Vorbuse mõis

Allikas: Vikipeedia
Vorbuse mõisasüda 2017. aastal.
Vorbuse mõisa kõrvalhoone.

Vorbuse mõis (varem Voore) (saksa keeles Forbushof, varem Worr ja Nunnenhof) oli rüütlimõis Tartumaal Tartu-Maarja kihelkonnas. Nüüdisajal jääb mõis Tartu maakonda Tähtvere valda.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vorbuse varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vorbuse kuulus piiskopivõimu päevil Kärkna kloostri valduste hulka. Liivi sõja ajal sai selle valdajaks Berend von Gerten.[1] Mõisa (Hof Worr) on esmakordselt mainitud 1582. aastal.[2] See kuulus Stephan Nonnertile.[3] 1601. aastaks oli valduse omandanud perekond Anrep.[4] Mõis oli nende kätte läinud päriluse teel, sest nad olid Nonnertitega seotud abielusidemete kaudu.[5] Sõjas Poolaga vallutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Liivimaa ja ka Vorbusest sai kuninga valdus. Ta läänistas selle aga juba 1625. aastal[6] šoti päritolu sõjaväelasele kapten Mattias Forbes’ile (saksakeelses traditsioonis Matthias Fohrbuss) (suri 1641). Ooberstiks tõusnud mõisnik sai naturalisatsiooni korras Rootsi aadlikuks ja ta võeti 1638. aastal Rootsi rüütelkonda.[7] Tema valdusõigust mõisale kinnitati 1634. aastal.[8] 1627. aastal läbiviidud revisjonist selgub, et tema mõis asus Emajõe ääres ja sellele kuulus kaks veskikohta.[9] Pärast tema surma pärisid mõisa pärijad, kes said sellekohase kinnituse 1645. aastal. 1682. aastal kuulus mõis ooberst Fohrbussi lesele.[10] Selleks oli Mattias Forbes’i poja Ernst Johannes Forbes´i (1624−1677) abikaasa Christina Boije af Gennäs (suri 1697).[11] 1684. aastal langes mõis reduktsiooni alla ja see võeti Forbes’i suguvõsalt ära.[12]

Hagemeisterite vapp

Vorbuse mõis 1684−1733[muuda | muuda lähteteksti]

1686. aastal anti mõis eluajaks kasutada Magdalena Eleonore von Wentzlaule (sündinud von Höweln).[13] See oli tema valduses veel aastal 1688.[14] Eluajaks kasutada antud mõisana (Livtags god) esineb Vorbuse mõisate nimistus ka 1699. aastal.[15] 1702. aastal oli mõis endiselt Wentzlau pärijate valduses. Nende nimel rentis Gerhard von Palmstrauch selle Joachim von Hagemeisterile (1655−1714), kelle rendileping pidi kehtima 1714. aastani.[16] Viimase käes oli mõis 1713. aastal.[17] Pärast tema surma päris selle lesk Anna Katharina von Wesseling (suri pärast 1731), kellele see kuulus 1721.[18] ja 1731. aastal.[19] 1733. aastal kuulutati Vorbuse riigimõisaks.[20]

Vorbuse riigimõis 1733−1799[muuda | muuda lähteteksti]

Ehkki mõis kuulus nüüd riigile, jäi see esialgu Hagemeisterite perekonna kätte edasi. Joachim von Hagemeisteri poeg Liivimaa õuekohtu assessor Friedrich von Hagemeister (suri 1761) oli mõisa rendivaldaja 1738.[21] ja 1758. aastal.[22] Edasised rendivaldajad on teadmata.

Mõis pärast võõrandamist[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast riigistamist kaaluti mitmeid kavasid, kuidas mõisa kasutada. 1920. aastal taotles seda endale Tartu linn, et sinna rajada vaestevarjupaik. Samal ajal oli mõisast huvitatud ka vanglate valitsus.[23] Lõpuks anti see siiski Eesti Vabariigi sõjaväe käsutusse, kes kasutas seda hobusekasvatusena.[24] 1933. aastal otsustas põllutööminister võtta 400-hektarilise mõisa planeerimisele ja selle asunduskruntidena maasaajatele välja anda.[25] Pärast nõukogude võimu taaskehtestamist 1944. aastal moodustati Tähtvere sovhoos, mille koosseisu kuulus Vorbuse osakond, kus tegeleti loomakasvatusega.[26] Hiljem oli Vorbuse Tartu näidissovhoosi osakond.[27]

Vanaaseme karjamõis[muuda | muuda lähteteksti]

