oma nime iiri pühaku Brigida järgi, kelle austamine oli Rootsis üpris levinud.[1]

Birgitta sünni ja lapsepõlvega on seotud mitmeid legende, mis on kirja pandud tema hagiograafilistes elulugudes. Tema sündimise ööl olevat kohalik kihelkonnapreester näinud ettekuulutust, et Birger Perssonile sünnib tütar, kelle häält saab kuulda kogu maailm. Samuti polevat Birgitta kuni kolmanda eluaastani lausunud ühtegi sõna, kuid seejärel hakanud ootamatult kõnelema täiskasvanulikult. Seitsmeaastasena koges Birgitta oma esimest ilmutust, kus temaga kõneles ilmselt neitsi Maarja, kümneaastaselt kogetud teises ilmutuses rääkis ta Kristusega.[2]

1314. aastal suri Birgitta ema, misjärel isa saatis ta Östergötlandi Aspnäsi mõisa oma tädi Katarina Bengtsdotteri ja tolle abikaasa, Östergötlandi kohtuniku Knut Jonssoni juurde. Ka seal koges ta üleloomulikke, Maarja ja Kristusega seotud juhtumeid.[2]

13-aastaselt abiellus Birgitta mõjuvõimsast Ulvåsa suguvõsast pärit 18-aastase Ulf Gudmarssoniga, Västergotlandi kohtuniku Gudmar Magnussoni pojaga. Hiljem pihtis Birgitta oma tütrele Katarinale, et oli abiellumise eel valmis pigem surema, kuid hiljem ta ilmselt leppis oma olukorraga. Ulf ja Birgitta asusid elama Ulvåsa mõisa, Ulfist sai hiljem Närke kohtunik ja riiginõunik. Temal ja Birgittal sündis kaheksa last: pojad Karl, Birger, Bengt ja Gudmar ning tütred Märta, Katarina, Cecilia ja Ingeborg. Ka abielu aastatel näidanud Birgitta üles suurt vagadust ja jumalakartlikkust, lastes näiteks sisse seada vaeste ja haigete hooldamise maja.[3]

Tänu Ulfi karjäärile sattus Birgitta 1330. aastatel oma sugulase, Rootsi kuningas Magnus Erikssoni lähikonda. Temast sai Magnuse naise Blanka (Blanche de Namur) juhendaja või õpetajanna (magistra), arvatavasti oli ta ka kuningapaari esimese poja Eriku ristiema.[3]

Birgitta reisis palju, enamasti seoses palverännakutega. 1340. aastal käis ta koos Ulfiga Nidaroses, kus asusid üle Skandinaavia austatud Olav Püha säilmed. 1341. aastal külastasid abikaasad aga Hispaanias asuvat Santiago de Compostelat, kus usutakse asuvat pühaku Jaakobus vanema säilmed. Pikk palverännak oli aga Ulfile kurnav ja ta haigestus tagasiteel raskelt. Tema ja Birgitta peatusid mõnda aega Arras's ning seal sai abikaasa eest palvetav Birgitta ilmutuse, mille kohaselt Ulf paraneb, kuid samas anti talle ka teada, et Jumal tahab Birgitta kaudu maailmale oma tahet kuulutada. Ulf terveneski, kuid ta suri siiski peatselt pärast kodumaale naasmist Alvastra tsistertslaste kloostris 1344. aastal. Pärast abikaasa surma valis Birgitta tsölibaadi, asudes elama Alvastra kloostrisse.[4]

Kuigi Birgitta oli juba alates lapsepõlvest kogenud ilmutusi, kus talle avaldasid oma tahet nii Jumal, Kristus, teised piiblitegelased kui ka pühakud, siis pärast tema lesestumist muutusid ilmutused oluliselt intensiivsemaiks. Seal puutus ta kokku mitmete õpetatud teoloogidega: magister Mathiaest (Mats Övedsson) sai tema pihiisa, kes juhtis komisjoni, mis kinnitas Birgitta ilmutuste jumalikku päritolu, abikloostriülem Petrus Olavist sai aga Birgitta esimene sekretär, kes asus tema ilmutusi ladina keelde tõlkima. Osa ilmutusi pani Birgitta ka ise rootsi keeles kirja, hiljem tõlgiti need ladina keelde.[5]

Umbes 1345. aastal tuli Birgitta mõttele rajada uus vaimulik ordureegel: Regula Sancti Salvatoris (Pühima Päästja Reegel) ning asutada ka klooster. Tema plaani toetasid ka kuningas Magnus Eriksson ja tema abikaasa Blanka, kes lubasid 1346. aastal oma testamendis annetada Vadstenas asuva kuningalossi kloostri rajamiseks. Samas soovisid kuningas ja kuninganna loodavast kloostrist rajada mälestusmärki ka endale, soovides paigutada oma kujusid kloostri ette, millega Birgitta polnud sugugi rahul. Seetõttu tekkisid tema ja kuninga vahel vastuolud, mis aja jooksul üha süvenesid. Suurt rolli mängis ilmselt Magnuse ebaõnnestunud sõjakäik Novgorodi vastu (1348), mida oli toetanud ka Birgitta kui ristisõda valeusklike vastu. Birgitta leidis, et süü sõja ebaõnnestumisel lasub eelkõige kuningal, keda ta süüdistas nii argpükslikkuses kui ka homoseksuaalsuses. Samal ajal halvenesid tema suhted ka kuningannaga, keda ta asus süüdistama nii truudusetuses oma abikaasale, ilu mõõdutundetus tagaajamises kui ka valede levitamises. Birgitta asus toetama kuninga vastast aadlike opositsiooni, mis kuninga viimaks 1364. aastal ka kukutas.[5]

