Suur tamm

Allikas: Vikipeedia

"Suur tamm" on eesti rahvalaul, mis jutustab suurest tammest ja selle raiumisest.

"Suure tamme" sarnaseid variante tuntakse ka Karjalast.

Pärimusteadlaste hulgas on üsna levinud hüpotees, et see laul on läänemeresoomlaste mütoloogia ilmapuu lugu. Sellisena vastaks suurele tammele skandinaavia mütoloogias saarepuu Yggdrasil. Ühes ersa laulus on ilmapuu kask.

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Laulus leitakse merest tamm, mis istutatakse neiu õue alla. Tamm kasvab nii suureks, et tema oksad varjavad kuu ja päikese. Sestap tuleb tamm raiuda, kuid sellise töö tegijat pole lihtne leida. Imepärane või kaugelt maalt leitud raiuja saab siiski tammest jagu. Laul lõpeb tavaliselt igasuguste asjade üleslugemisega, mis raiutud tammest tehakse.

Tammepuust tehtud asjade hulgas võib olla abielluva neiu kaasavara (näiteks riidekirst) või pühasid asju (kirikupingid ja -uksed).

Esitus[muuda | muuda lähteteksti]

Harjumaa ja Virumaa rannast kogutud variante on lauldud kiigeviisidega – tegu on olnud kiigelauluga, mida lauldakse kevadiste pühade ajal kiige peal.

Kasutusi ilukirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Laul on andnud ainet eesti rahvuseeposele "Kalevipoeg" ja soome rahvuseeposele "Kalevala" – mõlemas on sellel rahvalaulutüübil põhinev laul.

Suure tamme laul on paigutatud "Kalevipoja" viiendasse lukku (värsid 133–262) ja kuuendasse lukku (värsid 763–944).

"Kalevalas" on suure tamme laulule pühendatud teise runo värsid 43–224.

Elias Lönnrot on esitanud Felix Oina kirjelduse järgi nii. Kui Väinämöinen läheb vaatama maad, mille Sampsa Pellervoinen on külvanud, näeb ta, et puudest ainult tamm ei ole kasvanud. Hiljem neli neitsit valmistavad soodsa pinna ja tamm kasvab nii pikaks, et ulatub taevani, varjutades päikese- ja kuuvalguse.

Pöidlapikkune mees tõuseb merest ja kolmandal katsel õnnestub tal tamm maha raiuda. Nüüd hakkavad päike ja kuu jälle paistma.

Felix Oinas suure tamme laulust[muuda | muuda lähteteksti]

"Kalevala" teine runo põhineb karjala-soome rahvalaulul "Suur tamm", kirjutab Felix Oinas artiklis "Ida elemente "Kalevalas"". Laulul leidub vasteid eesti ja mordva (ersa ning mokša) rahvalaulude hulgas. Oinase arvates kuulub laul soome rahvaluules maailma nähtuste sündi seletavate ning rituaalidega seotud laulude kõige vanemasse kihti.

See tuleneb muistsest orientaalsest maailmapuumüüdist, mis on tuntud Vahemerest kuni Vaikse ookeanini, kaasa arvatud piibel (Hesekieli raamatus 31:3-18), Indohiina, Jaapan ja Lõuna-Ameerika. Oinase sõnul on ka arvatud, et selles kajastuvad muistsed kujutelmad Linnuteest.

Aja jooksul on rahvalaul suurest tammest arenenud eri aladel eri suunas, näiteks lõbusaks kiigelauluks Eestis, lustakaks joomalauluks Ingerimaal ning loitsude osaks Karjalas.

Soome rahvaluule uurija Martti Haavio kirjeldab oma teoses "Suomalainen mytologia" (Porvoo-Helsinki, 1967, lk 345–357), kuidas suure tamme laulust on Karjalas saanud parandusloitsude sissejuhatus: seda tarvitatakse loitsude alguses, mille eesmärk on parandada nõianoolteks kutsutud seljavaevust, kuna üleloomulikud olendid on raiutud tamme laastudest nõianooli teinud.

Kasutusi kunstmuusikas[muuda | muuda lähteteksti]

Suure tamme laulu on laulnud ja plaadistanud ansambel Collage.

Näide[muuda | muuda lähteteksti]

Lähme merda pühkimaie,
mere ääri äigamaie,
pühime pühked meresse.
laseme laastud lainetesse!
Mis sealt merest üles tõusis?
Tõusis kulla tammekene.
Istutasin isa ilus –
tamm ei kasnud, tamm ei jõudnud;
istutasin ema ilus –
tamm ei kasnud, tamm ei tõusnud;
istutasin venna ilus –
tamm ei kasnud, tamm ei tõusnud;
istutasin õe ilus –
tamm ei kasnud, tamm ei tõusnud;
istutasin enese ilus –
tamm aga kasvis, tamm aga jõudis.
Tamm aga kasvis taeva'esse,
pidi pilve ju pugema,
tahtis taevast laotada,
pidi pilved pillutama,
kuu pidi lööma kuies tükis,
pääva lööma viies tükis.
Mina aga joostes ju külasse,
noorte meeste palve'elle:
"Tulgem, tulgem, noored mehed,
tulgem nüüd tamme raiumaie!"
Viru aga külast viisi kirvest,
teista viisi noorta meesta;
Kura aga külast kuusi kirvest,
teista kuusi noorta meesta;
oma külast kümme kirvest,
teista kümme noorta meesta
tulid tamme raiumaie.
Mis sest tammest väl'la jäi?
Tüikast jäi tünderida,
keskelt jäi kena kiriku,
otsast jäi orja iste,
ladvast laste koolituba.

Lihula. H II 2, 414/5 (546). 1889.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]