Vorbuse mõisale kuulus üks karjamõis: Vanaaseme (Friedrichsberg).[28] Selle rajamise aeg ei ole teada. Kuna seda Mellini kaardil ei esine, siis ilmselt asutati see XIX sajandil või XX sajandi alguses. Aadressraamatus nimetatakse seda esmakordselt 1909. aastal.[29]

Vorbuse mõisa kõrtsid[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisale kuulus kaks kõrtsi. Jänese kõrts (Hasenkrug) on markeeritud 1796. aastal Mellini atlases (Jennisi-Krug) ja 1839. aastal Rückeri kaardil (Jennese-Krug).[30] 1900. aastal oli kõrtsmikuks Johann Rosenberg,[31] 1909. aastal Aleksander Ader.[32] 1912. aastal langes kõrts tuleroaks.[33] 1926. aastal põles see taas ning järgmisel aastal taotles varemeid ja kõrtsikohta endale Kaitseliit.[34] Teine mõisale kuulunud kõrts oli Tuule (Tule-Krug), mille kõrtsmikuks oli 1900. aastal Jaan Klaos.[35]

Mõisa nimest[muuda | muuda lähteteksti]

Vorbuse mõisa kohta on 1582. aastal esmakordselt kasutatud nimekuju Worr,[36] 1601. aastal esineb see allikas nimega Forescher Hoff.[37] Veel 1627. aastal on juttu Fohre Moysast.[38] Seega oli Vorbuse varasemal ajal tuntud Voore nime all. 1638. aasta revisjonis on aga Fohri kõrval kasutatud varianti Nunnarts Hoff, mis tuleneb Poola-aegse mõisniku Nonnerti nimest.[39] Nunnenhofi nimetus oli käibel veel 1782. aastalgi. Praeguse nime Vorbuse sai mõis Matthias Fohrbussi (Forbes) järgi.[40]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

1902. aastal mõisa omandanud Harry Alexander von Pistohlkors lasi ehitada uue heimatstiilis häärberi. See oli sopiline hoone, mida iseloomustas lame kuppelkatusega torn ja väikeseruudulised aknad.[41] Härrastemaja hävis I maailmasõja päevil ja selle kohale püstitati 1944. aastal uus hoone. Mõisakompleks oli kompaktne ja suhteliselt hõredalt hoonestatud: sinna kuulusid ait, kelder, laudad, kärnerimaja, sepikoda, tallid ja teenijatemaja.[42]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rev. 1627. Nr 117.
  2. Poln. Akten I, lk 51.
  3. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877, lk 52.
  4. Rev. 1601, lk 73.
  5. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil: Livland. Teil I.Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 11.
  6. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877, lk 52.
  7. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. II kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936. Lk 788.
  8. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877, lk 52.
  9. Rev. 1627. Nr 117.
  10. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877, lk 52.
  11. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. II kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936. Lk 788.
  12. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877, lk 52.
  13. SRA, f. 1, n. 1, s. 4, L 776.
  14. LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55, L 20.
  15. EAA, f. 278, n. 2, s. 252, L 4.
  16. EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 31p.
  17. Ibid., L 115.
  18. RGADA, f. 274, n. 1, s. 171/2, L 788.
  19. RGADA, f. 274, n. 1, s. 190, L 194.
  20. EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 32.
  21. RGADA, f. 274, n. 1, s. 201, L 219.
  22. RGADA, f. 274, n. 1, s. 239/7, L 848.
  23. Tallinna Teataja. Nr 41. 19. veebruar 1920, lk 3.
  24. Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 329.
  25. Võitlus: Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu häälekandja. 6. aprill 1933, lk 3.
  26. Postimees. Nr 265. 14. november 1945, lk 3.
  27. ERA-T, f. 76, n. 1, s. 14955. L 1.
  28. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil 1. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, lk 85.
  29. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga, 1909, veerg 565.
  30. Westermann, Gertrud. Krüge und Poststationen in Estland und Nordlivland vom 17. bis zum 20. Jahrhundert. − Schriften der Baltischen Historischen Komission. Lüneburg: Verlag Nordostdeutsches Kulturwerk, 1994, lk 29.
  31. Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900, lk 126.
  32. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga, 1909, veerg 565.
  33. Postimees. Nr 174. 31. juuli 1912, lk 3.
  34. Postimees. Nr 78. 20. märts 1927, lk 9.
  35. Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900, lk 126.
  36. Poln. Akten I, lk 51.
  37. Rev. 1601, lk 73.
  38. Rev. 1627. Nr 117.
  39. Rev. 1638, lk 257.
  40. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil 1. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, lk 85.
  41. Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 329.
  42. Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005, lk 107.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]