1350. aastal siirdus Birgitta Rooma, kuna see aasta oli kuulutatud pühaks juubeliaastaks, ja sinna minekut oli tal ilmutuses soovitanud ette võtta ka Kristus, kes käskis tal olla seal seni, kuni on näinud paavsti ja keisrit. Itaalias saavutas Birgitta suure populaarsuse, kuna väidetavalt tegi ta mitmeid imetegusid ja aitas vaeseid. Samuti asus ta võitlema selle nimel, et paavst tuleks Avignonist tagasi Rooma. Itaalias kuulusid Birgitta kaaskondlaste hulka tema sekretär Olavus Petri, rüütel Magnus Persson, kellest hiljem sai preester ja Vadstena kloostri munkade esimene eestseisja, teine Olavus Petri, kellest sai Birgitta majapidamise juht, ja hispaanlane Alfons da Vadaterra, kes oli Birgitta pihiisa ja kellest sai hiljem võtmeisikuid Birgitta kanoniseerimise protsessis.[6]

1367. aastal kohtus Birgitta viimaks ka Rooma tulnud paavsti Urbanus V-ga ning samuti keiser Karl IV-ga. Paavsti käest õnnestus Birgittal 1370. aastal saada oma ordureeglile kinnitus, misjärel kloostri rajamine Vadstenasse sai seadusliku aluse. Samal aastal lahkus paavst aga tagasi Avignoni, kuigi Birgitta püüdis seda takistada, ennustades paavstile sellisel juhul ette peatset surma, mis aset leidiski. See suurendas veelgi Birgitta kuulsust "Põhjala prohvetina".[6]

Aastal 1371 otsustas Birgitta minna palverännakule Pühale Maale, pikk reis algas 1372. aasta alguses. Teda saatsid vaga tütar Katarina, vaga poeg Birger ning teine poeg Karl, kes suri aga Napolis. Lisaks sellele olid reisiseltskonnas mitmed teised Birgitta lähikondsed. 1372. aasta mais jõudis Birgitta Palestiinasse, kus ta koges mitmesuguseid, peamiselt Kristusega seotud ilmutusi. 1373. aasta märtsis jõudis Birgitta tagasi Rooma, kuid ta oli tagasiteel haigestunud palavikku ega paranenudki enam täielikult. Ta suri sama aasta 23. juulil umbes 70 aastasena.[7] Enamik tema säilmetest toimetati Rootsi Vadstenasse, kus oli asutud rajama esimest birgitiinide kloostrit; säilmete teel sihtpaika olevat nende juures juhtunud mitmeid imetegusid.[8]

7. oktoobril 1391 kuulutas paavst Bonifatius IX Rooma Peetri kirikus Birgitta pühakuks. 1394. aastal sai Birgittast Rootsi kaitsepühak.

Birgitta ilmutustest koostati ligikaudu 1400-leheküljeline teos "Taevased ilmutused" (ladina "Revelationes", rootsi "Himmelska uppenbarelser").

1999 kuulutati Püha Birgitta koos Siena Katariina ja Edith Steiniga Euroopa kaitsepühakuks.

Birgitiinide kloostrid[muuda | muuda lähteteksti]

1370. aastate lõpus loodi birgitiinide ordu, ametliku nimega Pühima Päästja Ordu (Ordo Sanctissimi Salvatoris). Organisatsiooni põhikirja järgi olid kloostrid kaksikkloostrid, mis tähendas, et kloostris võisid elada nii mungad kui ka nunnad, kuid nad olid üksteisest rangelt eraldatud ja nad ei kohtunud näost näkku ka mitte palvuse ega jumalateenistuse ajal. Birgitiinide peaklooster asus ja asub nüüdki Vadstena linnas, mis kujunes esimese kloostri ümber. Pärast Birgitta kanoniseerimist külastas Vadstena kloostrit arvukalt palverändureid. Birgitiinide kloostreid rajati ka mujale, näiteks Soome, Põhja-Saksamaale ja Preisimaale. Vana-Liivimaal rajati birgitiinide klooster Piritale.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lennart Jörälv, Püha Birgitta: Imeteod ja reliikviad. Lk-d 16–18.
  2. 2,0 2,1 Lennart Jörälv, Püha Birgitta: Imeteod ja reliikviad. Lk-d 19–21.
  3. 3,0 3,1 Lennart Jörälv, Püha Birgitta: Imeteod ja reliikviad. Lk-d 22–25.
  4. Lennart Jörälv, Püha Birgitta: Imeteod ja reliikviad. Lk-d 25–27.
  5. 5,0 5,1 Lennart Jörälv, Püha Birgitta: Imeteod ja reliikviad. Lk-d 27–34.
  6. 6,0 6,1 Lennart Jörälv, Püha Birgitta: Imeteod ja reliikviad. Lk-d 36–46.
  7. Lennart Jörälv, Püha Birgitta: Imeteod ja reliikviad. Lk-d 46–52.
  8. Lennart Jörälv, Püha Birgitta: Imeteod ja reliikviad. Lk-d 53–68.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]